Meie Malpassi hostelis elab siis hetkel kokku 9 asunikku: 2 prantslast, 2 eestlast, 1 sakslane, 1 iirlane, 1 aasialane ja 1 uus-meremaalane. Oleme aru saanud, et see seljakotirändurite äri õitseb Austraalia hosteliomanike põllul! Tööotsimishostelid on üldjuhul kogunenud töö (loe: farmide) vahetusse kaugusesse, kõik lubavad suure suuga tööd aasta ringselt. Ainult tule ja naudi päikesepaistet, kogu raha järgmiseks reisisihtpunktiks ja loo uusi tutvuseid. Tegelikult aga asi nii roosiline ei ole, kuna aasta aastalt tuleb Austraaliasse üha rohkem noori tööturiste siis tahest tahtmata kõigile tööd ei jätku. Näiteks Darwinis mis on meie praegusest sihtkohast umbes 8 tunni sõidutee kaugusel on tööd 2000 inimesele millele on end registreerunud 4500.
Hostelid aga lubavad tööd, seljakotirändurid kogunevad maakolgastesse kus pole midagi teha ega midagi näha ja ootavad, vahel päeva vahel kaks vahel kuu vahel kaks. Lisaks üürile teenivad hostelid üsna tihti ka krediiti andes. Juba niigi vaesed turistid annavad oma passid panti, et järmise nädala üürimaksmine üle elada või suitsu ja õlut osta. Eks muidugi on suurem osa rändureid ise end võlgadesse joonud aga ebatäpne informatsioon hostelite poolt suurt kaasa ei aita. Noorte pealt teenivad lisaks veel kohalikud poed ja baarid. Kohalik discoteek Queens, asub Ayr’is, mis muidu poleks sellises maakohas nagu siin nädalavahetuseti puupüsti täis värvikat, multikultuurset piduseltskonda – üldjuhul täis eurooplasi, austraallasi ja aasialasi.
Ayr’is, kus me oma esimese öö veetsime ja kus nädalas korra suures toidupoes külmkappi täitmas käime on oma 9600 kohalikule lisaks vähemalt 7 hostelit ja karavanparki, meie kodulinnas Home Hill on 2 hostelit ja 4 karavanparki, lisaks veel paar hotelli – kõik üldjuhul hooajatöötajate majutamiseks. McDonalds’is internetis istudes juhtusin pealt kuulama kahe kuti jutuajamist millest tuli välja, et üks neist on siin juba üle kahe kuu veetnud ja sellest ainult kolm päeva tööd teha saanud. Mis aga kiirel arvutusel teeb kokku oma 1500 dollarit üüri ja toidukulusid.
Pärast kolmenädalast ootamist otsustas ka töötu pool meie uuest perekonnast kotid kokku pakkida ja järgmises kohas õnne proovida. Õnneks elavad armsaks saanud prantsuse ja saksa kutid vaid 100 meetri kaugusel! Nende uus elukoht on tõeline tööotsimishostel – pead, jalad koos, pidu iga õhtu! Tuleb tunnistada, et seal hostelis “puhtaid” poisse leidnud ei ole, kuigi valikut oleks 3 korda rohkem!
Meie suureks üllatuseks eelistavad farmerid siin tihti just tüdrukuid, need on ju tavaliselt kohusetundlikumad ja oskavad alkoholiga piiri pidada. Kuna tööjõudu on rohkem kui kõvasti, siis saavad farmerid endale palju lubada – kui satud kogemata ahne talupidaja kollektiivi siis võid vabalt töötada 7 päeva nädalas 9 tundi jutti, vaid 2-3 lühikese pausiga. Kes karmide tingimustega harjuda ei taha, või kelle lõbus elu hostelis tööd segama hakkab, saavad kiiresti sule sappa ja vahetatakse uute puhanud poistega välja.
Meie oleme õnneks sattunud inimlike farmerite taluabikäteks (farmhand, nagu nad meid siin kutsuvad). Brit töötab 5 päeva nädalas 8-9 tundi päevas ja mina üldjuhul 6 päeva 8 tundi. Töö on ikka raske ja üksluine, alaselg annab endast pidevalt valusalt märku, vahel on põllu peal ikka nutumaik suus! Eks on paremaid ja halvemaid päevasid, kord kaovad tunnid kibekiirelt ja siis jälle venivad minutid meeletult aeglaselt.
Meie igapäev on muutunud rutiiniks:
6:00 äratus;
7:00 tööle;
9 – 10:00 Esimene paus (loe: smoko, üldjuhul kiire snäkk ja suitsupaus), mis on 15-20 minutit (see läheb töötundide arvestusse);
12 – 13:00 Lõuna, minul 30 minutit, Britil tund (tasu ei maksta);
15:30 - Päeva lõpp, 16.30 – 17:00 Britil;
Koju, duśś, õhtusöök, tunnike telekat, tunnike lugemist ehk kaardimäng poistega;
10:00 tuled kustu ja magama!
Pühapäeval puhkame, pärastlõuna veedame üldjuhul basseini ääres.
Seljakotiränduri tunned ära euroopa/aasialikust välimusest, päikesepõletusest ja tihti alkoholilembusest! Üldjuhul liigitatakse need omakorda kaheks, seljakotirändur (backpacker) ja uhke/rikas/pirtsakas rändur (inglise keeles mugavalt – flashpacker), kolm korda võib arvata kuhu seltskonda meie Britiga kuulume. Mina isiklikult ei viitsi 90% ajast tavalise seljakotiränduri tööhosteli ajaveetmisest (loe: ajaraiskamisest) osa võtta – üldjuhul väljendub see erinevatel mööbliesemetel istumist, ühe ja sama jututeema üksipulgi läbi arutamis. Top teemad on: 1. töö - kas ja kellel on ja kui kauaks, 2. alkohol – igapäevaselt õlu/pakivein, pidupäeval midagi kangemat, 3. JALGPALL. Veel tegeletakse mõnusalt alkoholi hävitamisega, aeg ajalt spordi tegemise/vaatamisega – jalgpall otseloomulikult, kaardimängud, see, et mina lõpetasin siin juba oma kolmanda raamatu, tundub siin ikka üsna uskumatu – vaid üksikuid poisse, tüdrukuid olen aegajalt lugemas näinud.
Ka Austraalia veinitööstus rikastub seljakotirändurite taskust. Kusagil mujal pole ma enne näinud sellist pakiveiniäri kui siin – 15 dollari (tavaline tunnitasu farmides) eest saab kahe liitrise paki veini, millel siin hellitav nimetus GoonBag. Goon pidavat aborigeeni keeles tähendama patja, sellest ka lugu, et kui veini ära joodud ja hõbedane pakk õhku täis puhutud, siis on padi omast käest võtta.
Tõsiseltvõetavam tähendus alkassi/joodikukott. Tõsiasi, et see vein on kvaliteedilt alla igasuguse arvestuse – vaeseid rändureid ei peata. Väljakannatamatu peavalu ja kõrvetised on hommikuks garanteeritud, kindlasti üks põhjus miks seda kohe sama joogiga “parandama” on vaja hakata.
Seljakotiränduri näost on näha, kes seda joomarluse elu liiga kaua “nautinud” on – nahk on käest ära, silmad kottis, meel nüri! Nagu jook ise, nii on eemaletõukav ka viis kuidas poisid seda mõnusalt kõrist alla lasevad. Pidevalt kraanist vedelikku tilgutada on aeganõudev ja tüütu, tassid on üldjuhul pidevalt kadunud, seega siristavad peoloomad joogi tühja plastpudelisse, üldjuhul 1,5 liitrine limonaadi- või veepudel ja libistavad sedalt mugavalt otse maksatsirroosi. Flashpackeritena pole meie Britiga seda veel ja ei kavatsegi oma peavalu allikaks tarvitanud!
Britiga oleme hämmingus kuidas poisid sellist elu elada jaksavad – pidevalt alkoholiuimas, väheste unetundidega - eriti praegu, jalgpalli hooajal ja pikkade päevadega põllul. Kuna mängud on algusega 12:00 öösel ja 4:00 varahommikul siis uneaega jääb vahel vaid 4-5 lühikest tundi, vabad päevad kuluvad pidutsemiseks mitte väljapuhkamiseks. Meie veel suuremaks pahameeleks kaotavad kõik poisid siin oma linnaelu ja kiirtoiduga kogutud lisakilosid imelihtsalt – kui meie, kes me püüdlikult öötunde loeme, pikki päevasid põllul veedame, korralikke toidukordasid planeerime ja alkoholiga piiri peame, ikka soovitud tulemusi ei näe!
