TAIMAA (popul. 67,2 miljonit)

Bangkok – Taimaa kuningriigi pealinn (popul. 10 miljonit)

Esimene peatus kuningriigi pealinnas kujuneb rohkem lennu- ja rongijaamas, organiseerime järgnevaid päevasid ja kogume informatsiooni. Pärastlõunal teeme higise, tolmuse jaltuskäigu!

Esmamulje on kuum ja tolmune – suurlinn. Kõik on kokku pakitud ja igal pool on asjad ja inimesed ja sildid (kahjuks küll mitte tänavanimedega – neid otsi vahel tikutulega taga). Leiame kohviku ja prantsatame januselt maha – esimene sealiha karri on küll nii pehme ja maitsev, et hetkeks kahtlustame seda lausa kanaliha pähe.

Õhtul on edasine rongireis lõunasse – saarele Koh Phangan. Siin toimub igakuine Täiskuu pidu, kuhu peaks kokku tulema tuhandeid noori ja vanu, kohalikke ja turiste – et rannas üks korralik pralle maha pidada.

Koh Phangan (popul. 12 000)

Esimene pikem peatus on 168km² saarel Koh Phangan – suuruselt viies saar Taimaal. Juba Austraalias oli meil eesmärk jõuda siin saarel rannas nimega Haad Rin toimuvale kurikuulsale täiskuu peole. Lai rannariba on puupüsti täis erinevaid rannabaare-kohvikuid, müügilette. Lähedalasuvatel tänavatel on poed ja restoranid lahti 24h, tatoveeringud, helendavate värvidega kehamaalingud, suveniirid.

Peamine müügiartikkel on muidugi ämbrijook - erinevaid alkohoolseid kokteile pakutakse plastikust ämbritest, kui peo kõrghetkel on ämbri hing 250 – 400 bahti (8 – 12USD) siis 3-4 ajal hommikul saab sama kokteili juba 100 – 150 bahti eest. Meie lahkusime päikesetõusuga – 6 ajal hommikul, maha jäi hulk vastupidavaid pidulisi, mõned ehk kes vahepeal rannas magades jõudu kogunud olid.

Imeilus valge liiv ja sini-roheline Kagu-Aasia mererand läbustatakse igakuiselt tuhandete piduliste poolt – kõrghooajal (dets-veeb) pidavat kokku tulema 30 000 inimest, umbkaudu pakuti, et 23.10. 2010 oli Haad Rin rannas 9000 tulihingelist peolooma – meie Britiga ühed neist.

Hoolimata suurtest inimmassidest ei paistnud mitte kusagil mitte ühtegi turvameest, ainukesed niiöelda korravalvurid olid mõned üksikud meditsiinitöötajad, kes pidulisi sidemetesse mässisid või alkoholimürgitust ravisid. Randa võid tulla oma alkoholiga, keegi ei kontrolli väravates ohutusreegleid, ainuke piirang on sissepääs 100 bahti. Hoolimata pissivatest poistest otse ranna äärel, vahetus kauguses vees amelevad noored, prügi, sajad kaduma läinud rannaplätud, ei takistanud see meid väga vahvat pidu maha pidamast. Nüüd oskaksime soovitada, et sellele peole on mõistlik minna oma mugavates tennistes mis märjaks ja liivaseks saades suurt kahju rahakotile ei tee – kuna varbavahepältud on kiired jalast kaduma või rebenevad liival discotades lihtsalt pooleks. Nii juhtus ka Briti plätudega, kojuminekuks “laenas” ta liiva seest esimese ettejuhtuva sandaali, meste oma number 46.

Järgnevatel päevadel puhkame peost, magame, logeleme rannas – liiv on nüüdseks juba nagu teine nahk - pidev kaaslane – kõrvas, ninas, hambavahel! Viimastel päevadel ei viitsi enam restoraniski istuda – hotellitubane telekavaatamine, kaasa ostetud söök on lahedalt laisk õhtuveetmisviis.

Krabile otsustame reisida veetes öö laevas ja siis bussiga otse linna. Mõlemapoolselt otsustasime, et ööpaadist proovime järgnevatel kordadel hoiduda. Magasime maas olevatel mattidel külg-külje kõrval nagu kilud karbis, palav ja niiske.

Krabi linn on väike ja igav – meie jäime sinna kinni veidike kauemaks kui olime plaaninud, kuna esimene viisatempel 15 päevaks hakkas läbi saama ja edasised plaanid lähtusid olenevalt kohast kus templit uuendada saaks. Üks ainukesi ajaveetmisviise Krabi linnas on nädalavahetuseti toimuv laat peatänaval – pakutakse erinevaid roogasid ja suupisteid, väike kohalik kultuuriprogramm ning otseloomulikult kauplemine hilpude, käsitöö, ehete ja muidu pudi-padiga.

Aasia põhimagustoidud on väga veidrad ja maitse tahab harjutamist – üks populaarsemaid on kallerdunud kookospiim mis näeb välja nagu tarretis aga maitseb nagu seep, kleepuv riis (sticky rice) mangoga aga seevastu on mulle nüüdseks üsna armsaks saanud.

Kuna meie viisatempel kaotas kiiresti päevi oli tarvis teha reis piiripunkti. Vihmaperiood on küll selleks aastaks peaaegu läbi on ilm siiski veidikene pahandust teinud ja suure osa Lõuna – Taimaast ära uputanud – vesi pidavat kohati olema lausa rinnuni. Nii me siis ootasime oma väikeses külalistemajas, et saada jaatav vastus teede lahtiolekust ja teha see hädavajalik reis lõunasse.

Aja kokkuhoiu mõttes otsustasime teha kõrvalehüppe lähimasse (20 km) randa Ao Nang – lootuses, et tagasi jõudes ilm paraneb ja vajalik viisaküsimus saab lahendatud. Veedame kaks viimast oktoobrikuu ööd Ao Nangis – vihma ikka sajab ja sellega hakkab ka tuju vaikselt alla käima.

Rand Ao Nangis on pikk ja üsna ilus, kuna meie lootused Taimaa randadest on juba üsna ülesse keritud siis kõik mis on alla selle meie fotoaparaate ega meid ennastki väga ei meelita. Jalutame poodides ja otsustame varem Krabisse tagasi sõita – lootuses, et kohe kohe saame edasi paradiisi.

Viisatempli eelviimasel päeval (04.11.2010) asusime varahommikul teele, kõik laabus kenasti, kuni jõudsime piiripunkti – ei mingit uputust, olime lootusrikkad. Koheselt saime aga uudise milleks me ettevalmistunud ei olnud - selles punktis pole Eesti riigi kodanikele võimalik uut piiriületus viisat ja templit saadagi. Hetkeks śokeeritud saime järgmise ämbritäie külma vett – järgmine piiripunkt kus seda teha saaks on täiesti ära uppunud, ligipääs võimatu. Õnneks polnud asi täiesti lootusetu – abivalmid ametnikud saatsid meid 40km kaugusel olevasse sadamasse, kust praamiga 1,5 tundi sõitu ja olimegi Malaisias. Kõik otsused pidime vastu võtma imekiirelt ja lootma parimat, praam lahkus vaid 10 minutit pärast meie sadamasse jõudmist. Olen meie üle juba üsna uhke – kui vaja siis täitsa karastatud naised! Ettevalmistamata, et uues riigis öö veeta võtsime asja positiivselt – taaskord uue riigi tempel passis.

Järgmisel hommikul tulime sama teed tagasi – viperusteta piiriületus ja Taimaa viisatempel taskus. Naljakas oli tõsiasi, et väikene sadamahoone oli kohalikke täis kes ühelt või teiselt poolt Estonia hüüdsid ja lehvitasid – kõik kes meid eelmisel õhtul aidanud olid tundsid ära ja olid taaskord eriti abivalmid.

Malaisias Langkawi saarel me suurt midagi ei näinud ega teinud – otsisime öömaja, otsisime maitsvat õhtusööki ja ostsime taxfree śokolaadi.

Väsinult jõudsime Krabi linna tagasi kus meile juba tuttavaks saanud külalistemaja omanik vabandas ette ja taha, et meid niimoodi mööda ilma ringi solgutati ja andis meile ühe tasuta öö (mille me niiöelda Malaisias ära kasutasime).

Hommikul rändasime tagasi Lõunasse – Ko Lanta saarele. Viimased päevad proovime rannas veeta – täiskohaga päevitada nii kuidas ilm lubab. Päevaks laenutasime skuutri ja tegime saarel väikese ringreisi ja mõned ilupildid.

Kaugelt vaadates on vaated rannale imeilusad aga ikka üllatab meid rämps mis on uhke hotelli ukse taga. Püsti on pandud hiiglaslikud luksushotellid merekaldal – kuhu aga mõõnavesi hunnikutes rämpsu maha jätab - suurem osa just ehitusprahti ja tühju pudeleid – mida oleks ju üsna lihtne koristada.

Oleme mõneti selle Aasia eluga nii harjunud, et fotoaparaat üldse enam ei sähvata – kõik mis alguses nii kummaline tundus on nüüd tavaliseks muutunud.

Ko Phi Phi – räägitakse, et paradiis! Ko Phi Phi saar ja seda ümbritsev rahvuspark sai 2004 aasta Tsunamimöllus kõvasti lüüa, ning arvati, et tollane seljakotirändurite peoparadiis – imeilus loodus, odav alkohol ja lõputu pidu asendatakse pärast looduskatastroofi rahuliku luksuskuurortiga – paraku või õnneks seda aga juhtunud ei ole.

Kuigi seaduse järgi Ko Phi Phi saarele ilma ehitusloaga uut rannabungalot ülesse panna ei tohi ning samuti peaksid olema rannaklubid reguleeritud kontrolli puudumisel teevad kõik mis tahavad. Mõne aastaga on saar taaskord ülesse ehitatud ilma mingi ehitusplaanita, kõrvuti odavamad külalistemajad, luksuskuurortd ja pambuspungalod, mille tagahoovis kahjuks ka prügihunnikud ja roiskveetorud.

Ilm annab veidikene järgi ja veedame aega rannal, õhtuti teeme jalutuskäike peatänava baaridesse mis aga alati ööpimeduseks rannale tagasi viivad – tants, trall, joogiämbrid, pidutsevad väsimatud seiklejad. Ilusad poisid ja vahvad peod!

Kiires puhkusegraafikus leiame aega päevaseks huvireisiks. Veedame päeva paadis lähedalasuvaid saarekesi uudistades. Alustuseks viiakse meid lühikesele liivaribale mis on täis ahve. Tekib kummaline olukord kus niiöelda ahvid vahivad ahve, käib pildistamine ja söögijagamine. Hiljem peatume sini-sinises lahekeses kus on suplemisaeg, seal on ootamatu pikem seisak.

Meie oma põhjanaabrid on hätta sattunud - 30ndates Skandinaavia paarike on samuti sooja Taimaa paradiisi puhkama tulnud, aga nende paadiga on äpardus juhtunud ja hetkeline teadmatus on nad täiesti endast välja viinud. Siit tuleb ka meie läbiproovitud reisitarkus – Aasias reisides pole mõtet üldse oma tuju millegagi rikkuda – kõike tuleb võtta huumoriga ja siis lisada veel natuke huumorit, sest kuidagimoodi see elu siin toimib ja lõpuks lahenevad kõik ebamugavad olukorrad üsna kenasti. Hiljem snorgeldame ning reisike lõppeb rannas kus võeti ülesse filmi The Beach mõned kaadrid.

Aeg lendab kiiresti ja juba ongi laupäev – meie viimane öö Aasia külalistemaja voodis. Järgnevatel päevadel magame bussis, praamis, lennujaamas, rongis, lennukis – kusiganes.

Nagu ikka on lahkumispidu see kõige toredam. Kogemata koperdame kahe kuti otsa – kes osutuvad, ehk meie Aasia reisi üheks parimaks leiuks üldse – leiame endale Melbourne poisid.

Hommikuvalgeni kooberdame neljakesi rannas – naer ja nali, veidike rannaromantikat. Pärast paaritunnist kiirund saame poistega taaskord kokku, enne pakime oma elu jällekord seljakotti, teeme ühise hommikusöögi ja päev rannas võib alata. Liiv kõrvas ja merevesi karedalt juustes võtame oma seljakotid, anname peatse kohtumiseni musid ja alustame oma reisi lõppu Kagu-Aasias.

Pooleteist tunnisele praamireisile järgneb koheselt pikk ja väsitav bussireis kolme ümberistumise ja kahetunnise hilinemisega Bangkoki. Kuumus, niiskus, päike, väsimus ei aita kuidagi kaasa tüütute tuk-tuk’i juhtudega jagelemisel – lõpuks saame kokkuleppele ja saame metroopeatusesse, kust algab reis lennujaama, et lahti saada oma tinapommidest.

Uniselt pöördume linna tagasi, et lubada endale paar hilpu, millega oleks viisakas tagasi tsivilisatsiooni naasta. Ostlemine annab energiat juurde ja juba on aeg kiirustada kokkusaamisele armsaks saanud prantsuse tüdruk Melindaga, kellega koos Austraalias baklaźaane pakkisin ja prantsuse keeles mõned vajalikud laused õpitud said! Tore õhtusöök ja reisimuljete vahetamine on suurepäraseks punktiks meie pikale endalegi uskumatule seiklusele.

Elus pole mul nii palju aega olnud, et veeretada mõtteid, taevasse vahtida ja raamatut lugeda. Mõlemad tundsime aegajalt puudust linnaelu mõnudest aga mitte piisavalt, et seiklemine katki jätta. Reisimine on aeganõudev, kallis, hiiglama lõbus, stressirikas emotsioonide möll. Julge samm oma igapäeva rutiinist välja, õpitund hakkama saama vähesega, samas vastu võtma rohkem.

Suhtlema palju aga olema valmis, et eile kohatud inimesi enam homme ei näe. Esindama oma riiki, õppima tundma teisi kultuure samas iseennast kaotamata. Elu armastust on sellisel reisil väga raske ära tunda ja kinni nabida – mis ei tähenda aga, et me (mina vähemalt) käega löönud olen – kõik loksub lõpuks paika nagu ideaalselt lahendatud tetrisemäng!

Kokkuvõttes õppisime tundma üksteist ja tükikest maailma oma ümber – mis on ikka ilmatuma suur ja lai – mida rohkem näeme, seda ahnemaks muutume. Nagu siga ja kägu oleme Britiga - nii kategoriseeris meid üks armas Eesti sõber, mingitmoodi see aga töötab lõpuks ikkagi meie kasuks!

Uued seiklused, uued kohtumised, uued traditsioonid on vaid mõne tunni kaugusel – California siit me tuleme, peatse kohtumiseni Kagu-Aasia!

Laos (popul. 6,3 miljonit)

Tundub, et meil hakkab tavaks saama, et enne riigist lahkumist joome ennast kapitaalselt purju – nii ka seekord. Vaatamata tõsiasjale, et meie buss väljus 5 hommikul ja ees ootas 14 tundi reisimist, ei peatanud see meid viimast korda külastamast armsaks saanud pubitänavat – see on ikka äärmiselt mõnusa atmosfääriga kohake. Nii me siis tuuritasime seal ringi, saime uusi tutvuseid, kogusime uusi särke ja jõudsime tagasi külalistemajja 10 minutit enne bussi väljumist.

Pakkisime viimased asjad kotti ja asusime teele – esimesed 5 tundi sõitsime uskumatu sõiduvahendiga kuskil 80ndatest. Mikrobuss pakiti puupüsti täis, väikestel meetrilaiustel istmetel – sinna siis mahub vähemalt kaks reisijat pluss hunnik tavaari – pead-jalad koos turistid ja kohalikud. Harva jäetakse mõni koha puudumise tõttu tee äärde, seega mõnikord istuvad reisijad ka pingirea vahel. Suured kotid visatakse bussi etteotsa ühte hunnikusse – soojalt soovitame mitte midagi purunevat sinna pakkida. Nendes uskumatutes tingimustes magasime meie õndsat und - usun, et purjune pea aitas reisile positiivselt kaasa.

Mingi hetk aeti meid bussist välja, visati kotid kaenlasse ja talutati uude bussi – kõik käis muidugi mööda sopateed, kuhu ma hetkeks oma varbavahe sandaali oleksin ära kaotanud. Uus buss on siin niiöelda VIP buss – lääne tingimustes tavaline reisibuss veidike laiemate istmete ja WC-ga. Uus uni tuli veelgi magusamalt. Kolme paiku päeval jõudsime piirile – kus iga liigutuse (loe: templi) eest maksad 2 USD pluss viisa eest 30 USD ja lisaks pildi puudumisel veel mõned USD’d. 50 meetrit piiril läks meile maksma 35 USD nägu aga siiski võitsime rahas kuna Siem Reap’i reisibürood olid meile viisa maksumuseks andnud 45-70 USD pluss 3-4 ootepäeva.

Informatsioon õigsust tuleb siin võtta huumorimeelega, erinevad asutused annavad turistidele erinevaid andmeid – alati liida ja lahuta – nii me siis üldjuhul kuulame kohalikke aga usume Lonely Planet’it (Üksiku Planeedi reisiraamatuid).

Veel pool tunnikest bussis, siis mõned minutid kohalikus bussis ja juba talutati meid kottidega väikesele puukoorukest meenutavale mootorpaadile. Väikese paadireisi lõppedes olime oma esimeses Laos’e sihtkohas – saarekesel Don Det mis asub kohas nimega Si Phan Don – Four Thousand Island (otsetõlkes: Nelituhat saart).

See piirkond on üks tähtsamaid kaitsealasid Laos’es, põhiliselt tänu erilistele loomaliikidele – ahvilised, tiigrid, delfiinid aga samuti ka praeguse Laose presidendile, kes siin sündinud on ja soovib, et kohalik eluolu oleks muutmatu!

Si Phan Don asub Lõuna – Laos, Mekongi jõe 50km pikkusel osal, millel on läänepiir Kambodźaga. Vihmaperioodil võib jõgi laiemates kohtades olla umbes 14 km lai, kuivadel kuudel vesi taganeb ja nähtavale tulevad sajad väikesed saarekesed. Suurematel saartel on elu aastaringselt – see liigub küll tigusammul aga siiski.

Viimastel aastatel on Don Det’i saar kujunenud niiöelda seljakotirändurite peatuspaigaks, liiga lihtne on end siia jõe kaldale võrkkiike unustada. Elu käib väikestes jõeäärsetes külalistemajades, kus nüüdseks on tubades juba 24h elekter ja suurem osa oma vannitoaga. Restoranides saab mugavalt ja odavalt süüa, aeg ei mängi siin rolli – kõik tuleb omal ajal.

Esimesel päeval (06.10.2010) laenutasime jalgrattad ja sõitsime vaatama teist saarekest ja piirkonna ühte suuremat koske. Saare elu on nagu postkaardilt, laiuvad rohelised riisipõllud, lehmad ja üksikud talumehed. Valutav kann ja rammestus jalgades veedame vaikse õhtu oma toas. Homme tõotab tulla aktiivne päev kajakkidega veel.

Ärkame varakult (07.10.2010) ja pärast hommikusööki oleme valmis sportlikuks turistipäevaks! Lubatud hommikune briifing ohutusnõuetest ja kajaki manööverdamisest koosneb vaid päästevestide selga ajamise ja kiivri pinguldamisega, oleme ainukesed, kes matka ette võtavad. Lubatud inglise keelt oskav giid pursib ehk kokku kümme lauset ja igale meie küsimusele vastab vaid järgmise sihtkoha, lõunaks olin sellest juba üsna frustreeritud.

Algus tõotab head, uhame pool tunnikest ja juba pakitakse meid väga huvitava muruniiduk-traktor-järelkärule koos kajakkidega ja künklik teekond jätkub esimese koseni, mis tuleb välja on sama mida me eelmisel päeval vaatamas käisime. Teeme veel paar klõpsu ja tagasi mootorsõidukini liikudes teeb giid meile teatavaks, et peame järgmise punktini jala minema. Kõva 40 minutit vantsimist suvalises võsas koos koerte ja lehmadega, lõpuks pakime end taaskord paatidesse ja oleme valmis järgmiseks etapiks, kui veidike käredam jõevool meid üllatab. Järgmisel hetkel avastame end keset puuoksi, paadinina kahe puu vahel kinni.

Olen aus, nii kui tuli aktiivselt tegutseda tegin mina seda mida igas sõudemehhanismis esimese asjana teha ei tohiks: tõstsin mõla/aeru veest välja pea kohale ja kilkasin kõva häälega – millegipärast ei aita see mitte kunagi aga ma ikka alati proovin!

Kakerdasime end puu vahelt välja ja endalegi märkamatult avastasime end järgmise puu okstes – selle minutilise seikluse peale oli meie giid silmnähtavalt ähmi täis ja käsutas meid kaldale. Hüppas rinnuni vette, kupatas Briti oma ühemehe paati, sidus selle meie kahemehe paadi sleppi ja võttis endale tüürimehe koha. Nii me siis aerutasime järgmised 20 minutit teisele kaldale – kus oli lõunapaus ja delfiinide vaatlus.

Sõime oma riisi kui mõnekümne meetri kaugusel tulid üksikud helehallid tömbi ninaga jõedelfiinid vee peale hingama. Veel aerutamist vaheldumisi ohtlike veidrate mootorsõidukitega kui jõudsime Mekongi jõe suureima veekoseni – 15m kõrge ja kilomeeter lai Khon Phapheng. Laose ja tailaste arvates töötab see kosk spirituaalse lõksuna elu ja surma vahel, ainult hulljulgetel kalameestel pidi hingedega kokkulepe olema, et seal “ohutult” kalastada.

Pressime ennast bussitäite Tai turistide vahele, teeme paar klõpsu, viimane ots aerutamist ja saamegi end raamatutega võrkkiike langetada.

Lahkume saartelt, et näha Wat Phu pühakoda. Champasak oli olnud riigipeade provints, praeguseks on see üks väga uinuvalt rahulik linnake, vaid mõne üksiku uhkema ehitisega. Nagu kogu riigis domineerivad ka siin pühakodade katused linnapanoraami – armsad nukumajad näevad need välja oma teravate tippude ja üksteise peale toetuvate katustega. Wat Phu on ehitatud samal ajal kui Ankori templid aga on kõvasti kehvemas olukorras kui need mis asuvad Kambodźas. Khmeri stiilis pühakoda on ehitatud mäejalamile, vaade sealt ülevalt on kuidagi mõnusalt pühalik.

Wat Phu asub 10km Champasakist, seega otsustasime laenutada jalgrattad. Lõunaks olime läbi sõitnud 20km, roninud kõrgele mäkke mööda ebatasaseid treppe, mille järel suundusime oma järgmisesse sihtpunkti - Paksesse.

Pakse

Linn on vaikne ja turiste vaid mõned üksikud. Tundub, et eriti Laoses teevad seljakotirändurid sama Üksiku Planeedi (Lonely Planet) marsruuti, kuna kohtume ikka ja jälle samade nägudega. Nii juhtus, et Neljatuhande saarel tuttavaks saanud reisilistega käisime koos paari koske vaatamas ja kohalikus kohvi-tee istanduses.

Boulevan Plateau temperatuur on vahelduseks värskendav – hingame sisse puhast mäeõhku ja ei tee teist nägugi kui nahk saab märjaks mitte higist vaid peenikesest vihmasabinast.

Tuk-tuk ukerdab mööda libedaid saviteid, saame oma fotod ja asume tagasiteele. Õhtusöök kujuneb meeleolukaks – istume koos uute tuttavatega India restoranis ja vahetame reisimuljeid.

Enne väljasõitu hellitame end kohaliku massaaźiga, millele järgneb öine teekond Vientianesse – Laose pealinna (popul. 200 000).

Kuna kogu reisi vältel oleme üsna vähe ette organiseerinud siis Vientianest me suurt midagi ei tea. Jalutame päeva linnas ja teeme vaatamisväärsustest pilti. Kommunistliku riigikorraga Laose pealinnas on tunda sellehõngulist arhitektuuri, kõik uuemad hooned on ilmetud mittemidagiütlevad valged kastid.

Kuna kogu riigis on öörahu kell 11.30 siis teadagi suurt pidu ja jooberdamist siin ei leidu. Vientiane meile suurt muljet ei jätnud, otsustame järgmisel hommikul edasi liikuda.

Vang Vieng (popul. 30 000) – peoparadiis!

Väike linnake jõe kaldal mägede taustal on täis külalistemaju, restorane ja baare. Suurim atraktsioon on siin niiöelda tubing (kummirõngastel hulpimine). Pärast hommikusööki renditakse reisibüroost kummirõngas ja tuk-tuk viib peolised 5km jõge mööda ülesse, kus on peo algus.

Kohale jõudes on koheselt ootamas tasuta kohalikud viskinapsud, edasi minnakse üle kokteiliämbritele ja/või õllele. Vali muusika, rõõmsad peolised, uued käepaelad, veeatraktsioonid, kehamaalingud: nii mööduvad esimesed tunnid, hiljem leiab igaüks oma rõnga ja vaiksel tempol hulbitakse allavoolu. Kuna jõevool on kohati üsna tugev viskavad baaritöötajad köie vette ja niiöelda kalastavad pidulisi oma baaridesse, tagasireis kujuneb üsna peatusterohkeks!

Linna jõudes on uinaku ja pesuaeg, pärast õhtusööki läheb pidu edasi jõeäärsetes klubides.

Arusaadavalt on see seljakotiränduri peoparadiis ohtlikus lõksuks – paljud tulevad siia paariks ööks ja avastavad end nädala pärast rõngal mööda jõge alla hulpimas. Tundub, et see on üks ainukesi kohti Laoses kus öörahu ei kehti ja alkohol voolab ojadena kõigile kõrri. Pohmell on kindlasti põhjuseks miks väga vähesed jõuavad piirkonnas olevatesse koobastesse, koskesid vaatama ja kasvõi jõge mööda alla kajakkima.

Meie liikusime pärast kahte päeva rõngal hulpimist edasi, tervis ei kannata.

Luang Prabang (popul. 103 000)

Põhja-Laos asuv UNESCO kaitse all olev linnake on mägedega piiratud. Bussireis mööda kitsaid ülesse alla, sinkavonkalisi teid oli südant pahaks ajav! Eks tahtis eelnevatel päevadel tehtud kahju välja tulla ja silmapõletik asjale kaasa ei aidanud. Võtsime veepeo paradiisis hoiatussõnu liiga pealiskaudselt, ega uskunud, et meie selle tüütu haiguse kaasa toome, mis minul edasi väikeseloomuliseks gripiks üle läks. Läbi loksutatud jõudsime kohale ja magasime järgnevad kolm päeva oma haigusi välja – õnneks oli abiks internet ja HBO (filmikanal).

Luang Prabang on ilusa loodusega ümbritsetud väga rahulik kohake, tuntud oma kloostrite ja pühakodade rohkuse järgi. Oranźi riietatud mungad on üks selle koha vaatamisväärsustest, nii nagu meie tahtsime neist igal hetkel pilti teha ja uudistasime neid kaugelt siis poleks pidanud olema üllatuseks kui nemad samaga vastasid. Meie mõlema blondid juuksed ja eriti Briti pikk kasv on nii mõnelgi korral kohalikud kihistama pannud. Korra tegid kaks noort mungapoissi meist oma mobiiltelefoniga piltigi, naljakas on kui traditsiooniliselt riides munk võtab oma riidest õlakotist nokiahelina saatel telefonikõne vastu.

Õhtuti sulgetakse peatänav ööturu jaoks – kohvi, tee, siid, hõbe, kohalik käsitöö on põhilised kaubaartikklid, kahjuks pole kauplemine siin nii vahva kui see oli Kambodźas.

Üsna populaarne on suunduda turutänava toidulettide vahele omasuguste seljakotireisijatega suhtlema, kohalikku toitu saab sealt imeodavalt.

Viimase päeva veedame kose ääres, vahelduseks saab jalad likku panna ja päikest nautida. Sulistame väikestes looduslikes basseinides ja klõpsime pilte.

Üks populaarseim niiöelda vaatamisväärsuseid toimub igapäevaselt 6 hommikul, sajad mungad erinevatestkloostritest jalutavad üksteise järel pikas rivis ja koguvad tavakodanikelt almuseid.

Ega me seda muidu näinud ei oleks, kui meie lend sellel ajal välja poleks läinud – mugavalt tegime paar kiiret fotomälestust ja pakkisime ennast taksosse suunaga lennujaam, suunaga Bangkok.

KAMBODŹA - (popul. 15,6 miljonit)

Phnom Penh - Kambodźa kuningriigi pealinn Phnom Penh (popul. 2 miljonit).

Jõudsime Phnom Penh’ i kümme õhtul. Lennukis täidetud dokumendid näpus - deklareerimist vajavate artiklite ja ankeet riiki sisenemiseks - astusime julgelt lennujaama, kus koheselt ulatati meile viisaankeet. Lennukis oli stjuuaress viisa hinna välja kuulutanud (25 USD) ja teada andnud, et kes seda maksta ei jaksa, riiki siseneda ei saa!

Täitsime ankeedi veidike värisevate kätega, ärevust tekitas ankeedil olev tühi ristkülik ülemises paremas nurgas – foto – mida meil küll käepärast ei olnud. Astusime täidetud ankeetidega vastavasse putkasse, kust meilt foto puudumisel nõuti 2 USD ja seejärel korjati passid ära, ilma midagi ütlemata.

Kuna korraga oli kohale jõudnud kaks lennukitäit inimesi, siis oli viisavormistamise alal palju sagimist. Hunnik putkasse antud passie rändasi läbi 5-6 paberimäärija ja rea lõpus said raha eest 20 USD (tuli välja, et turisti viisa on veidikene odavam) enda oma kätte. Passis on meil nüüd roheline Kambodźa viisa, klammertatud paber riiki sisenemise kohta ja lisaks veel mõned templid. Kogu personal on meessoost ja väga range olekuga - mingit nalja teha ei tulnud mõttesegi.

Kotid käes tegime kaks sammu ja juba olimegi õues, taksojuhid pakkusid reisi linna, kohalikud peaaegu, et sakutasid varrukast. Eks alati on pimedas uude kohta jõudmine rohkem võõras ja hirmutav kui päikesepaistel. Istusime maha, otsisime kohaliku kaardi, märkisime sinna mõned välja vaadatud hosteli nimed ja aadressid. Saime kokkuleppele taksojuhiga, kes meid öömajale lubas viia. Ärevalt alustasime sõitu läbi aguli aga kokkuvõttes sujus reis lennujaamast (15km) väga rahulikult. Varsti olimegi oma uue kodu, Okay Guesthouse, ukse ees, kus kohalikud poisid abivalmilt meie väga rasked seljakotid krabasid ja uude tuppa juhatasid – kaks laia voodit olid valmis head und soovima, õhukonditsioneer mõnusalt nurgas surisemas!

Süsteem on siin puhtalt usalduse peal, sisse kirjutades tehakse ühest passist koopia ja paberile peab kirjutama nime, aadressi ja viisa kehtivuse. Kogu elu hostelis läheb vastava toa vihikulehele, mis välja kirjutades lauaarvutil kokku liidetakse! Kui tuleb janu – vee, karastusjookide, õlu jms peale võtad kapist soovitud toote ja kirjutad aga vihikusse, nälja korral võtab teenindaja tellimuse ja toob sinu vihiku lauda, et sa ise selle ära täidaksid! Personal on tore ja abivalmis, toit on maitsev, traadita internet on hostelis tasuta.

Esimese päeva veetsime linna peal tuuritades, uudistasime turgudel, tänavatel, jõe esplanaadil – tutvusime eluoluga. Jalutamine on siin üsna keerukas, liiklus on hullumeelne ja iga vaba võrri, mootorratta, tuk-tuk’i juht tahab, et sa hoopis temaga oma sihtkohta sõidaksid – jäime rahulikuks ja vastasime naeratades eitavalt. Esimese päeva maksimum inimeste arv ühel mootorrattal (ilma külgkorvita) – viis.

Südame teevad härdaks kerjajad, eriti vigased ja väikesed lapsed, kes müüvad raamatuid, lilli ja karastusjooke – see on puhtalt lapstööjõu ärakasutamine, üldjuhul on kuskil tagaplaanil täiskasvanu, kes kogu teenitud raha oma taskusse pistab. Eelnevalt loetud tarkused tagataskus olime üksteisele toeks, et mitte astuda turistilõksu – kordasime endale TURIST EI OLE RAHAAUTOMAAT!

Hinnad on siin uskumatud! Poes maksab pudel Austraalia veini sama palju kui liitrine pudel Bacardi rummi, õlu on, et vaat odavam kui vesi. Kõik kohalik on superodav, aga import väga kallis. Śokolaad ja vein on nüüd kaheks kuuks kindlasti luksus mida endale lubada ei saa.

Ka siin jagatakse tööd võimalikult paljudele inimestele, igat väiksematki liigutust teeb vähemalt 5 korda rohkem inimesi kui lääneriikides. Näiteks pesid 10 inimest korraga ühte autot. Pesupesemisteenus on üldjuhul samuti käsitsi, kondimootoril – üldjuhul maksab üks kilo pesu 1 USD.

Astusime tänavaäärsesse restorani sisse, et hellitada end korraliku õhtusöögi ja kokteiliga – kõik oli äärmiselt maitsev. Olime just söögiga poole peal kui möödajalutav tänavamüüja pakkus külastajatele friteeritud ämblikke (tarantlid äkki) – näpus olevas ämbris olid mõned elusad ka, jätsime selle delikatessi ehk järgmiseks korraks. Kõik jätkus omasoodu kui hetk hiljem keset õhtust tipptundi jalutas ELEVANT restoranist mööda!

Rahustasime end maha kohaliku magusroa – banaanid punase veini kastmes (veini lisamine on kindlasti prantslaste kaasavara) ja maitsemeeli puhastava kohaliku kohviga – mõnusalt pehme maitsega on see, kõhud punnis jalutasime kodu poole!

Kolm tähtsamat vaatamisväärsust Kambodzá pealinnas on Royal Palace (kuningakoda), muuseum Tuol Sleng ja Killing Fields (Tapmisväljad).

Umbes 1/3 paleest ja seda ümbritsevast aiast on turistidele avatud. Klassikaline Khmeri stiilis palee, suursugused pühakojad ja väga kaunis aed – veetsime seal ilusad kaks tunnikest.

Järgmine päev oli aga väga masendava ja julma ajaloo päralt. Alustasime muuseumis Toul Sleng – mis oli algselt keskkool aga 1975 aastal võttis Khmer Rouge ( kommunistlik partei mis oli võimul 1975 – 1979) koha üle ja muutis selle kurikuulsaks vanglaks S-21. Nelja aasta jooksul tapeti ja piinati seal vähemalt 17 000 kambodźalast.

Muuseum on täis enne ja pärast fotosid meestest, naistest, lastest – nagu natsid oli ka Khmer Rouge hoolikas oma piinatööde säilitamises. Suurem osa Khmer Rouge kuritegude eestvedajad ja parteipealikke on tänaseni karistuseta ja vabaduses või lõpetanud elu loomuliku surmaga.

Vanglast S-21 rändasid vangid 15km linnast välja, eemalt vaadates suurele rohelisele riisipõllule. Nüüd kutsutakse seda maa-ala Choeung Ek’i tapmisväljad (Killing Fields of Choeung Ek). Praeguseks on ühishauad kaardile märgitud ja suurem osa haudadest ülesse kaevatud, inimjäänused Kambodźa kohaselt 1988 aastal ehitatud suurde Stupasse (pühakoda) välja pandud.

Kaardile on märgitud hauad sealt leitud inimjäänuste järgi nt lastehaud, peata inimjäänuste jne. Tapmisvälja teeb eriti masendavaks pealtnäha rahulik õhkkond, külmavärinad jooksevad üle selja kui mõelda milleks inimloomus võimeline on!

Sihanoukville - Kambodźa kuurortlinn (popul. 200 000)

Linna sisse sõites ei ole kuurortist haisugi – kõikjal pooleliolevad ehitusplatsid, prügimäed. Astume bussist välja ja koheselt ründab meid 10 pealine tuk-tuk’i ja mootorratta juhtide kamp, millele koheselt lisandub samapalju erinevate hosteliflaierite jagajad. Uni on ikka veel silmas tahaks rahu aga lärm, prügi, kuumus ei aita kuidagi kaasa. Püüame jääda rahulikuks ja meeles pidada mida oleme varasemalt lugenud - võta kott selga, jaluta eemale ja ole oma hinnas kindel. Saame tuk-tuk’i ja suundume ranna poole, kuhu viib tee mööda uskumatut rannapromenaadi.

Külalistemaja leitud seame end sisse ja teeme esimese jalutuskäigu randa – merevesi on ehk soojem kui duśś ja õlu on odav – kõik joovad kohalikku marke – Anchor ja Angkor.

Siin muideks asub ka eestlaste hotell – kus esimesel õhtul kaasmaalastele tere ütlemas käime ja ühe õlle teeme.

Lapsed, nii poisid kui tüdrukud, kuskil vanuses 7 – 17a käivad mööda randa edasi tagasi ja müüvad punutud käe- ja peapaelasid, tublimatel “ärimeestel” on lisaks ehtebisnesile pealael veel suur kandik puuviljade, krabiliste või pähklitega, millega mööda randa ringi balansseeritakse. Vanemad naised käivad plastikust korv kaenlas, kus tavaliselt ka väike madal plastikust tool ja pakuvad maniküüri-pediküüri. Meie jaoks uus ja kummaline teenus on karvaeemaldus kumminiidi abil – ka väga lühikesed karvad tõmmatakse juurega välja vaid valget peenikest kumminiiti mööda keha veeretades. Vanemad poisid kes rannaäärsetes restoranides ei tööta pakuvad päikeseprille.

Kes iluteenuseid ei paku on kaelakoogud selga võtnud, kus tavaliselt ühes plekist kausis kaasaskantav grill hõõguvate süsidega ja teises kausis muu vajalik – niimoodi pakutakse kõiksugu kohalikku toitu – populaarseim tundub olevat väikesed grillitud kaheksajalad.

Kuna hooaeg ei ole veel suurt avapauku teinud siis tunnevad kõik turistide pealt teenijad uued näod koheselt ära ja just esimesel päeval proovivad neile kõike kalli hinna eest pähe määrida – kui näitad üles vähegi huvi pakutavast kaubast on koheselt su ümber vähemalt 5-6 inimest sama või erineva toote-teenusega. Väga ettevaatlik peab olema oma lubadusega osta homme, sest kõigil ärimeestel on siin näod ja lubadused meeles kuni puhkuse lõpuni.

Eks läksime meiegi koheselt ohvriks ja omanimelised käepaelad said ostetud. Süda tuleb hoida külm ja meel selge – lisaks müügimeestele jalutavad rannas ringi kerjajad – lapsed ja täiskasvanud paljud neist puuduvate jäsemetega. Meeles tuleb pidada hoiatussõnu kõikidest turismibuklettidest – ära anna neile midagi, eriti lastele või nad ei lähegi kooli tagasi!

Esimesel päeval on raske nendega kauplema hakata, eriti kui kaasavaraks on eestlase tagasihoidlikkus – järgnevatel päevadel saame karastatud. Mina isiklikult juba naudin vahel nendega jagelemist. Kuna me ei lähe enam kallite hindade peale ohvriks, oleme oma kodurannas endale juba kitsipunga nime saanud! Tüütuks muutuvad nad hommikuti, kui soov on istuda oma mugavas korvtoolis, kohvitass käes ja rahulikult mereloksumist kuulata – tihti tulevad teenuspakkujad vahetusse lähedusse ja toovad välja kõik su iluvead, mida tuleks kohe parandama hakata.

Huvitav on nähtus, et kui rannalastele oma hinna välja pakud on neil koheselt peas maailma kõige hapum nägu, nagu oleks neile kogu ilma ebaõiglus kaela langenud. Nutunäole naeruga reageerides ja endale kindlaks jäädes muutuvad lapsed teinekord üliagressiivseks ja sajatavad Khmeri keeles sind kes teab mis sõnadega.

Üldiselt peaks lastel olema kohalik kool, mis on kõigile tasuta hommikul 7 – 12ni ja siis õhtul on tasuline Inglise kool – lapsed räägivad siin üsna hästi keelt. Kohalike jutu järgi ei viitsi noored tavakoolis käia ja peavad vajalikuks vaid Inglise oma.

Veetsime päeva (kolmapäev 22.09.2010) lähedalasuval saarel – kaluripaadid võtavad turistid peale otse päevitusrannalt. Päev algab kerge hommikusöögiga, millele järgneb 40minutiline reis esimesse snorgeldamissihtpunkti, see pole kaugeltki mitte Suur Vallrahk aga huvitav on ikkagi. Edasi suundume saarele – rand on tühi, üksik külalistemaja paistab kaugemalt, istume varbad vees ja naudime tühjust – ei ühtegi kaubitsejat – muusikaks vaid kerge tuulekohin, vesi on peegelsile!

Lõunaks grillitakse meile kohalikku kala mille kõrvale antakse retropudelis Coca Cola’t – kõik on nii mõnus. Logeleme laisalt rannas, eemal saartel lööb välku ja müristab, õhtupoolikul jääme väikese vihmasabina alla.

Kahjuks peab tunnistama, et prügi leidub siin veel liiga palju – nii rannas kui tänavatel. Turistirohketes kohtades püütakse asjaga tegeleda aga kõrvaltänavad on ikka üsna räpased. Suurem osa hotellide ja külalistemajade omanikke on läänest, nii et loodame nende kaasabile Kambodźa tänavate puhastamisele.

Kokkuvõttes on Sihanoukvill mõnus koht – päeval lõõgastuda rannas, õhtul tuuritada baarides, vahepealsel ajal nautida head toitu ja kaubitsejatega kembelda!

Siem Reap (popul. 170 000)

Alustasime oma 11 tunnist bussireisi esmaspäeva (22.09.2010) õhtul. Tõotas tulla mõnus öine sõit – kõik oli ju nii nagu lubatud: mõnusalt lai ja mugav voodikoht, tekk ja õhukonditsioneer. Me pole elus nii kohutavat bussireisi läbi teinud ja ei soovi seda ka mitte kellelegi. Tundus, et see buss oli ehitatud ilma amortideta, iga väiksemgi lohk teel raputas ja loksutas meid nagu kaltsunukku. Hommikul linna jõudes olime läbi pekstud, isegi kaks päeva hiljem on pea- ja kõhuvalu.

Uneta ja valutava kehaga võtsime esimese tuk-tuk’i juhi (põhimõtteliselt ilma hinnas vaidlemata) ja palusime end lihtsalt linna magama viia. Kohale jõudes tegime väikese uinaku, pesu ja läksime linna uudistama.

Siem Reap on väga armas väikelinna tüüpi kohake – mõnus prantslaslik õhkkond, väikesed armsad kohvikud ja poekesed. Otsustasime oma ajutise kodu välja vahetada, seega tegime tutvust kesklinnas pakutavate hostelite ja külalistemajadega – lemmik välja vaadatud asusime peaturule poodlema. Iga päevaga oskame julgemalt turgudel oma hinda välja kaubelda – eks kindlasti maksame ikkagi toote eest rohkem kui see väärt on aga kui ise juba hinnaga rahul oleme, siis edasi me sealt ei mõtle.

Järgmisel hommikul uues kohas sisse seadnud, võtsime tuk-tuk’i ja sõitsime suure järve Tonle Sap’il olevasse Ujuvasse külla (Floating Village). Veetsime idüllilise pärastlõuna veel, pildistamishetki oli igas ilmasuunas. See küla on otseses mõttes ehitatud erinevatele paatidele – kool, turud, pühakojad, kodud.

Suurvee ajal ujub küla ranna lähedale ja kuivemal hooajal liigub tagasi kaugele järve peale. Tundub küll, et aeg on seisma jäänud – mehed käivad kalal, naised peavad oma paatides turgu, mõned puhastasid kalavõrke. Vanemad lõõgastusid võrkkiiges – lapsed mängisid paatidel, vahelduseks sulpsasid vette. Lääneriikide emad ainult ahhetaksid kuidas siin väikesed lapsed vabalt ja ülevaatajata ringi silkavad, oht igas ilmakaares.

Nagu kogu riigis tuleb ka siin ette kerjamist – näiteks sõitsid emad ringi väikeste sõudepaatidega kus lastel oli kaelas suur madu, sellest pilti tehes olid nad hetkega sinu juures ja soovisid selle eest dollari, eks taaskord tuleb süda kõvaks teha. Kes aga kavatseb sinna minna, soovitame soojalt kaasa võtta maiustusi, koolitarbeid mida saaksite kohalikus koolis jagada. Koha peal on kõik vähemalt 5-6 korda kallim, eriti just turistile.

Angkor’i templid on meie ja kõigi teiste turistide põhieesmärk Siem Reap’is või isegi kogu Kambodźas. Muidugi ehk välja arvata see kurikuulus pubitänav kuhu seljakotirändurid end tihti ära unustavad.

30 ruutkilomeetrisel maa-alal asuvad kümned templid, seega kõige lihtsam ja mugavam viis ringi liikumiseks on palgates päevaks tuk-tuk koos juhiga, nii tegime ka meie. Kuna ilm on palav ja niiske ning uurida on tõesti palju, tegime veidike eeltööd ja valisime välja põhilised vaatamisväärsused mida päevaga läbida soovisime.

Prantslased avastasid Kambodźa vihmametsast hiiglaslikud 12sajandi alguses ehitatud templid 19sajandil ning on pärast seda toetanud maailmapärandit suurte summadega. Angkori templid kustutati UNESCO hukkuvate maailmapärandite nimekirjast 2003 aastal. Väga värskendav oli tõsiasi, et turist võis jalutada peaaegu, et igale poole – kinni olid vaid alad, kus toimus restauratsioon. Ei mingeid piiravaid klaasseinu ja rippaedu, lase või käega üle tuhande aasta vanuse reljeefse seinamaalingu!

Paljudel võib ehk Ta Prohm’i nimeline tempel olla tuttav Angelina Jolie Tomb Raider’ist. Peamine turismimagnet ja Kambodźa sümbol on tempel Angkor Wat (otsetõlkes: City Temple, Linna Tempel), mis pidavat olema maailma suureim religioosne ehitis.

Uudistasime ja pildistasime, tõelistel ajaloohuvilistel on siin tegemist ja nägemist nädalateks, meile piisas alustuseks ühest pikast ja väsitavast turistipäevast! Õhtul langesime pubitänava margaritade lõksu.

Singapur

Jõudsime õnnelikult Singapuri, saime oma esimesed templid passi ja suundusime rongijaama, et alustada reisi kesklinna. Ilma hotellita, rasked kotid seljas kõmpisime palavas niiskes ilmas oma kaks tundi, kuni lõpuks leidsime ööbimiseks imearmsa hosteli. Jätsime seljakotid maha ja suundusime tagasi linna, et söögipoolist leida – kõht täis maitsvat tänavatoitu võtsime värskelt pressitud guaavamahla näppu ja jalutasime koju.

Kuigi meie tüdrukute toas oli 11 voodit ja mingil hetkel öösel olid need ka kõik täidetud, oli tuba vaikne ja uni magus. Hommikusöök oli hinna sees ja väga mugavalt organiseeritud – algusega 8.30 kuni misiganes kellani keegi ülesse ärkab, kraanivesi on maitsev!

Järgmisel päeval (15.09.2010) koperdasime linna peal ringi – taaskord algavad meie turisti päevad, tegime oma 17 000 sammu mis tegi kokku 14km. Singapur on kompaktne suurlinn, kõik on käe-jala juures, ühistransport väga mugavalt korraldatud. Uued, uhked tornmajad kerkivad pidevalt, meie külastasime uut Marina Bay Sands hotelli vaateplatvormi mis asub 56ndal korrusel 200 meetri kõrgusel. Hotelli kolme püstakut ühendab katusele ehitatud paadikujuline vaateplatvorm, pool sellest on suletud hotellikülastajatele, teisele poole lastakse tavaturistid linna vaadet nautima.

Platvormil on bassein, mullivannid, restoran, baar, kohvik. Arvata võib kuidas me mõlemad oleksime tahtnud seal hotellikülastajatena kõrgel basseini ääres peesitada, vaadet nautida ja kokteili limpsida.

Singapuris on hiiglaslikud kaubanduskeskused, üks uhkem kui teine – hinnad on üsna mõistlikud ja valikut igale maitsele. Turud on avatud hiliste õhtutundideni. Meeldivaks üllatuseks on tõsiasi, et traadita internet levib enamikes kohvikutes ja hotellides.

Kokkuvõttes jättis Singapur meile toreda mulje, võimaluse korral proovime siia tagasi tulla, et ära näha ööelu ja kindlasti tahaksime nautida ühe Singapur Sling kokteili maailmakuulsas Raffles Hotelli loungebaaris.

Great Barrier Reef

Oma viimase päeva (13.09.2010) Austraalias veetsime maailmakuulsal Great Barrier Reefil(loe: Suur Vallrahk). Käisime snorgeldamas, sukeldumise jaoks olen mina isiklikult veel argpüks! Nii ilus ja värviline – uskumatu, et see on elus loodus – tundub, nagu 80ndate neoondiscolt välja lõigatud maailm. Briti esimene kord snorgeldamisel läks väga edukalt, eks ikka alguses oli veidikene ebamugav ja veider aga kui nõksu kätte saime läks kõik vahvalt. Veealust kaamerat meil kahjuks ei ole, nii et kõik püüdsime jätta mälupildile.

Korallrahu asub rannikult kiire katamaraaniga kuskil tunni, pooleteise kaugusel – nii et seda luksust siin Austraalias pole, et pane rannas mask pähe ja hakka aga snorgeldama. Hulpisime kahes erinevas sihtkohas, nägime ära kõik värvilised Kalapoeg Nemo multifilmikangelased, lisaks veel kilpkonn ja Stingray (loe: rai) – see viimane on ju sama elukas, kes kurikuulsale Austraalia krokodilliküti Steve Irwin'ile lõpu peale tegi.

Me mõlemad jäime väga rahule, Brit põletas pealae ära ja mõlemad saime endale kauni kalipsopäevituse tagajalgadele.

Õhtul pakkisime asjad, jätsime veel hunniku hilpe maha ja helistasime emmedele, et nad ei muretseks. Hiljem mukkisime ennast ülesse ja käisime viimasel joogil, et ametlikult olla valmis selleks korraks Austraaliast lahkuma!

Reisiinfo:

Teisipäeval lendame Singapuri, kolmapäeval liigume sealt edasi Kambodźasse - kus arvatavasti peatume 3 - 4 nädalat ja siis edasi Taimaale, kus plaanime veeta veel sama palju aega!

Californias peatume 16. november - 28. detsember.

Vana-aasta õhtu Bangkokis ja siis aasta alguses Perth Austraalia - praeguste plaanide kohaselt!

Brit vastab oma Austraalia telefoni numbrile, Anna-Liisa Eesti omale!

Kirjutage meile e-kirju, et me teaksime, kes on sünnitanud, abiellunud või lihtsalt midagi eriti vahvat korda saatnud!

Igatseme koduseid,

Anna-Liisa & Brit

Lõpetame oma aasta Austraalias!

Taaskord oleme jõudnud meie Austraalia seikluse ühe etapilõpusirgele! Uskumatu on tagasi mõelda meie esimesele päevale Home Hill’is – esimesele töönädalale – siis tundus lõpp nii kaugel ja ilmvõimatu kunagi siit minema saada! Praeguseks oleme ennast oma narivoodiga toas üsna mugavalt sisse seadnud: päevarutiin ja sõbrad on armsaks saanud, farmiperele jätame alatiseks sooja koha oma südames!

Kuigi kahju on lahkuda ei jõua me ära oodata hetke kui astume lennukile ja alustame veel suuremat seiklust kui aasta eest arvata oleksime võinud! Viimased nädalad on möödunud lahkumispidude meeleolus – suurest Malpassi perekonnast on riismed järele jäänud, kõigil põnevad reisisihid ees ootamas. Maailm on nii suur ja lai, nii palju on mida tahaks näha ja kus tahaks ise kohal olla! Hetkeseisuga oleme välja valinud kolm riiki Aasias – Kambodźa, Indoneesia ja Taimaa, sealt edasi lähme vaatame üle minu uue õetütre Californias ja siis tagasi Austraaliasse. Uskumatu tundub tõsiasi, et pärast pikka, üksluiset farmitöö rutiini peame varsti hakkama saama kõige ootamatu, äreva ja plaanivälisega

Home Hilli kaasavara:

Brit ja Anna-Liisa kogevad hostelielu, kuigi meie Malpassi hostelis peatus vähe inimesi, võrreldes kohtadega kus on pidev segasummasuvila ja palju rahvast – oli see meile üsna hea treening hakkama saada vähesega.

Briti süda sai esimesed mõrad ja uhkus veidikene riivata! Sarmantse Prantsuse poisi Anthony mesimagus inglise keel võlus meie Eesti kaunitari südame. Mõned nädalad olid nad peaaegu, et peika ja pruta. Tony on tulihingeline prantslane – energiline, emotsionaalne, suure sooja südame ja laia naeratusega – väsimatu pealõvi. Komistuskiviks oli ehk eestlase reserveeritus ja seljakotiränduri elukood - me peame pidevalt edasi liikuma, tutvuma uute inimestega, olema avatud mis Maailmal meile pakkuda on – elu armastus peab ootama oma aega! Anthony jääb aga Britile ja ka minule väga armsaks sõbraks alati.

Austraalia esimene öö rannas. Otsustasime koos teiste omasugustega lähedalasuvasse randa telkima minna. Jah, ma tean – telkima! Ilm oli suurepärane, normaalsest tugevam tuul hirmutas veremaiad sääsed ja mudakärbsed kaugele eemale. Pärast lühikest laupäevast tööpäeva pakkisime soojemad riided ja külmemad õlled seljakotti, haarasime fotokad näppu ja asusime ootusärevalt teele.

Abivalmid uued sõbrad aitasid meid laenatud maja püstipanekuga, pumpasid täis madratsi ja loovutasid üleliigsed magamiskotid preilidele üheks ööks. Pauguga avatud vahuvein alustas seikluse mis lõppes naerust valutavate kõhulihaste, liivaste varvaste, päikesest põlenud põskede, teravalt torkivate rannataimede pindudega pükstes ja meeletu kuhja musta pesuga!

Burdekini maakond on üks viimaseid kohti maailmas, kus suhkruroo kasvatamisel ja vilja lõikamisel kasutatakse väga vana teguviisi – küpsele suhkruroo põllule pannakse tuli otsa – võib olla ehk veidike sarnane kulupõletamisega. Põld on mõned minutid suurtes punastes leekides, pärast põlengut on farmeril kolm päeva aega, et suhkruroog lõigata ja tehasesse toimetada, kus siis toimub edasine protsess - suhkrupressimine.

Kuna suhkruroo kasvatamine on siinkandis üks populaarsemaid – siis kogu hooaja vältel on õhus tunda mõnusalt magusat suhkrupõlemise lõhna ja taevast sajab alla Burdekin Snow (loe: Burdekini lumi) taimetuhk – talvehooajal peab olema ettevaatlik väljas pesukuivatamisega!

Burdekini on omalaadne Austraalias, kuna siin pole vesi defitsiit! Suurem osa Austraalia veevarudest on otsas – näiteks Victorias – Lõuna-Austraalias on eramaja omanikel kindlad kogused vett millega nad tohivad kindlatel päevadel kuus oma muru kasta. Burdekin aga asub maa-aluse järve kohal, teadlased on väitnud, et siin ei saa kunagi vesi otsa, mida nad tähistavad iga-aastase pidupäevaga Water Festival (loe: Vee päevad), seekord toimus see laupäeval (04.09.2010).

Pärastlõunat toimub peatänaval suurejooneline paraad, kus erinevad asutused – koolid, pangad, poed, farmid on ette valmistanud autokastidesse, järelkärudele ja muudele sõitvatele objektidele teemakohaseid väljapanekuid ja kõik kes paraadist osa võtavad viskavad pealtvaatajatele maiustusi. Igal asutusel on oma prints või printsess, kelle seast peo lõpus valitakse välja Burdekin Water Festival Ambassador (loe: Vee päevade ausaadik). Tänavatel müüakse suhkruvatti, friikartuleid, vilkuvaid prille, veepüstoleid ja mullitajaid, õhtu lõppeb kohalike lauljate kontsertiga. Meie pidu kestis hommikuni kohalikus discobaaris – Queens!

Mürgimaod ja muud loomad - ussid on liikvel, möödub vaevalt päev, et keegi ei räägiks madudest. Austraalia on täis kõike mürgist – kärnkonnad, maod, ämblikud. Mina isiklikult olen kohal olnudYellowbelly(loe: maoliik, otsetõlge kollane kõht) peamahalõikamisel, üsna võigas nägi välja!

Korjasime nagu tavaliselt oma vao vahel baklaźaane, kui saksa poiss Julian hüüdis madu madu – see on nii öelda kohustuslik farmitöö ja muu looduses liikumisel. Yellowbelli ei ole küll kõige mürgisem madu mis meie piirkonnas leidub aga minusuguse Eesti tüdruku niidaks tema mürk jalust maha küll. Jahedamate ilmade korral poevad ussid pahatihti kile alla – seekord oli see minu vagu ja vaid 5 meetrit eemal – süda tuksus ikka mitu korda kiiremalt kui tavaliselt. Teine kord oli väikene püüton baklaźaani taime küljes päikest võtmas – kohalike sõnul on see ohutu vennike – kägistab vaid siis kui satub väljapääsmatusse olukorda!

Brownsnake (loe: Pruunmadu) on üks kolmest mürgisemaist madudest maailmas ja sedagi olen kohanud oma rohimise käigus – poisid olid sellel küll pea maha lõiganud kui mina kohale jõudsin – rohkem kui poolteist meetrit pikk ja käsivarre jämedune elajas.

Olen kuulnud, et 75% inimestest, kes jäävad hätta keset Austraalia Outback’i (loe: kõrb, Austraalia sisemaa) ei tule sealt elusalt tagasi, me Britiga oleme veel kahevahel kui mugavalt me end usside, krokodillide ja muu eluslooduse suhtes tunneme.

Kaasa võtame kindlasti tõsiasja, et rohelised konnad elavad hea meelega WC-potis! Esimene kord kui avastad konna vetsupotist - ehmud, üllatud ja ootad, et saaks pissile minna. Järgmine kord oled juba harjunud veidra vaatepildiga ja edaspidi uurid kas asukaid on juurde tulnud – minu rekord on viis peopesa suurust konna korraga.

Üks veidramaid Home Hilli’i mälestusi on tõsiasi, et meie allkorruse baaris, iga reede pärastlõuna (16:00 – 18:00) on võimalik osta loteriipileteid paljaste tissidega tüdrukutelt. Loterii peaauhind on lihakandik! Kohalikud töömehed kognevad neljaks meie Malpassi baari, kõigil küünealused mustad ja nägu tahmane, kell pool seitse on tuba tühi! Kahjuks oli olukord niivõrd veider ja koomiline, et seal me pilti teha ei tihanud!

Brit tegi läbi suurima muutuse – tema sisemine blondiin sai välimusega kooskõlastatud – brünetist sai plaatinablond!

Meie viimase peo saime maha peetud meie Home Hilli isikliku juuksuri Kym’i tagaaias – töö- ja hostelikaaslased kogunesid pärast pikka päeva, et panna punkt meie farmitööle. Pidu venis nagu ikka meie puhul hommikuni ja külmkapp sai õllest tühjaks joodud. Südamlikud reisisoovid taskus ja uni silmas, toppisime asjad seljakotti ja reedel (09.09.2010) astusime bussi, et 7 tunni pärast olla Cairnsis, et lõpetada oma aasta Austraalias!