Laos (popul. 6,3 miljonit)

Tundub, et meil hakkab tavaks saama, et enne riigist lahkumist joome ennast kapitaalselt purju – nii ka seekord. Vaatamata tõsiasjale, et meie buss väljus 5 hommikul ja ees ootas 14 tundi reisimist, ei peatanud see meid viimast korda külastamast armsaks saanud pubitänavat – see on ikka äärmiselt mõnusa atmosfääriga kohake. Nii me siis tuuritasime seal ringi, saime uusi tutvuseid, kogusime uusi särke ja jõudsime tagasi külalistemajja 10 minutit enne bussi väljumist.

Pakkisime viimased asjad kotti ja asusime teele – esimesed 5 tundi sõitsime uskumatu sõiduvahendiga kuskil 80ndatest. Mikrobuss pakiti puupüsti täis, väikestel meetrilaiustel istmetel – sinna siis mahub vähemalt kaks reisijat pluss hunnik tavaari – pead-jalad koos turistid ja kohalikud. Harva jäetakse mõni koha puudumise tõttu tee äärde, seega mõnikord istuvad reisijad ka pingirea vahel. Suured kotid visatakse bussi etteotsa ühte hunnikusse – soojalt soovitame mitte midagi purunevat sinna pakkida. Nendes uskumatutes tingimustes magasime meie õndsat und - usun, et purjune pea aitas reisile positiivselt kaasa.

Mingi hetk aeti meid bussist välja, visati kotid kaenlasse ja talutati uude bussi – kõik käis muidugi mööda sopateed, kuhu ma hetkeks oma varbavahe sandaali oleksin ära kaotanud. Uus buss on siin niiöelda VIP buss – lääne tingimustes tavaline reisibuss veidike laiemate istmete ja WC-ga. Uus uni tuli veelgi magusamalt. Kolme paiku päeval jõudsime piirile – kus iga liigutuse (loe: templi) eest maksad 2 USD pluss viisa eest 30 USD ja lisaks pildi puudumisel veel mõned USD’d. 50 meetrit piiril läks meile maksma 35 USD nägu aga siiski võitsime rahas kuna Siem Reap’i reisibürood olid meile viisa maksumuseks andnud 45-70 USD pluss 3-4 ootepäeva.

Informatsioon õigsust tuleb siin võtta huumorimeelega, erinevad asutused annavad turistidele erinevaid andmeid – alati liida ja lahuta – nii me siis üldjuhul kuulame kohalikke aga usume Lonely Planet’it (Üksiku Planeedi reisiraamatuid).

Veel pool tunnikest bussis, siis mõned minutid kohalikus bussis ja juba talutati meid kottidega väikesele puukoorukest meenutavale mootorpaadile. Väikese paadireisi lõppedes olime oma esimeses Laos’e sihtkohas – saarekesel Don Det mis asub kohas nimega Si Phan Don – Four Thousand Island (otsetõlkes: Nelituhat saart).

See piirkond on üks tähtsamaid kaitsealasid Laos’es, põhiliselt tänu erilistele loomaliikidele – ahvilised, tiigrid, delfiinid aga samuti ka praeguse Laose presidendile, kes siin sündinud on ja soovib, et kohalik eluolu oleks muutmatu!

Si Phan Don asub Lõuna – Laos, Mekongi jõe 50km pikkusel osal, millel on läänepiir Kambodźaga. Vihmaperioodil võib jõgi laiemates kohtades olla umbes 14 km lai, kuivadel kuudel vesi taganeb ja nähtavale tulevad sajad väikesed saarekesed. Suurematel saartel on elu aastaringselt – see liigub küll tigusammul aga siiski.

Viimastel aastatel on Don Det’i saar kujunenud niiöelda seljakotirändurite peatuspaigaks, liiga lihtne on end siia jõe kaldale võrkkiike unustada. Elu käib väikestes jõeäärsetes külalistemajades, kus nüüdseks on tubades juba 24h elekter ja suurem osa oma vannitoaga. Restoranides saab mugavalt ja odavalt süüa, aeg ei mängi siin rolli – kõik tuleb omal ajal.

Esimesel päeval (06.10.2010) laenutasime jalgrattad ja sõitsime vaatama teist saarekest ja piirkonna ühte suuremat koske. Saare elu on nagu postkaardilt, laiuvad rohelised riisipõllud, lehmad ja üksikud talumehed. Valutav kann ja rammestus jalgades veedame vaikse õhtu oma toas. Homme tõotab tulla aktiivne päev kajakkidega veel.

Ärkame varakult (07.10.2010) ja pärast hommikusööki oleme valmis sportlikuks turistipäevaks! Lubatud hommikune briifing ohutusnõuetest ja kajaki manööverdamisest koosneb vaid päästevestide selga ajamise ja kiivri pinguldamisega, oleme ainukesed, kes matka ette võtavad. Lubatud inglise keelt oskav giid pursib ehk kokku kümme lauset ja igale meie küsimusele vastab vaid järgmise sihtkoha, lõunaks olin sellest juba üsna frustreeritud.

Algus tõotab head, uhame pool tunnikest ja juba pakitakse meid väga huvitava muruniiduk-traktor-järelkärule koos kajakkidega ja künklik teekond jätkub esimese koseni, mis tuleb välja on sama mida me eelmisel päeval vaatamas käisime. Teeme veel paar klõpsu ja tagasi mootorsõidukini liikudes teeb giid meile teatavaks, et peame järgmise punktini jala minema. Kõva 40 minutit vantsimist suvalises võsas koos koerte ja lehmadega, lõpuks pakime end taaskord paatidesse ja oleme valmis järgmiseks etapiks, kui veidike käredam jõevool meid üllatab. Järgmisel hetkel avastame end keset puuoksi, paadinina kahe puu vahel kinni.

Olen aus, nii kui tuli aktiivselt tegutseda tegin mina seda mida igas sõudemehhanismis esimese asjana teha ei tohiks: tõstsin mõla/aeru veest välja pea kohale ja kilkasin kõva häälega – millegipärast ei aita see mitte kunagi aga ma ikka alati proovin!

Kakerdasime end puu vahelt välja ja endalegi märkamatult avastasime end järgmise puu okstes – selle minutilise seikluse peale oli meie giid silmnähtavalt ähmi täis ja käsutas meid kaldale. Hüppas rinnuni vette, kupatas Briti oma ühemehe paati, sidus selle meie kahemehe paadi sleppi ja võttis endale tüürimehe koha. Nii me siis aerutasime järgmised 20 minutit teisele kaldale – kus oli lõunapaus ja delfiinide vaatlus.

Sõime oma riisi kui mõnekümne meetri kaugusel tulid üksikud helehallid tömbi ninaga jõedelfiinid vee peale hingama. Veel aerutamist vaheldumisi ohtlike veidrate mootorsõidukitega kui jõudsime Mekongi jõe suureima veekoseni – 15m kõrge ja kilomeeter lai Khon Phapheng. Laose ja tailaste arvates töötab see kosk spirituaalse lõksuna elu ja surma vahel, ainult hulljulgetel kalameestel pidi hingedega kokkulepe olema, et seal “ohutult” kalastada.

Pressime ennast bussitäite Tai turistide vahele, teeme paar klõpsu, viimane ots aerutamist ja saamegi end raamatutega võrkkiike langetada.

Lahkume saartelt, et näha Wat Phu pühakoda. Champasak oli olnud riigipeade provints, praeguseks on see üks väga uinuvalt rahulik linnake, vaid mõne üksiku uhkema ehitisega. Nagu kogu riigis domineerivad ka siin pühakodade katused linnapanoraami – armsad nukumajad näevad need välja oma teravate tippude ja üksteise peale toetuvate katustega. Wat Phu on ehitatud samal ajal kui Ankori templid aga on kõvasti kehvemas olukorras kui need mis asuvad Kambodźas. Khmeri stiilis pühakoda on ehitatud mäejalamile, vaade sealt ülevalt on kuidagi mõnusalt pühalik.

Wat Phu asub 10km Champasakist, seega otsustasime laenutada jalgrattad. Lõunaks olime läbi sõitnud 20km, roninud kõrgele mäkke mööda ebatasaseid treppe, mille järel suundusime oma järgmisesse sihtpunkti - Paksesse.

Pakse

Linn on vaikne ja turiste vaid mõned üksikud. Tundub, et eriti Laoses teevad seljakotirändurid sama Üksiku Planeedi (Lonely Planet) marsruuti, kuna kohtume ikka ja jälle samade nägudega. Nii juhtus, et Neljatuhande saarel tuttavaks saanud reisilistega käisime koos paari koske vaatamas ja kohalikus kohvi-tee istanduses.

Boulevan Plateau temperatuur on vahelduseks värskendav – hingame sisse puhast mäeõhku ja ei tee teist nägugi kui nahk saab märjaks mitte higist vaid peenikesest vihmasabinast.

Tuk-tuk ukerdab mööda libedaid saviteid, saame oma fotod ja asume tagasiteele. Õhtusöök kujuneb meeleolukaks – istume koos uute tuttavatega India restoranis ja vahetame reisimuljeid.

Enne väljasõitu hellitame end kohaliku massaaźiga, millele järgneb öine teekond Vientianesse – Laose pealinna (popul. 200 000).

Kuna kogu reisi vältel oleme üsna vähe ette organiseerinud siis Vientianest me suurt midagi ei tea. Jalutame päeva linnas ja teeme vaatamisväärsustest pilti. Kommunistliku riigikorraga Laose pealinnas on tunda sellehõngulist arhitektuuri, kõik uuemad hooned on ilmetud mittemidagiütlevad valged kastid.

Kuna kogu riigis on öörahu kell 11.30 siis teadagi suurt pidu ja jooberdamist siin ei leidu. Vientiane meile suurt muljet ei jätnud, otsustame järgmisel hommikul edasi liikuda.

Vang Vieng (popul. 30 000) – peoparadiis!

Väike linnake jõe kaldal mägede taustal on täis külalistemaju, restorane ja baare. Suurim atraktsioon on siin niiöelda tubing (kummirõngastel hulpimine). Pärast hommikusööki renditakse reisibüroost kummirõngas ja tuk-tuk viib peolised 5km jõge mööda ülesse, kus on peo algus.

Kohale jõudes on koheselt ootamas tasuta kohalikud viskinapsud, edasi minnakse üle kokteiliämbritele ja/või õllele. Vali muusika, rõõmsad peolised, uued käepaelad, veeatraktsioonid, kehamaalingud: nii mööduvad esimesed tunnid, hiljem leiab igaüks oma rõnga ja vaiksel tempol hulbitakse allavoolu. Kuna jõevool on kohati üsna tugev viskavad baaritöötajad köie vette ja niiöelda kalastavad pidulisi oma baaridesse, tagasireis kujuneb üsna peatusterohkeks!

Linna jõudes on uinaku ja pesuaeg, pärast õhtusööki läheb pidu edasi jõeäärsetes klubides.

Arusaadavalt on see seljakotiränduri peoparadiis ohtlikus lõksuks – paljud tulevad siia paariks ööks ja avastavad end nädala pärast rõngal mööda jõge alla hulpimas. Tundub, et see on üks ainukesi kohti Laoses kus öörahu ei kehti ja alkohol voolab ojadena kõigile kõrri. Pohmell on kindlasti põhjuseks miks väga vähesed jõuavad piirkonnas olevatesse koobastesse, koskesid vaatama ja kasvõi jõge mööda alla kajakkima.

Meie liikusime pärast kahte päeva rõngal hulpimist edasi, tervis ei kannata.

Luang Prabang (popul. 103 000)

Põhja-Laos asuv UNESCO kaitse all olev linnake on mägedega piiratud. Bussireis mööda kitsaid ülesse alla, sinkavonkalisi teid oli südant pahaks ajav! Eks tahtis eelnevatel päevadel tehtud kahju välja tulla ja silmapõletik asjale kaasa ei aidanud. Võtsime veepeo paradiisis hoiatussõnu liiga pealiskaudselt, ega uskunud, et meie selle tüütu haiguse kaasa toome, mis minul edasi väikeseloomuliseks gripiks üle läks. Läbi loksutatud jõudsime kohale ja magasime järgnevad kolm päeva oma haigusi välja – õnneks oli abiks internet ja HBO (filmikanal).

Luang Prabang on ilusa loodusega ümbritsetud väga rahulik kohake, tuntud oma kloostrite ja pühakodade rohkuse järgi. Oranźi riietatud mungad on üks selle koha vaatamisväärsustest, nii nagu meie tahtsime neist igal hetkel pilti teha ja uudistasime neid kaugelt siis poleks pidanud olema üllatuseks kui nemad samaga vastasid. Meie mõlema blondid juuksed ja eriti Briti pikk kasv on nii mõnelgi korral kohalikud kihistama pannud. Korra tegid kaks noort mungapoissi meist oma mobiiltelefoniga piltigi, naljakas on kui traditsiooniliselt riides munk võtab oma riidest õlakotist nokiahelina saatel telefonikõne vastu.

Õhtuti sulgetakse peatänav ööturu jaoks – kohvi, tee, siid, hõbe, kohalik käsitöö on põhilised kaubaartikklid, kahjuks pole kauplemine siin nii vahva kui see oli Kambodźas.

Üsna populaarne on suunduda turutänava toidulettide vahele omasuguste seljakotireisijatega suhtlema, kohalikku toitu saab sealt imeodavalt.

Viimase päeva veedame kose ääres, vahelduseks saab jalad likku panna ja päikest nautida. Sulistame väikestes looduslikes basseinides ja klõpsime pilte.

Üks populaarseim niiöelda vaatamisväärsuseid toimub igapäevaselt 6 hommikul, sajad mungad erinevatestkloostritest jalutavad üksteise järel pikas rivis ja koguvad tavakodanikelt almuseid.

Ega me seda muidu näinud ei oleks, kui meie lend sellel ajal välja poleks läinud – mugavalt tegime paar kiiret fotomälestust ja pakkisime ennast taksosse suunaga lennujaam, suunaga Bangkok.