Häid jõule kõikidele musirullidele!!!!

Brit ja Anna-Liisa

Hei hei hei,

mina käisin täna oma esimeses Austraalia Pilatese klassis! Lõpuks ometi võtsin ennast kokku – tunnen ennast suurepäraselt, kuigi lähenev lihasevalu annab vaikselt tunda. Õnneks muidugi reserveerisin endale trennid kuni neljapäevani – ootame vaatame kas ma reedel üldse voodist ülesse saan!

Muidu on elu ikka – töö ja pidu. LaCamera’s tunnen ennast juba täiesti Oma Jopena! Vahvad ja toredad inimesed töötavad seal – eks ikka on veidikene klatsi ja muidu susserdamist, nagu igas normaalses teenindusettevõttes! Riidelaos meeldib mulle ka väga – esiteks on see suurepärane vaheldus teenindamisele ja teiseks olen ma ju loomult täielik nohkar! Naudin numbrite arvutisse toksimist, organiseerimist ja loendamist, iga tööpäevaga õpin rohkem ja rohkem tundma arvutisüsteemi, mis on erinev kõigest millega ma varem kokku olen puutunud!

Restorani KängBäng on lahe, minu lemmikud on:

Sharon - töötanud LaCameras juba üle 2 aasta – seega on tal üsna palju sõnaõigust ja kui tema poolehoiu võidad on lahe! Ma võitsin tema südame kui kinkisin talle sünnipäevaks kimbu iiriseid – tuleb välja, et austraallased pole suured lillekinkijad. Sharon teretab minuga eesti keeles ja küsib Kuidas mul läheb, ja vastab ise kiirelt HÄSTI!

Guilio – (loe: dźuuulio) Esimene itaallane kes minu südame on võitnud! Ka tema on ka üks vanemaid restoranis. Nagu kombeks tervitab ta kõiki neidusid mõnusa matsuva põsemusiga ja sooja kallistusega – sama muidugi ka vahetuse lõpus ja põhimõtteliselt ükskõik millal keegi vajab tujutõstmist. Guilio juuksed on süsimustad ja krussis nagu Margitil – väga lahedad!

Kartik – poleks kunagi uskunud, et mõni indiaanlane võib nii tore olla kui Kartik. Ta tuleb tööle ja aitab kõiki tüdrukuid ja on alati tore ja kannatab välja kõik naljad mida me kõik koos suudame välja mõelda stereotüüpsete indiaanlaste kohta (mõelge nüüd kõik Abu peale Simpsonites). Minul ja Sarah’l on pärast mingit staffi väljaminekut luba Kartikut kutsuda CatShitiks, kõik poisid püüavad meile selgeks teha, et nii pole ilus – aga nad pole lihtsalt meie Gängis – mina, Kartik ja Sarah.

Sarah – ma pole elu sees kuulnud nii ropu suuga tütarlast, kes võib olla nii tore! Sarah on pärit Maltalt – Malteees nagu ta ise pikalt venitab!

Damian – meie kõigi lemmik manager Uus-Meremaalt. Ta on suur ja tugev nagu Gerd Kanter aga süda on tal soe! Hoiab kõiki tüdrukuid ja oma lemmikuid veel rohkem!

Boris – venelane, 22, peast sooda! Boris aitab meil kõigil pühapäeva õhtud üle elada. Õnneks töötab Boris ainult laupäeval ja pühapäeval, sest nädala sees on ta raamatupidaja. Keegi meist ei suudaks teda rohkem kui 2 õhtut välja kannatada! Ta on väga naljakas, Hip Hopon ta lemmik ja meie temaga oleme WestSide!

Jon – manager kes on minust 2 kuud noorem – tuleb nii välja. Pool itaallane, näeb välja nagu eurooplane aga räägib nagu austraallane. Meie silmarõõm – Jon on trennifriik ja tal on väga peenike kann ja kepsud! Kuna ta joob palju erinevaid sporgijooke siis ta on üsna agressiivne ja vihane – nagu me ikka tema üle nalja viskame – päeva lõpus aga lähme ikka kõik koos alla baari ja teeme ühed õlled!

Wade – baaris – tegi mulle MixTape-i (loe: kokku miksitud lugudega CD), ta õpib ja tegeleb muusika ja heli värgiga! Ta kiitis heaks meie viimase aja ostu – mega nunnud imepisikesed kõlarid – meil on nüüd pidu rannas, oma toas, pargis – kusiganes oleme meie on nüüd ka muusika!

Mida enam ma siia kirjutan, siis tunub, et töö ongi ainult naljategemine. Igal juhul see erinevate inimeste meka meie restoranis on väga meeliülendav! Amit, Ryan, Zandy, Nicky, Paul jnejne Nemad jäävad järgmisteks kordadeks!

Meil on restorani jõulupidu 28. detsember, sõidetakse linnast välja – joogid ja söögid – ootan põnevusega. Järgmiseks päevaks on organiseeritud PaintBall – ma olen veel üsna kahevahel kas ma tahan sellest osa võtta – aga üsna kindlasti lähen kohale, barbecue, suvekuum ilm ja vaba päev kuluvad pärast Staffipidu ikka ära! Bardot’ (ladu) jõulupidu on töökoha lähedal asuvas baaris 18. detsember.

Jõulumeeleolu ei ole aga päkapikud käivad!

Meie elukohast 5minuti jalutamise kaugusel on suur turg – liha, mereannid, puu-ja köögiviljad – üldjuhul avatud varahommikust lõunani. Eelmisel nädalal külastasime Victorian Marketit aga kolmapäeva õhtul 6st – 10ni – mis on melbornlaste seas populaarne kogu suve! Köögiviljad koristatakse lettidelt, asemele tuleb maitsev söök – mereannid, känguruliha burgerid, pannkoogid Hollandi moodi ja palju muud, Sangria voolab ojadena! Meelelahutuseks on ülesse seatud mitu lava kus esinevad kohalikud bändid. Võib ausalt öelda, et õhtune turg on populaarsem kui lõunane kapsajaht lettide vahel, mitte et ma ise ei fännaks turul kapsaid, porgandeid, meloneid jm sellist jahtimas käia!

Järgmise korrani!

Aeg liigub edasi meeletul kiirusel- päevad,nädalad ja nüüd juba üle kahe kuu siin oldud.

Igatahes käin ka mina nüüd tööl. J. Leidsin endale teise töö juurde, mis on ka selline cateringi,functioni firma. Olen see nädal juba tublisti 2 päeva tööl käinud. Esimesel päeval oligi mingi function, kus pidin siis mingite megaraskete kandikutega ringi käima ja inimestele snäkke pakkuma. Musklid andsid juba samal õhtul endast märku, sest ei jõudnud tööpäeva lõpus Annakale helistades isegi telefoni üleval hoida. Valu aga muutub järjest nõrgemaks ja täna on juba päris hea. Eile käisin ka seal tööl ning juba sellepärast hakkas kätel veits parem. Põhimõtteliselt näeb minu töö ette: laudade katmist, varustamist, ettekandmist, nõudepesu ja kõike muud asjalikku,vajalikku veel.

Palka saab enam vähem normaalselt ja nagu nad ütlesid on neil võimalik mulle anda 40-50 tundi nädalas. Kuna aga mul on see teine cateringi koht ka, siis ma nii palju ei saa võtta aga üritan kuidagi klapitada, et saaks ikka chillida aga raha oleks ka taskus J.

See nädal olen veel laupäeval tööl ja siis pühapäeval on siinse eesti sõbra Tomi sünnipäev. Peaks olema piknik pargis, ilm aga tõotab sellel päeval tulla vihmane ja 18*C, tuleb tore üritus. J

Musikalli....

Jõulutunnet ei ole, aga väike igatsus oma inimeste järgi on küll..

Brit

öööpäev tööpäev pidupäev!

Viimased paar nädalat on haihtunud õhku nagu üks päev! Mul on nüüd kaks erinevat töökohta – töötan 7 päeva nädalas. Ilm on järjest parem, loe: soojem ja veel soojem.

Töötan ikka LaCameras – olen ennast seal hästi sisse seadnud – töökaaslased on väga toredad, olen saanud mitu uut sõpra! Palk on ikka üsna kesine, aga jootraha teenimises olen äss! Peame küll suurema osa ära jagama, aga see vähemalt annab väikese sportliku võistlusmomendi juurde!

Teise töökoha sain Zandi kaudu - tutvusime LaCameras, saime headeks sõpradeks. Töötan Austraalia rõivabrändi – Bardot – laos. Bardot toodab naiste- ja lasterõivaid, disainitud Austraalias, toodetud Hiinas. Bardot’l on poed üle Austraalia, hinnaklass on üle keskmise.

Töötan laos kaks päeva nädalas – esmaspäev ja reede, vahetus nagu tavaline kontoripäev, alustan kell pool kümme ja lõpetan kuue ajal.

Loendamine, pakkimine, sisestamine on minu põhilised ülesanded. Tundub, et ülemus on minuga rahul, juba teisel päeval kiitis, et ma olen väga kiirelt kohanenud arvutisüsteemiga mis nad seal kasutavad. Põhimõtteliselt võib see tunduda igav ja tüütu töö – aga mulle meeldib – saan lõpuks oma organiseerimise ja andmesisestuse kirge välja elada!

Brit otsib ikka veel tööd, vajab lisaks Catering töökohale ka midagi püsivamat ja igapäevasemat.

Linna väga näinud ei ole, selle eest oleme avastanud väga toredaid öö- ja päevaseid lokaale:

* Cookie (Küpsis), kokteilibaar, pakub lisaks üsna laia valikut erinevaid õllesid: Hinnaklass – KALLIS; kokteilid – ÜLIMAITSVAD; teenindajad – kenad ja väga kompetentsed kutid. Tol hetkel olid kõik baaristaff, riietatud nohikustiilis ruudulistesse särkidesse ja kandsid trakse – ühtne element – vuntsid! Ühesõnaga kõik mis ühes korralikus baaris hädavajalik, meie viimase aja lemmikumaid avastusi!

* Section 8 (Sektsioon 8) – 10 minuti jalutamise kaugusel, koha teeb lahedaks tõsiasi, et baar asub värskes õhus, laudateks ja toolideks euroalused, seinteks kõrge traataed, kohatiseks katuseks plekist plaadid, baar ise on kaks kokku ehitatud ratastel vagunit – nagu Burritoputka Viru tänava alguses. Suitsetajate lemmik – kuna kõik on vabas õhus on suitsetamine lubatud. Alkoholivalik täiesti konkurentsivõimeline, hinnaklass mõnusalt rahakotisõbralik - vahva koht uute tuttavate leidmiseks.

Ilm vajab ikka veel harjumist – +37C, võib mõnus olla puhkusel, aga töötamiseks on see raske taluda, eriti veel kui töövormiks pikad mustad püksid, must särk, pikk põll ja kinnised jalanõud. Palavus tahab harjutamist – vett joome klaaside viisi – jah isegi Brit, kes pole üldse vee sõber.

Ostsime Pilatese raamatu ja raskustega hüppenööri – Brit teeb vaikselt trenni, mina pole veel jõudnud, töötan liiga palju. Järgmisest nädalast proovin mõne vahetuse ära anda, et oleks rohkem aega puhkamiseks.

Otsustasime jääda Melbourne mõneks ajaks paikseks – mõtleme veebruarini.

Kaotasime fotoka.

No nii... Nädalakene on möödas ,kui ma viimati midagi kirjutasin. Terve see nädal olen ma tegelikult tööd teinud. Leidsin sellise cateringi firma, kus ma eelmisel nädalal iga päev tööd rabasin teha. Üks päev tegin köögis miljon võileiba ja teisel päeval müüsin nad hobuste võiduajamistel maha. Siin oli terve see eelmine nädal inimesed sellised rahvuslikus peo meeleolus, sest neil on vaba päev kui on põhi hobuste race ehk
Melbourne cup. Kõik panevad ennast hästi ilusasti riidesse. Erinevad kübarad ja juuksekaunistused peas, joovad ennast purjakile ja mängivad oma raha hobuste peale maha. Tore päev! Mina müüsin neile oma väikeste näpuksestega valmistatud võileibu, mis neile väga maitsesid J.

See nädal pole neil mulle midagi pakkuda, aga detsembris ja novembri lõpus on neil päris mitu üritust kuhu vaja ettekandjaid. Sinna aga on ikka natukene aega ja pean ilmselt mingi muu tööotsa ka leidma.

Ilm on läinud siin ka nüüd soojaks. Päris harjumatu novembri kohta. J.Praegu on kell 12.30 ja õues on selge taevas ja 32*C. Meeldiv! Praegu veel natukene harjumatu aga eks me harju kõigega. 50SPF on peal ja elu ongi lust ja lillepidu! J

Brit

Kalle ja muud poisid!

Elu on hetkel veidikene igav – tavaline see tähendab. Käin tööl ja siis koju! Brit otsib tööd ja mina plaanin ka paremat kohta (loe:palka) vaatama hakata! Internet on ikka aeglane ja ilm läheb iga päevaga paremaks ja paremaks – ei oska ette kujutadagi kui heaks see siis lõpuks minna saab.

Nagu Briti viimasest uuendusest võisite lugeda oleme mõlemad tulevastest kortsudest ära hirmutatud! Ma pole nii noortel inimestel enne nii sügavaid kortse näinud kui siin - Austraalias! Igapäevaselt, jah ka pilves ilmaga, kasutame 30SPF päikesekaitsega niisutavat kreemi näole ja kaelale, päikeseprillid peavad olema siin ekstra suured ja ülitumedate klaasidega!

Nii on kujunenud, et esmaspäevad on puhkepäevad – üldjuhul proovime teha või näha midagi. See on muidugi ka päev kui nädala töö- ja peoväsimus korraga selga kukub ja ega siis enam muud teha taha kui istuda kohvikus või pargis ja nosida midagi meelt lahutavat! Seekord lõõgastusime taaskord ühes oma lemmik sushi kohas, üllatus üllatus koha nimi on Sushi Sushi! Tegime mõned California rullid ja meie suureks lemmikuks saanud kalamarja ehk Tobiko rullid!

Seekord saime kokku meie uue sõbra Chrisiga – käisime kinos mis nägi välja nagu Kosmos enne remonti! Kindlasti pole see kinomaja melbournlaste seas kõige populaarsem, arvestades, et olime kolmekesi ainsad filminautlejad. Filmiks seekord “All about Steve” (Kõik Steve kohta/jaoks). Isiklikult ma ei soovita seda filmi mitte kellelegi! Paar nunnut ja tobenaljakat naerukohta aga üldiselt tüüpiline Ameerika mittenaljakas romantiline jant (Brit kirjutab oma arvamuse hiljem).

Kolmekesi suures kinosaalis on üsna kummaline filmi vaadata, aga sellel on ka plusspool: kommipaberitega võib pingevabalt krõbistada nii kõvasti kui võimalik, eesolevale seljatoele asetatud jalad ei jää kellelegi ette, magamisest ja kõva häälega kommenteerimisest rääkimata – seda kõike me kolme peale kokku ka ära tegime!

Saime endale reisimaskoti – kaks nädalat tagasi reedel baaris tööl olles leidsin tipitopsist KäsnaKalle (Sponge Bob) mobiiliripatsi. Kalle kaotas esimese kahe nädalaga ühe oma jäseme – sellest on kahju, aga sellele vaatamata on ta vahva tegelane!

Teisipäeval sain varem töölt lahti ja koheselt pakkusin Britule välja plaani kinno minna – meil on suur kino-, poe-, lõbustuskeskus kahe bloki kaugusel! Mao’s last Dancer (Mao viimane tantsija) oli filmiks seekord. Kõigile kelle süda lööb korra kiiremini kui jutuks on ballett, soovitan kindlasti vaatama minna! Kõigile kes naudivad tõestisündinud lugude põhjal vändatud filme – soovitan vaatama minna, kõigile kes naudivad 70 – 80ndate kostüüme ja sisekujundust – soovitan vaatama minna!

Neljapäeviti oleme niiöelda mitteametlikult tähistanud nädalavahetuse saabumist. Pärast minu topeltvahetust restoranis olen teinud kiire söögi ja kiirustanud koju, kus mukime ennast ülesse, lööme klaasid kokku väikese kihisevaga. Seejärel võtame takso ja Crown Placa siit me tuleme. Crowne on suur hotell-kasiino, muidugi kõvasti väiksem kui hotellid Las Vegases aga siin on olemas kõik mis vaja ja veel rohkem: kasiino, klubid, pubid, restoranid, kino ja poodlemine! Crown tundub olevat koht kus alati on inimesi ja kus alati toimub midagi – no see on ju kasiino, seega väga sobilik neljapäevaseks tantsuks.

Reedeti võtame vabalt!

Laupäev on on siin ülelinna pidupäev, mida me ka vääriliselt tähistada püüame. See nädal jõudsime koju kui korterinaabrid olid tööle minemas, jalutasid meile trepil vastu. Pidu on siin nagu pidu ikka, kuigi muusika suuremates klubides ja poodides hakkab vaikselt ära tüütama – ühed ja samad hitid päeval ja öösel. Kutte on klubides väga palju – mingil hetkel võiks öelda, et pidu siin on nagu Hollikas kolmapäeviti ainult vastupidi, poisse rohkem kui tüdrukuid.

Viimase aja tähelepanekud – meesbeibed ja mustad kostüümid. Suur osa meesmelbournlasi võib lahterdada beibede sektsiooni. Nad on ülihoolitsetud välimusega: föönitamine ja juuste triikimine kombineeritud suuremal hulgal juuksehooldusvahenditega on igapäevane vannitoa toiming. Neoon maikad, roosad särgid, ülikitsad teksad, säravad teravate ninadega kingad ei ole enam ainult naiste teema! Otseloomulikult on enamus meesbeibesid väga heas füüsilises vormis ja väga maiad seda ka kitsastes t-särkides esitlema – mood on omada hiiglaslikke käsivarsi - õlalihaseid, kuuspakki ja väga peenikesi kepsusid (loe:jalgu).

Tundub, et musta värvi kostüümid on Austraalia mitteametlik töörõivastus. 90% tänaval koju-tööle jalutavatest kontoriinimestest on pealaest jalatallani riietatud musta. Ei ole vahet kuidas seelik istub ja kui pikad või pigem kui lühikesed on viigipüksid, kui väljaveninud särk või kui mitte figuurile vastav on kleit, kui see on musta värvi siis see on OK. Ka minu töörõivastus on must – särk peab olema varrukatega, muidu ettekirjutusi ei ole.

Nägime esimest jõulupuud - tundub, et pühadehooaeg on alanud!

Ohhoooo...Melbourne on mees-beibede pealinn! See on nüüd lõplikult kinnitust saanud. Mehed on siin kõik üles pumbatud. Näha saab lihaseid, mida ma ei teadnudki, et üldse eksisteerivad. Biitseps on pingul ja kõhul saab kitarri mängida vabalt kuuel keelel. J Peegli ees läheb neil kindlalt sama palju aega kui naistel(sain sellele ka isiklikult kinnitust, olles varem valmis välja minema, kui mu uus sõber Andrew ). On ju vaja föönitada ja sirgendada enda kiharaid ning panna ohtralt erinevaid juuksehooldus vahendeid. Ja tulemuseks ongi see, mida me näeme välja minnes....beibed! Samas pole hullu midagi, silm puhkab J.

Naised pole nii ilusad, sellised tavalised ja natukene vormikamad. Nii et meie sobime siia keskkonda suurepäraselt oma kaunite kortsuvabade nägudega ja ka kurvikus koputab vaikselt uksele. J

Eelmise nädala laupäeval oli minu viimane tööpäev, mis lõppes alles hommikul kell 8. Sinna Levika-Juuksuri baari ei jäänud ma kauemaks pidama, sest nende tingimuseks oli, et kõik reeded ja laupäevad peab tööl olema. Mulle see ei sobi, kohe üldse mitte. See polnud minu plaan siia mandrile saabudes. Nüüd olen töötu. Aga hakkan see nädal asjaga jälle tõsisemalt tegelema. Kõige positiivsem oli selle töökogemuse juures see, et me saime endale 2 väga vahvat sõpra juurde. Nad(Chris ja Jason) võtsid meid täiesti omaks ja kindlasti tahame nendega ka edaspidi suhelda.

See nädal puhkasin ennast kenasti välja. Käisin ühe uue sõbra suvilas mõnulemas. Meri, päike ja külm õlu näpus- mis sa veel oskaksid tahta. Kõige kurvem oli ainult see, et Annakas ei saanud minuga koos seal idüllis viibida, kuna pidi tööl olema. Keegi peab meie peres ju ometi raha ka natukene sisse tooma J. Brit.

APPI!!!!!!

Mul on 2 kortsu otsaees- maailmalõpp on lähedal!

BRit

Sunday not so Funday! Pühapäev – tööpäev!

Nädal läks väga kiiresti – ei midagi põnevat, ei midagi uut, ei midagi blogimisväärset!

Olen La Cameras tööl – tore staff, turistid ja itaalia söök. Ei midagi väga uhket, selline igapäevarestoran! Vahetused on 6-8 tundi. Mida edasi suvesse seda kiiremaks meil läheb, olen selles üsna kindel. Tore, et vähemalt pühapäeva hommikud on mul praeguse graafikuga vabad, seega laupäeval hakkame ikka peol käima. Brit teeb viimaseid vahetusi baaris ja lubas ka paremat kohta otsima hakata!

Terve nädala käisime Britiga tööl üksteise alla – kui üks magas siis teine töötas ja vastupidi – olgem ausad, päris tüütu! Nädalavahetus pidi tulema väga töine – välja aga kukkus hoopis midagi väga plaanivälist.

Reedel pärast kui olin juhatajale teatavaks teinud, et laupäeval on minu viimane vahetus baaris, andis ta mulle juba üsna varakult loa koju minna ja vahetas samuti järgmise öö päevase vahetuse vastu – mis tegelikult kokkuvõttes poleks olnud pooltki nii kehv, kui ta minu öist vahtust Britile poleks andnud! Seega sealt kus mina reede õhtul lõpetasin, Brit alustas – ma siis tegin ühe joogi ja jalutasin koju magama! Laupäeval jätkus sama lugu Brit magas kui mina töötasin, mina sain koju kui tema alustas. Seekord aga juhtus enneolematu - ka tema sai varem ära kui olime arvestanud nii et pärast minu seiklusi öises Melbournes saime kokku ja veetsime veidikene lõbusalt tüdrukuteaega – lõpuks ometi!

Kui tuli välja, et pean laupäeva õhtu üksi linna peal tuterdama, võtsin koheselt ühendust meie esimese ja hetkel veel ainukese Austraalia-Eesti sõbra Tomiga. Andsin talle teada, et kui midagi põnevat toimub – võtku mind kaasa ja teeme seda koos. Nagu juba eelnevalt sai öeldud, kõik sellele nädalavahetusel läks plaaniväliselt!

Laupäeva pärastlõunaks oli täiesti lootustandev plaan valmis – pidin saama kokku Tomi ja tema pruta Bethiga ja veel terve karja inimestega, et tähistada Laura sünnipäeva, korteripidu – teemaks Kõik Mis Algab L-ga. Vahva!

Töölt vabaks saades, istusin korra maha, rääkisin juttu püsikunde Allaniga – tore 50-60 aastane mees – suhtlesime vabalt, olen siin Austraalias nii tore ja armas ja tark Euroopa neiu – oi te eestlased ei tunneks mind siin lausa äragi ja see särav naeratus!

Hiljem lippasin koju, sõime Britiga õhtusöögi, tema tööle, mina peoks valmistuma.

Kõik toimis – esimene äratus oli, kui sain Tomilt sõnumi aadressiga kuhu minema pidin: SMS oli selline: Best st north Fitzroy. Tänava lõpus. Pedimonte poe eest 200m põhja poole.

No olgem ausad, põhja poole? Kas ma tõesti tundun neiuna, kellel kompass pidevalt taskus? Orienteerumine on ju alati olnud mu “tugevamaid” külgi. Tom vist pole väga kodus blondiinidega, või noh ‘kohukestega – seest valge, pealt pruun’.

No nii, ma mõtlesin, mis seal ikka – googeldasin Best st ja sain suuna selgemaks. Meikimisega jäin veidi hilja peale aga siht oli kindel silme ees! Astusin poest läbi, valisin meelepärase vahuveini ja võtsin trammi! Saatsin Tomile sõnumi, et kas olen juba lootusetult hiljaks jäänud.

Sõitsin ja sõitsin – tänavad muutusid üha pimedamaks ja Tom ei vastanud enam kõnedele. Lõpuks olin enam vähem õiges kohas – või nii ma arvan – 200m põhja poole aga enam nii väga minna ei tahtnud.

Nii ma siis seal olin: laupäeva öösel, üksi, vahuveinipudel näpus, keset pimedat “Tallinna pelgulinna”. Helistasin Britile, ta rahustas mind maha, et võtku ma tramm linna tagasi ja küll siis edasi kõik laabub ja rõõmustas mind uudisega, et pidi juba tunni pärast vabaks saama. Tühja sest Tomist, tühja sest trammist, tühja sest korteripeost – võtsin takso ja linna!

Pudel ikka veel näpus läksin Britile tööle vastu, ootasin pool tunnikest ja juba olimegi linna peal laiamas – tema oma plekiliste tööpükstega, mina mustas – nagu viimasel ajal kombeks saanud, pudeli jätsime baari hoiule.

Kell oli hiline, otsisime kohta kus maha istuda, mõned kohad leidsime, lobisesime ja tegime väikse joogi! Üsna tüütu siin Melbourne kesklinnas on see, et öisel ajal, eriti nädalavahetusel on kõik enam vähemgi korralikumad kohad piletiga – seega kui tahad lihtsalt lobiseda mõnes toredas lounges, siis maksad oma joogi eest topelt. Kell oli veel rohkem, otsisime kohta kus süüa, mõned kohad leidsime, tellisime kõike mida öösel kohe kindlasti süüa ei tohiks – mmmmmm nii hea. Kell oli hommik, kodu otsima ei pidanud, see on mugavalt ümber nurga!

Nagu juba kombeks saanud, magasime poole lõunani. Ärgates päike paistis, hüppasin voodist püsti, pesin hambad ja äratasin ka Briti. Läksime turule. Ostime: 7 kartulit, 5 väikest banaani, koti salatirohelist, 250g kuivatatud puuvilju, veerand seemneteta arbuusi, lõhemaitselist tipi, 3 tomatit ja pudeli Coca Lighti. Homme kavatseme kartulid ära keeta!

Ostsime söögi kaasa, jalutasime parki, et ilma nautida ja lõunatada. Nägime üliarmsat valget karvanässi (loe: kutsikas), ühe lestaga kajakalist ja veel ühte mustavalgekirjut lindu. Öösiti oleme pargis näinud ka orava ja kassi vahepealset looma – opossumilised vist - kohalikud räägivad (õigemini Tom), et nad on sama tüütud kui rotid – mõelge siis ise kas ma julgesin keset ööd puu taha pissile minna või mitte!

Tom saatis vastuse alles pühapäeval kell neli, oli alles telefoni kätte saanud või nii ta väitis. Lugesin tema sõnumist välja üllatuse, et miks ma siis lõpuks kohale ei jõudnud – no üllatus üllatus – 200m põhja poole – tundub, et see nali jääb meile Eesti tüdrukutele nüüd vist küll külge! Teine kleepuv nali oli nädala eest discol kui üks suvaline kutt, juhtumise pikem kui Brit, patsutas mulle lagipähe ja ütles jejeje Little Girl – (ehk siis jaja väike tüdruk) – No misasja?

Turul käidud, läksin mina tööle ja siis Brit tööle ja siis mina sain vabaks ja tema ikka veel töötab! Järgmisel nädalal on meil esmaspäev vaba. Kokku on mul 5 tööpäeva millest kaks on topelt, seega kokku seitse vahetust, Britil 3 tööpäeva, lubas vabal ajal uuesti erinevaid baare oma cv-dega ründama hakata. Restoranis tunduvad kõik minuga rahul olevat, lubati juba üsna pea valmistada ette teenindajaks. Teisipäev on palgapäev!

Brit mängis esimest korda kasiinos – alagajaõnn: $10 pani sisse ja $70 võttis välja! Mina üllatasin kõiki tõeliselt särava piljardimänguga: algajaõnn, valisin sihtmärgi ning kõigile kuttidele ja Britile üllatuseks läks kuul nii osavalt vastasauku! Teenisin suure hulga plusspunkte!

Melbourne meeldib meile iga päevaga rohkem ja rohkem – koduigatsust ei ole!

Sunday Funday (Pühapäev Torepäev)

Laupäeval käisime discol - väga vahva! Kuna mina olin reedel hommikuni tööl ja Brit pidas vahti teiselpool letti siis magasime pärastlõunani. Suur śokk oli see, et pidime juba esimesel päeval nii kaua ennast tõestama – kas tõesti tunnist ei piisa, seega reede õhtuks väljavalitud kostüümid jäid nukralt järgmist korda ootama. No ja mina juhatajana uusi mahlamütse kohe reedel trammi ei lükkaks. Oli kuidas oli, saime tööd!

Peol käisime Melbourne Hollikas - selline suuremat sorti klubi – tsikid, kutid, tants ja trall - kõik on ennast ülesse löönud, rahvas on meievanune. Magama saime alles varajasel hommikul, meie läksime koju kui teised hakkasid pühapäeva hommikuseid toimetusi tegema – kes läks turule, kes kolis korterist välja, postiljon käis. Õnneks elame kesklinnas – klubist vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel – koju ja tuttu!

Pühapäev – torepäev, alustuseks unustasime kella suveajale keerata – nii et jäime hiljaks oma esimesele kohtingule – Eesti poiss Tomiga. Võtsime hilise lõuna, tegime väikse joogi, muljetasime ja lõkerdasime kõhud kõveras – kokkuvõttes saime ilusti hakkama – võib arvata, et kohtume veel! Õhtu veetsime koos Austraalia Superstaariga, läksime varakult magama, kaks ööd oli ju vahele jäänud.

Esmaspäeval käisime baaris, et oma uue nädala graafikut vaadata – see on päris hull, alustuseks tahtis juhataja, et ma juba esmaspäeval tööle läheksin, ütlesin ära, kuna olin teel esimesele proovipäevale restoranis. Mina olen see nädal tööl 3 vahetust, mis on kõik 8 või rohkem tundi, Britil kokku 5 vahetust, millest kolm viimast on reede, laupäev, pühapäev – päris hull!

Neljapäeval olin kokku leppinud proovipäeva Itaalia restoranis – La Camera. Esimene päev oli 5 tundi, kuna ka siin on esmaspäevad üsna vaiksed – aga alustuseks oli mõnus vaadata ja õppida kuidas asjad käivad. Mind kutsuti järgmiseks päevaks(Teisipäev 06.10) tagasi, tundub, et jätsin endast hea mulje, lisaks neil on vaja kiirelt töötajad suveks välja koolitada!

La Cameras töötaksin ma palju parema meelega kui Joint Baris – alustuseks ma õpiksin kõvasti rohkem kui suvalises nurgabaaris rummkoolat müües, vahetused on inimlikumad, öösel saaks magada (loe: peol käia). Restoranis on niiöelda kolm vahetust – hommikusöök, lõuna ja õhtune – paljud muidugi töötavad topelt – hommik pluss lõuna või vastavalt lõuna ja õhtu.

Teisipäeval öeldi mulle, et nemad on oma valiku teinud, nad sooviksid, et ma jääksin – seega panin oma tunnid kirja, sõin pereõhtusöögi ja andsin neile teada, et alates järgmisest nädalast olen vaba kõigi graafikus olevate aukude jaoks. Hetkel sooviksin töötada 25-30 tundi nädalas.

Brit oli samal ajal esimest vahetust Joint Baris – pidi seal igavuse pärast unele jääma. Hiljem juhatajaga rääkides sai ta kinnitust, et peaksime töötama absoluutselt iga nädalavahetus nii reedel kui laupäeva kuni sulgemiseni (5 hommikul).

Täna(Kolmapäev 07.10) teeme veel oma vahetuse ära - Brit hommikuse, mina öise ja neljapäeval (palgapäev) ütleme ära, et meile ei sobi selline tööaeg. Kui nad soovivad siis võime vastu tulla ja selle nädala vahetused ära teha, aga järgmisest nädalast tahan mina kindlasti pigem restoranis olla ja soovitan Britil edasi otsida!

Sain kõvasti julgust juurde, La Camerasse tööle saamise puhul, kui seal palgaga rahule ei jää ja tipi ka väga palju ei tule, olen kindasti valmis edasi otsima ja uhkematesse restoranidesse proovima! Tipid jagatakse 60/40, 60% jääb platsi teenindajale, 10% toidu- ja kokteilijooksjatele (runners ja coctail waitress), 10% baar, 10% köök ja 10% juhataja (manager, supervisor).

Korraga on tööl väga palju inimesi, harjumatu, nt Hella Hundi suuruse baari leti taga oleks vähemalt 5 inimest korraga ja saalis oleks kaks korda nii palju rahvast kui praegu.

Ameerikaga võrreldes on siinsetes restoranides rahulikum õhkkond ja Jäta Naeratust (Keep Smail) on siin palju vähem, kõik teevad oma tööd, viskavad nalja õhkkond on mõnus ja tsill. Samas juttu juturääkimise pärast on siin palju, kõigile meeldib lobiseda. Tingimused on head: vahetuse lõpus saab süüa, kas peretoitu või tellid menüüst poole hinnaga, üks jook on vahetuse lõpus samuti maja poolt hiljem -50%, töö ajal karastusjoogid, kohvid tasuta.

Uudiseid ei ole, tegeleme rohkem tööotsimise ja proovipäevadega, ootame ka uut tuba samasuguses RentKorteris kus praegu elame, et saaksime ühes toas kaks eraldi voodit, pluss maja kus oleks jõusaal ja väike Spabassein, sest ilmad hakkavad ju varsti soojaks minema ja oleks vaja kohta kus pärast pikka tööpäeva mõnusalt lõõgastuda!

Saime mõlemad śoki!

Panime teksad, tennised, maika ja värskendasime meiki – et vähemalt nägu poleks nagu pubekal, kes on reede õhtul kodust välja saanud! Läksime kohale, oma esimesele niiöelda tõsiseltvõetavale proovipäevale, enne muidugi valisime välja diskokostüümid, et nii kui meid sealt vabaks lastakse võtame takso, sõidame koju, vahetame riided ja peole.

Baar asub piirkonnas kus on üsna mitu seljakotirändurite hostelit ja erinevaid 24h lahti olevaid kiirsöögikohti ja stripiklubisid. Baar ülemisel korrusel ja underground klubi keldris. Kõik kes on käisnud Võrus tolleaegses Garages teavad täpselt kuidas klubi välja näeb – vähe valgustust, seinad kaetud grafitiga – mis küll pole pooltki nii hea kui see oli Garages. Diivanid, tugitoolid paigutatud loungemiseks, pikk baar ja väga vali drum n bass.

Klubisse sattus selleks õhtuks Brit, kes hängeldas seal 10st – 2:30 ni varahommikul, väga palju tööd tal teha kahjuks polnud!
Ülemine baar, kuhu mind kella 11st lükati, sai aga küll väikese trammi osaliseks! Baaris on keskmise suurusega tantsuplats, oma 10 väikest lauakest istumiseks, rõdu suitsunautlejatele ja kaks piljardilauda. Muusika on keskmisest valjem, mitte väga häiriv, võib öelda, et isegi tujutõstev!

Meile ei tehtud mitte mingit treeningut, vaid lükati koheselt REEDE õhtul letti ja minek. Ülemises baaris on käsipudeleid kuskil 7, kraaniõllesid umbes samapalju ja pudeliõllesid 15ne ringis – nii kohalikke kui ülemaailmselt tuttavaid marke!
Õlut müüakse kolmes suuruses – pot (285ml); pint (563ml) ja jug(0,8l). Kõik koktelid lähevad Eesti mõistes viskiklaasi ja maksma peab ainult alkoholi eest, v.a. energiajook. Seega viin mahlaga või shot viina maksab täpselt sama palju!

Alguses kõht ikka keeras – juhataja tegi ühe minutlise ringi baaris, näitas siin on õlled siin on kange alkohol ja see siin on arvuti, võta nüüd esimene klient! Mis siis ikka hakkasin möllama – tuli välja küll – vähemalt nii ütles Brit pärast seda kui ta kolm tundi teisel pool baari siidrit oli joonud! Tema päev lõppes 2.30 minul lasti esimesl päeval kuni 5.45 olla - teha kõik koristamise ja lõpetamise tööd. Ühesõnaga olime täiesti ettevalmistamata, et peame seal terve öö olema ja ei mingit reedeõhtust pidu.

Lahe, et nii baaris kui klubis kaardiga maksta ei saa – sularaha ruulib sajaga! Ebameeldivaks asjaoluks kujunes, et kuna juhataja ja 70% töötajatest suitsetab, siis pärast viimase kliendi lahkumist panid kõik suitsud ette, istusid baaris, lugesid raha ja mina pidin seal koristama ja passiivselt suitsetama! Tippi jäetakse väga kesiselt!

Juhataja käis kahe korruse vahel ja kontrollis pidevalt olukorda, vahepeal tuli leti taha valas jooke, vahetas õllevaate – õhtu jooksul tehti vähemalt 4 shoti staffile, samuti sai tasuta joogi vahetuse lõppedes – mina pirtsutasin – Hella Hundi kool ütleb ju, et alkoholijoobes me ei tööta – tee mis tahad nohkar jääb nohkariks! Võib öelda küll, et juhataja oli vahetuse lõppedes juba üsna purjakil! Minu soovitus talle isiklikult oleks, osta endale normaalsed jalanõud ja uued püksid, võta see totakas nokamüts peast ja mine juuksurisse – ta nägi ikka väga rääbakas välja.

Baarides ja söögikohtades on väga levinud, et suurelt ekraanil lastakse uusi muusikavideosid ja erinevate popartistide lindistatud LIVE etteasteid – umbes nagu videoJukeBoks. Vaatad videosid, kuulad muusikat ja paljudes tantsuplatsiga lokaalides võib selline meelelahutus ka DJ-d asendada.

Tundub, et mõlemad saime töö, sest ta tahtis meid juba täna õhtuks tagasi kutsuda, samuti panime me oma tunnid kirja. Me vastasime, et täna õhtul me pole vabad, pidu peab siiski veel olema tähtsam kui töö!

Magasime poole päevani, vahtisime telksi, käisime netis ja soppasime. Reedel leppisime kokku, et üle 25AUSi me ei kuluta diskoriietele ja muule tegelikult mittevajalikule aga õnnelikuks tegevale kraamile. Täna siis ostsin endale võrksärgi(noh pitsmaika tegelt), kahepeale tegime teoks ammu soovitud ostu – FÖÖN. Ma juba ootan kuidas saaks kuuma õhug juukseid kuivatada, juba mõtte sellest paneb suunurgad ülesse poole liikuma! Mina jäin nii öelda täpselt piiridesse, Britil jäi krediiti ülegi!

Veel oli meil plaanis osta lõhnaküünal, et oma eluruum veel mugavamaks ja kodusemaks muuta, samuti oleks hädasti seepi vaja – loobusime mõlemast – otsustasime, et föön ja juuksevaht on praegu elulisemalt vajalikum!

Õhtusöögiks täna mikrolaineahju nuudlid ja tahvel tumedat sokolaadi. Alkoholi hinnad panevad ikka muudele asjadele piiri peale - kui kokteili tahad juua, siis pole muud kui tõmba vöö ümber piha ja ütle aitäh, kõht on täis!

Brit lubas homsest kõhulihase harjutusi tegema hakata, minagi tunnen trennist puudust – õnneks on ülipikad jalutuskäigud vähemalt kannile hästi mõjunud, eile baaris läks pahkluu muidugi jälle paiste.

Reede - tööpostile!

Oleme juba kaks päeva järjest kodus süüa teinud – või noh Brit kokkab ja mina surfan siin megaaeglases internetis (täna hakkisin porgandeid ka). Eile käisime turul – väga suur Victoria’s Market asub ainult 5 minuti jalutamise kaugusel, pakub juur- ja puuvilju, liha ja erinevaid delikatesse. Kindlasti külastame seda mõnusat kohta nii mõnigi kord veel! Ostsime kõvasti puuvilju ja proovime ennast burgeritest võõrutada – kaks päeva on õnneks läinud – mina söön muidugi kaks korda nii palju kui Brit!

Eile (Neljapäev 01.10.09) jalutasime veidikene ringi ja mina viisin veel mõned CV-d laiali. Võtsin lõpuks siis südame rindu ja astusin ka ühte veidikene uhkemasse restorani sisse, küsisin juhatajat ja seal ta oligi, uksel vastas. Minu küsimusele, kas nad töötajaid otsivad, sain jaatava vastuse ja kohe tegime ka lühikese intervjuu ja hopsti kustuti esmaspäeva õhtuks proovipäevale – olen rahul! Läksin Brituga kohtama – ta surfas Macis – võtsime oma kodinad kaasa ja suundusime linna tööriideid soppama! Brit pole vist elu sees nii palju musta värvi riideid ostnud kui eile – maika, kampsun, püksid, särk! Minu saagiks oli vaid must särk – kingad on vaja veel kuskilt leida!

Täna hommikul magasime kaua nagu meil plikadel ikka kombeks on ja umbes kell 11 helises minu telefon, köhisin hääle puhtaks ja vastasin. Taaskord töökõne, seekord kelleltki Assan või Astafan no lõpuks me ei saanudki ikka päris täpselt teada mis see nimi oli ja mis kohast ta helistab. Igal juhul tahtsi ta mind kell 4 näha ja ma ütlesin, et muidugi olen kohal! Minut hiljem helises ka Briti telefon, sama number ja sama jutt – Brit võttis kiire lonksu vett, köhis hääle puhtaks ja hops oli ka temal tööintervjuu kell 15.30.

Hakkasime puslet kokku panema, kellel oli meie mõlema andmed, kuhu me lõpuks ikkagi minema pidime. Surfasime netis, lugesime saadetud meile, arutasime kuhu olime CV-sid isiklikult kohale viinud. Pusle jäigi kokku panemata, pesime ennast puhtaks, riietusime apetiitselt, ja linna peale.

Võtsime kohvid ja istusime Maci maha, kuna vestluseni oli veel oma kaks tundi aega, proovisime uuesti seda puslet kokku panna, kuna ainuke koht kuhu olime koos CV-d viinud oli hoopis teises linna otsas ja aadressid kuhu olime meili teel töökuulutustele vastanud ei langenud kokku. Mõtlesime ja juurisime, kuni lõpuks võtsin telefoni kätte ja helistasin samal numbril tagasi sooviga täpsustada aadressi kus vestlus pidi toimuma.

Saime aadressi, googeldasime ja meie üllatus muudkui kasvas, polnud me kuulnud, ega lugenud sellest kohast – meil polnud aimugi, kust nad meie mõlema telefoninumbrid olid saanud.

No mis siis ikka, Brit käis ära, ja siis läksin mina. Suvalised baarid – üks üleval teine all. Hiljem netist lugedes avastasime, et kohad on lahti 7ni hommikul ja vestlusel tuli välja, et nad otsivad töötajaid põhiliselt nädalavahetuseks – mis tähendab, lõpp discodele – no see väljavaade pole just meie lemmik, nii et vaatame kuidas edeneb.

Vestluse lõpus küsisin juhatajalt kust ta meie mõlema telefoninumbrid saanud oli ja lõpuks saime pusle kokku! Ainuke koht kuhu koos oma resumeed viisime oligi selle peakontor, kust elulookirjeldused liiguvad mööda linna laiali erinevatesse teenindusettevõtetesse.

Austraalia tingimused polegi nii väga erinevad kui Euroopas, pole sellist lullilöömist nagu nt Ameerikas kus vahetused on 6-8 tundi pikad ja selle ajaga teenid samapalju või rohkemgi kui Eestis 15-18 tunniga.

Nüüd siis istume kodus teleri ees, surfame tiguaeglases netis. Olen juba 2 tundi proovinud Flickr.com pilte ülesse laadida – tundub ilmvõimatu. Mõlemad oigame, et päris hull lugu, et peame taaskord reede õhtul TÖÖLE minema – me pole selleks valmis!

Teisipäev 29-09-09

Kolisime!

Üllatus üllatus internet ikka sakib! Korteri peale on 480mb kiiret netti kuus ja sealt edasi tiguaeglane. Aru ma ei taipa mis teema neil austraallastel selle netiga on – pange lõpuks ometi need postid püsti ja wireless igale poole – no kui raske see saab olla.

Viskasime kotid üle ukse, sõlmisime lepingu ja uuesti linna peale. Taaskord kammisin läbi ühe linna baaride restoranide piirkonna Fitzroy Brunswick St.

Jagasin küll numbrilt vähem CV-sid aga ühte pitsakohta kutsuti õhtuks ennast näitama ikkagi. Pitsa seal ja kaasa - kuskil 30 kohta sees ja 10 väljas. Pitsa valmistatakse sinu nina all ja küpseb lahtises puuküttega ahjus. Ei midagi uhket aga võrreldes egiptlastega aste kõrgemale.

Koha omanik Nabil ütles, et ma võtku sõber kaasa ja ta teeb mulle maailma parima pizza. Brit jõudis siis tunnike hiljem kohale, võtsime istet ja sõime hiiglasliku pizza õhtusöögiks ja ostsime klaasi veini juurde, et kolimist tähistada. Magustoiduks võtsime koduteel kahepeale topsi jäätist, kolme maitsega kombo, mmm nii maitsev oli – tiramisu, karamell ja hapu laim!

Tegime mõlemad Brituga oma 10000 sammu ära, jagasime CV-sid ja õhtupoolikul saime korteris kokku, et ennast veidikene rohkem sisse seada. Alustuseks küürisime toa puhtaks – ütleme nii, et mõnele võis tõesti tunduda, et tuba oli puhas ja korras. Meie koristamisfriikide silmi aga ämblikuvõrkude ja tolmukorra puhul kinni pigistada polnud võimalik. Otsisime välja kõik puhastusvahendid mis korteri peale leida oli – Brit tõi poest tolmulappe ja hakkasime küürima. Pilt on nüüd ikka kõvasti parem! Homme kavatseme mõned lõhnaküünlad osta ja 2 pokaali, et saaks mõnel õhtul klaasikese veini juua.

Esmaspäev 28-09-09

Meie esimene nii öelda karjääripäev algas 8.30 äratusega. Pesu, hommikusöök ja kohe asja kallale. Läksime otsemaid linna ühte turistipaika – St Kilda – asub mere ääres ja on täis poode, kohvikuid, restorane, baare, klubisid. Kohale jõudes otsustasime laiali minna ja paar tundi üksi ringi patseerida ja omas tempos tööd otsida. Jagasime CV-sid ja mina (al) koperdasin kogemata ühte Egiptuse puhvetisse kuhu mind samaks õhtuks proovipäevale kustuti.

Puhvet on täpselt samasugune nagu kõik Sharm el Sheiki Egiptuse restoranid – kleebitud Sfinksi maalid seintel, egiptusemustrilised linad kääbakatel kandilistel laudadel, huvilistele vesipiibud riiulil reas ja köögis otseloomulikult ei keegi muud kui Ahmed – sealkandis ju ainuke poisslapse nimi. Pakutav menüü samas ei tundunud üldsegi mitte kehv!

Ka siin on esmaspäeva õhtu rahulik, nii et mind üle 1,5 tunni seal kinni ei hoitud. Tundub, et jätsin endast hea mulje, kuna kohe pakuti mulle ka tööd, algusega reedel! Pakutav palk on aga kehv, seega otsin edasi ja parema võimaluse korral jätan egiptlased sinnapaika! Vähemalt algus on tehtud ja kogemuse võrra rikkam.

Päeva jooksul jõudsin veel erinevatesse kohtadesse sisse astuda ja omad lemmikudki juba välja valida, kuhu hoopis parema meeldega tööle asuda sooviksin. Eks töö mind ise taga otsima ei hakka, aga kuna esimene kogemus oli hea siis on kust edasi minna!

Homsest kolime uude kohta elama – ühiskorterisse. Meil on Brituga kahepeale oma tuba ja suur voodi. Korter on läbi kahe korruse, all ja üleval eraldi vannituba. Alumisel korrusel 2 magamistuba kus ühes elab üksik mees ja teises paarike, üleval meie magamistuba, ühiskasutatavad köök ja elutuba, (telekas, dvd-mängija, internet – ehk siis lõpuks saame Eestiga Skype’ma hakata). Asukoht on super – nagu elaks Tallinnas Rotermanni kvartalis või Maakri tornis. Maksame samapalju kui hostelis, maksmine on iga 2 nädala tagant, minimaalne lepingu pikkus 2 kuud.

Muud asjad

Marianne Leppmets,

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!

musimusimusimusimusi

kallikallikallikallikalli

Lisaks tahame veelkord tänada Kerlit ja Mariliisi väga targa ja toreda lahkumiskingituse eest!

Ilma selle ÜksikuPlaneedi raamatuta oleksime me täitsa hädas olnud!

Aitähhhhh!

Melbourne

No niii, Melbourne hakkab meile üha enam ja enam meeldima! Oleme jõudnud arusaamisele, et siin on lahedam kui Sydneys, kuigi ilm on meil KÜLM ja vihma sajab! Nii need Melbournlased räägivad, et neil on 4 aastaaega ühes päevas.

Oleme jalutanud linna peal ringi ja alustanud vaikselt vaikselt tööotsingutega. Meil on CV-d paljundatud ja tegime ka vajaliku alkoholimüügi tööloa. Meil on mõlemal nüüd eraldi telefoninumber ka: Anna-Liisa 0421-555-929, Brit 0401-907-055.

Teisipäeval kolime oma teisest kodust välja – me ei jõua ära oodata! Meie tuba on kokku 6-le inimesele, vahelduva eduga siin need toanaabrid meil vahetuvad. Asjad on alati kapis tabaluku taga. Tuba on niiii külm, tekid on nii õhukesed – magame täisvormis mis tähendab pikad püksid, soojad sokid, pusa ja sall on ka kaelas! Seinad on otseloomulikult papist ja aknad ei hoia tuult ega lärmi kinni. Sülelapsed ja vanaemad, alkohol ja vaesed seljakotirändajad – kõik teeb kokku ühe segasummasuvila. Kõige rohkem tunnemegi praegu puudust oma väikesest nurgas – diivanist ja telkust – et saaks pühapäeva õhtul mõnusalt kerra tõmmata!

Teisipäev 22.09 – 15 241 sammu

Kolmapäev 23.09 – 9507 sammu

Neljapäev 24.09 (meie senine rekordpäev) – 23 080 sammu, mis on umbes 17, 76km

Reede 25.09 – 13 723

Nii et oma sokolaadiküpsised ja McDonald’sis käimised oleme enam vähem maha saanud käidud! Üllatavalt vähe on lõunasöögikohtades pakkuda värskeid salateid – aga see-eest on väga väga väga palju erinevaid võileibu ja muud sarnast kraami! Pitsalõik tänaval maksab umbes 1.80 AUS ja need lõigud on nii maitsvad! Kiirtoidu restoranid on lahti ööpäevläbi, pärast pidu saab tänavalt kõiksugu maitsvat kraami.Viimastel päevadel on McDonalds saanud meie “lemmikuks”, kuna seal on ju tasuta wifi, 300 meetrit meie hostelist ja sups saab juba burksi ja neti.

Melbournes on tõesti väga palju klubisid, pubisid, lounge, kohvikuid kus esinevad roki-dzassi-klubi-transi-metali jms muusikat. Uuel linnakodanikul on väga raske erinevate kohtade vahel orienteeruda ja parimat valikut õhtupooliku veetmiseks valida. Siin on mitu erinevat linnaosa kus on pikad tänavad täis alternatiivseid, moekaid, õdusaid restorane ja poode! Tee siis oma peaga valik kus on see just praegu kõige kõige lahedam koht!

Ärge siis kohe muretsema hakake kui uut postitust pole ülesse pandud – meiega on kõik korras ja me pole ei maavärina ega liivatormiohvriks langenud. See võib lihtsalt tähendada, et pole midagi põnevat juhtunud või burksiisu on selleks korraks täis! Me saame hästi läbi ja hakkame üksteisega harjumustega üha enam kohanema. Soengud on muidugi ülelinna śikid!

Kallistame, hoidke siis varbad soojas – me proovime sama teha!

Oplaa ja jõudsimegi otsaga Melbourne.

Esmaspäev kujunes meil Sydneys üheks pikaks turistipäevaks. Kõik algas sellest, et Wake Up’ ist pidime välja kolima 10 hommikul, õnneks saime oma suured ja rasked kotid siiski nende kappidesse hoiule panna (8AUS 24h). Kapp oli suur ja mahutas nii minu kui Briti suuremad ja väiksemad kodinad ühte kappi!

Alustuseks jalutasime Chinease Tea Garden’isse – vaatasime ja imetlesime – tegime pilte! Hiinlaste Tee Aiakese piletiga sai kaasa sama päeva ajalehe, võtsime selle ja suundusime Darling Harbourisse, mis on siis sellenimeline sadam, mis 1980ndatel ehitati täielikult ümber turistidele ja niisama Sydneilastele vabaaja veetmise kohaks – ilus on siis jalutada - palju purskkaevusid, lastele mänguväljakuid. Sadamas on käe jala juures veemaailm ja loomapark, palju restorane ja kohvikuid.

Meie istusime Darling Harbouris mõnusalt kesksele jalapuhkamistoolile, sõime õuna, lugesime lehte – mina niisama uudiseid ja Brit spordilehekülgesid.

Kuna sadam on keskklinnas, väga mõnusa jalutamisekaugusel peaaegu, et kõikidesse turistikohtadesse, kust võiks läbi astuda kui vähegi aega on, otsustasime jalutada Sydney Towerisse, mis on siis Sydney kõrgeim vaateplatvorm – taaskord imetlesime vaateid ja klõpsisime veits mälestuseks! Ka selle piletiga oli boonus, saime kaasa teha OzTrek’i – kiirülevaade Austraalia kauneimatest ja niiöelda kohustuslikest turistikohtadest. Üks osa OzTrekist oli liikuvatel toolidel, seega saime Brituga korraliku 3D pildi pluss lunapargisõidu ühe piletiga! Väga lõbus oli!

Hiliseks lõunaks jalutasime taaskord ooperimaja lähistele, ostsime toidu kaasa ja istusime pargis.

Pärast kõike seda trampimist olime juba päris väsinud, aga kell ei tahtnud edasi liikuda, seega 4 tundi oli rongini. Käisime paaris raamatupoes, istusime tunnike internitikohvikus ja lõpetasime oma päeva Sydneys hosteli lähedal pubis klaasi Chardonnayga!

Nüüd on meil olemas ka TaxFileNumber. Seega töö leidmisel hakkame seaduslikult makse maksma - aasta pärast peaks tuludeklaratsioonis plussid ja miinused kokku arvutama ja kui kõik läheb nii nagu peab makstakse meile mingi osa makse tagasi.

Rongisõit oli pikk (11h), istmed olid õnneks üsna laiad ja jalavaheks oli ka piisavalt ruumi. Rong oli pooltühi, nii et mõlemad saime kahe istme peale pikali visata ja jõukohaselt und kiskuda.

Melbournes hostelisse jõudes tuli välja minu (al) esimene äpardus – kuna pühapäeval olin mina see, kes helistas erinevatesse hostelitesse Melbournes, et reserveerida meile selleks nädalaks ööbimist siis mingi hetk oli valinud vale nr ja vale hosteli. Broneeringut meil polnud selles vaid hoopis linna teises otsas olevas hostelis. Kõik laabus hästi, saime toa nädalaks siiski siia kuhu tahtsime ja helistasin ka teise kohta ja kustustasin meie broneeringu seal.

Siiamaani pole arvelt raha võetud, broneeringu tingimus oli, et kui 24h enne broneeringu algust broneeringut ei kustuta siis võetakse esimese öö raha kaardilt ikkagi. No kui hiljem võetakse siis võetakse – tegijal ikka juhtub!

Pesime ennast puhtaks, läksime jalutama, hostel nagu ka eelmine asub üsna hea koha peal, jalutamise kaugusel südalinna!

Uus elukoht on aga kõvasti kehvem kui eelmine. Päevinäinud laudpõrandad, lifti pole ja me elame 4jandal, muidu pole midagi aga oma 20kiloseid kotte oli hommikul vara ikka väga raske ülesse tassida. Seinad, laed on papist, kõik klõpsud ja jutuajamised on igast ilmakaarest kuulda, duśiruumi temperatuur on jahedam kui eelmises kohas ja tagatipuks elavad kõrvaltoas sülelaps ja selline 3aastane. Eks odavama hinna eest saad odavamat kraami, tuleb ikka välja, et me pole suurem asi rändajad – mugavused on meile üsna olulised, noh saame hakkama – karastume iga päevaga.

Ilm on kõvasti jahedam kui Sydneys, väga tuuline. Tegime jalutuskäigu ja lõunast tulime tagasi, et väike uinak teha.

Melbourne (3,7 miljonit elanikku) siiski tundus üsna lahe kohake, seega koju me veel ei tule!

Väikesed lõbusad seigad..

Väikesed lõbusad seigad..

Eile siis käisime peol, nagu ikka, alguses olime kaunid tasased hiirekesed baarileti ääres hiljem hullutasime tantsuplatil! Lõpuks ometi tutvusime lähemalt kohaliku surfipoisiga – meeldiv! Päris naljakas oli tõsiasi, et meie kohalikus klubis oli kõvasti rohkem ülesse löödud noormehi kui beibesid.

Kuna teemaks oli Brasiilia siis olime kostüümivalikul rohkem kasutanud rohelist! Brit oli väga kaunis ja ülipikk oma uute platvormide ja seelikuga. Ta on üldse sellel nädalavahetusel sensatsiooniliselt riietunud – reedel vaid veidikene pikem topp ja retuusid – seega pool kanni täitsa paljas – ja siis laupäeval miniseelik ja kontsad, mida tal Eestis ei pidavat üldse olema. Vahva!

Peol hängeldasime alguses omaette, ega mina pole ju suurt mingi seljakotirändaja, ja kõik kutid kes peol olid on ju kas meie või mõne ümberkaudse hosteli seljakotirändajad – seega noh üldjuhul suvalised eurooplased. Kohalikke sellistes kohtades üldjuhul ei näe, kui siis töötamas. Seega olimegi üsna üllatunud, kui jäime silma päris Aussi surfipoiss Jackile. Jackil olid mõnusad laiad õlad, kõht lame kui triiklaud (kitarr oli omast käest võtta), paksud poolpikad juuksed päikese käes pleekinud – no põhimõtteliselt nii nagu te kõik ühte korralikku surfipoissi ette kujutate! Jutu peale saime ja vahvalt aega viitsime, tuli välja, et Jack on 25 (ta ise arvas, et on juba väga vana :D) aga kortsud tema silmade ümber olid 40 aastase omad – seega tuli mul tahtmine hakata päikesekreemi kandma igaks juhuks ka öösel ja ostunimekirja lisasin laia äärega kübara J!

Pidu sai läbi aga meil oli isu veel veidi linna peal hängeldada – läksime kolmekesi õllejahile. Vastu tuli hoopis suvaline eurooplane (loe: seljakotirändur näiteks), poiss tahtis suitsu teha, aga tikud ei töötanud. Proovisime kõik üksteise võidu sädet kätte saada – ebaõnn.

Tore surfipoiss Jack astus kõrval olevasse 7Elevenisse ja ostis poisile d(t)säksi – välgumihkli J. Meie arvasime, arvame ikka veel, et üsna nunnu heategu sai tehtud ju, kuigi noh suitsetamine sakib!

Õlut ei saanud, alkoholipood oli kinni - Brit ostis sokolaadipiima ja kartulikrõpsu! Tillerdasime veel veits ja läksime laiali.

Kuna meil siin Wake Up hostelis hakkab esimene nädal ühele poole saama, siis oleme viimastel päevadel mõelnud, mis ja kuidas edasi. Neljapäeval otsustasime, et läheks õige Cairnsi – mis on idakaldal maailmakuulus väike (nii umbes 120 000 elanikku) turistilinnake, et seal tööd otsida, ookeanist mõnu tunda ja päikest võtta.

Eile siis tuli see jutuks, küsisime surfipoiss Jackilt nõu, mis ta plaanist arvab. Tema aga on pärit Melbournest mis aga asub hoopis täitsa Austraalia lõunakaldal. Koos jõudsime arusaamale, et oleks Melbournis meile kohta kus töötada, lõbutseda ja uut reisisihti otsida.

Täna siis oma väsinud pühapäeval võtsime end kokku: helistasin Melbournis olevatesse seljakotirändurite hostelitesse ja vaatasime endale transpordi. Kokkuvõtteks: homme, esmaspäeval 21.09.2009 20.45 jätkub SEIKLUS Sydney-Melbourne rongis 11tundi.

Kirjutamisteni musikalli annakas ja brit!

NB: Uues hostelis pidi wireless olema tasuta, ootame näeme, loodame parimat J!

Nädalavahetus kogub hoogu juurde...

Käisime soppamas, täna pidi hosteli diskoklubis olema ammu välja kuulutatud Brasiilia pidu – meie vanad nohkarid nagu ikka, alati kostüüme vaja leiutada ja silma paista – tegime pikemat sorti sopingutuuri. Algul ei saand vedama, pärast oli pidurdamisega omajagu tegu. Soping läks üle ootuste edukalt – Brit on täna peol oma uute platvormidega kõigist pikem! Praegu teeme iluund ja seedime kebabi.

Söömisega oleme olnud üsna vastutustundetud – kõvasti saia ja muud ebaregulaarset rämpstoitu ja kõvasti coca lighti. Kõhud on mõlemal ees – olen juba murelik – samas usun, et see on alguse värk!

Jõudsime siis omadega Kings Crossi, mis siis on Sydney niiöelda punaste laternate piirkond. Palju stripiklubisid aga samas palju pubisid, klubisid, öiseid söögikohtasid. Peamiselt siiski nooremale publikule, selliseid meieealisi beibesid oli seal hordide viisi – kokkuvõtlikult selline mõnus turistikas!

Meil oli ikka lõbus, kuigi mina (al) tahtsin varem koju minna, mis oli nii 4 ajal hommikul. Sellest tuli väike lahkarvamus ja veidikene maad kõndisime koju vaikides, aga pärast oli jälle kõik hästi ja saime korralikult välja magada ka. Alkoholi tee peale kaasa osta polnud võimalik, seega sai pika jalutamisega (40minti), pitsa ja apelsinimahlaga peo ajal joodud alkoholi kenasti kehast välja ajada!

Brituga leidsime endale koheselt ka lemmik baaripoisi, kellele jotsi ja silma sai visatud! Klubis olles vahtisimegi suurema osa ajast baarileti ääres, et kuidas see baarielu siin Austraalias siis ikka käib: jotsi nüüd üleliia palju ei visata, vett saab tasuta(kraani-/püstolivesi), beibed on ikka beibed ja turistid on ikka turistid – ühesõnaga nagu igal pool mujal maailmaski.

Harjumatu on muidugi, et siidrid, õlled lastakse kraanist triiki täis aga õllealused pole nüüd üleliia popid. Klaasid on märjad ja kleepuvad, alkoholist nõretav lett tõmmatakse mõne aja tagant niiske kaltsuga üle, kõik paistavad rahul olevat!

Nii meie esimene Reede!

Käisime pikal pikal linna jalutuskäigul, veidikene räägitu vahvad informatsiooni istusime taaskord sydney ooperimaja trepil, sõime kaasaostetud lõunat ja nautisime imekaunist vaadet hiiglaslikule rauakolakale Harbor Bridge(suur suur sild) ja lahesopile!

Jällegi sai tehtud üle 15000 sammu (12km)!

Pärast pikka jalutuskäiku oli hosteli poolt üks õlle ja see tegi piisavalt uniseks, et väike puhkus enne reedeõhtust pidu teha! Nüüd oleme kenasti ülesse löödud, näod pähe joonistatud – kontsi küll ei riski veel jalga panna! Linn on suur ja ei te kuhu välja jõuame!