Kalle ja muud poisid!

Elu on hetkel veidikene igav – tavaline see tähendab. Käin tööl ja siis koju! Brit otsib tööd ja mina plaanin ka paremat kohta (loe:palka) vaatama hakata! Internet on ikka aeglane ja ilm läheb iga päevaga paremaks ja paremaks – ei oska ette kujutadagi kui heaks see siis lõpuks minna saab.

Nagu Briti viimasest uuendusest võisite lugeda oleme mõlemad tulevastest kortsudest ära hirmutatud! Ma pole nii noortel inimestel enne nii sügavaid kortse näinud kui siin - Austraalias! Igapäevaselt, jah ka pilves ilmaga, kasutame 30SPF päikesekaitsega niisutavat kreemi näole ja kaelale, päikeseprillid peavad olema siin ekstra suured ja ülitumedate klaasidega!

Nii on kujunenud, et esmaspäevad on puhkepäevad – üldjuhul proovime teha või näha midagi. See on muidugi ka päev kui nädala töö- ja peoväsimus korraga selga kukub ja ega siis enam muud teha taha kui istuda kohvikus või pargis ja nosida midagi meelt lahutavat! Seekord lõõgastusime taaskord ühes oma lemmik sushi kohas, üllatus üllatus koha nimi on Sushi Sushi! Tegime mõned California rullid ja meie suureks lemmikuks saanud kalamarja ehk Tobiko rullid!

Seekord saime kokku meie uue sõbra Chrisiga – käisime kinos mis nägi välja nagu Kosmos enne remonti! Kindlasti pole see kinomaja melbournlaste seas kõige populaarsem, arvestades, et olime kolmekesi ainsad filminautlejad. Filmiks seekord “All about Steve” (Kõik Steve kohta/jaoks). Isiklikult ma ei soovita seda filmi mitte kellelegi! Paar nunnut ja tobenaljakat naerukohta aga üldiselt tüüpiline Ameerika mittenaljakas romantiline jant (Brit kirjutab oma arvamuse hiljem).

Kolmekesi suures kinosaalis on üsna kummaline filmi vaadata, aga sellel on ka plusspool: kommipaberitega võib pingevabalt krõbistada nii kõvasti kui võimalik, eesolevale seljatoele asetatud jalad ei jää kellelegi ette, magamisest ja kõva häälega kommenteerimisest rääkimata – seda kõike me kolme peale kokku ka ära tegime!

Saime endale reisimaskoti – kaks nädalat tagasi reedel baaris tööl olles leidsin tipitopsist KäsnaKalle (Sponge Bob) mobiiliripatsi. Kalle kaotas esimese kahe nädalaga ühe oma jäseme – sellest on kahju, aga sellele vaatamata on ta vahva tegelane!

Teisipäeval sain varem töölt lahti ja koheselt pakkusin Britule välja plaani kinno minna – meil on suur kino-, poe-, lõbustuskeskus kahe bloki kaugusel! Mao’s last Dancer (Mao viimane tantsija) oli filmiks seekord. Kõigile kelle süda lööb korra kiiremini kui jutuks on ballett, soovitan kindlasti vaatama minna! Kõigile kes naudivad tõestisündinud lugude põhjal vändatud filme – soovitan vaatama minna, kõigile kes naudivad 70 – 80ndate kostüüme ja sisekujundust – soovitan vaatama minna!

Neljapäeviti oleme niiöelda mitteametlikult tähistanud nädalavahetuse saabumist. Pärast minu topeltvahetust restoranis olen teinud kiire söögi ja kiirustanud koju, kus mukime ennast ülesse, lööme klaasid kokku väikese kihisevaga. Seejärel võtame takso ja Crown Placa siit me tuleme. Crowne on suur hotell-kasiino, muidugi kõvasti väiksem kui hotellid Las Vegases aga siin on olemas kõik mis vaja ja veel rohkem: kasiino, klubid, pubid, restoranid, kino ja poodlemine! Crown tundub olevat koht kus alati on inimesi ja kus alati toimub midagi – no see on ju kasiino, seega väga sobilik neljapäevaseks tantsuks.

Reedeti võtame vabalt!

Laupäev on on siin ülelinna pidupäev, mida me ka vääriliselt tähistada püüame. See nädal jõudsime koju kui korterinaabrid olid tööle minemas, jalutasid meile trepil vastu. Pidu on siin nagu pidu ikka, kuigi muusika suuremates klubides ja poodides hakkab vaikselt ära tüütama – ühed ja samad hitid päeval ja öösel. Kutte on klubides väga palju – mingil hetkel võiks öelda, et pidu siin on nagu Hollikas kolmapäeviti ainult vastupidi, poisse rohkem kui tüdrukuid.

Viimase aja tähelepanekud – meesbeibed ja mustad kostüümid. Suur osa meesmelbournlasi võib lahterdada beibede sektsiooni. Nad on ülihoolitsetud välimusega: föönitamine ja juuste triikimine kombineeritud suuremal hulgal juuksehooldusvahenditega on igapäevane vannitoa toiming. Neoon maikad, roosad särgid, ülikitsad teksad, säravad teravate ninadega kingad ei ole enam ainult naiste teema! Otseloomulikult on enamus meesbeibesid väga heas füüsilises vormis ja väga maiad seda ka kitsastes t-särkides esitlema – mood on omada hiiglaslikke käsivarsi - õlalihaseid, kuuspakki ja väga peenikesi kepsusid (loe:jalgu).

Tundub, et musta värvi kostüümid on Austraalia mitteametlik töörõivastus. 90% tänaval koju-tööle jalutavatest kontoriinimestest on pealaest jalatallani riietatud musta. Ei ole vahet kuidas seelik istub ja kui pikad või pigem kui lühikesed on viigipüksid, kui väljaveninud särk või kui mitte figuurile vastav on kleit, kui see on musta värvi siis see on OK. Ka minu töörõivastus on must – särk peab olema varrukatega, muidu ettekirjutusi ei ole.

Nägime esimest jõulupuud - tundub, et pühadehooaeg on alanud!

Ohhoooo...Melbourne on mees-beibede pealinn! See on nüüd lõplikult kinnitust saanud. Mehed on siin kõik üles pumbatud. Näha saab lihaseid, mida ma ei teadnudki, et üldse eksisteerivad. Biitseps on pingul ja kõhul saab kitarri mängida vabalt kuuel keelel. J Peegli ees läheb neil kindlalt sama palju aega kui naistel(sain sellele ka isiklikult kinnitust, olles varem valmis välja minema, kui mu uus sõber Andrew ). On ju vaja föönitada ja sirgendada enda kiharaid ning panna ohtralt erinevaid juuksehooldus vahendeid. Ja tulemuseks ongi see, mida me näeme välja minnes....beibed! Samas pole hullu midagi, silm puhkab J.

Naised pole nii ilusad, sellised tavalised ja natukene vormikamad. Nii et meie sobime siia keskkonda suurepäraselt oma kaunite kortsuvabade nägudega ja ka kurvikus koputab vaikselt uksele. J

Eelmise nädala laupäeval oli minu viimane tööpäev, mis lõppes alles hommikul kell 8. Sinna Levika-Juuksuri baari ei jäänud ma kauemaks pidama, sest nende tingimuseks oli, et kõik reeded ja laupäevad peab tööl olema. Mulle see ei sobi, kohe üldse mitte. See polnud minu plaan siia mandrile saabudes. Nüüd olen töötu. Aga hakkan see nädal asjaga jälle tõsisemalt tegelema. Kõige positiivsem oli selle töökogemuse juures see, et me saime endale 2 väga vahvat sõpra juurde. Nad(Chris ja Jason) võtsid meid täiesti omaks ja kindlasti tahame nendega ka edaspidi suhelda.

See nädal puhkasin ennast kenasti välja. Käisin ühe uue sõbra suvilas mõnulemas. Meri, päike ja külm õlu näpus- mis sa veel oskaksid tahta. Kõige kurvem oli ainult see, et Annakas ei saanud minuga koos seal idüllis viibida, kuna pidi tööl olema. Keegi peab meie peres ju ometi raha ka natukene sisse tooma J. Brit.

APPI!!!!!!

Mul on 2 kortsu otsaees- maailmalõpp on lähedal!

BRit

Sunday not so Funday! Pühapäev – tööpäev!

Nädal läks väga kiiresti – ei midagi põnevat, ei midagi uut, ei midagi blogimisväärset!

Olen La Cameras tööl – tore staff, turistid ja itaalia söök. Ei midagi väga uhket, selline igapäevarestoran! Vahetused on 6-8 tundi. Mida edasi suvesse seda kiiremaks meil läheb, olen selles üsna kindel. Tore, et vähemalt pühapäeva hommikud on mul praeguse graafikuga vabad, seega laupäeval hakkame ikka peol käima. Brit teeb viimaseid vahetusi baaris ja lubas ka paremat kohta otsima hakata!

Terve nädala käisime Britiga tööl üksteise alla – kui üks magas siis teine töötas ja vastupidi – olgem ausad, päris tüütu! Nädalavahetus pidi tulema väga töine – välja aga kukkus hoopis midagi väga plaanivälist.

Reedel pärast kui olin juhatajale teatavaks teinud, et laupäeval on minu viimane vahetus baaris, andis ta mulle juba üsna varakult loa koju minna ja vahetas samuti järgmise öö päevase vahetuse vastu – mis tegelikult kokkuvõttes poleks olnud pooltki nii kehv, kui ta minu öist vahtust Britile poleks andnud! Seega sealt kus mina reede õhtul lõpetasin, Brit alustas – ma siis tegin ühe joogi ja jalutasin koju magama! Laupäeval jätkus sama lugu Brit magas kui mina töötasin, mina sain koju kui tema alustas. Seekord aga juhtus enneolematu - ka tema sai varem ära kui olime arvestanud nii et pärast minu seiklusi öises Melbournes saime kokku ja veetsime veidikene lõbusalt tüdrukuteaega – lõpuks ometi!

Kui tuli välja, et pean laupäeva õhtu üksi linna peal tuterdama, võtsin koheselt ühendust meie esimese ja hetkel veel ainukese Austraalia-Eesti sõbra Tomiga. Andsin talle teada, et kui midagi põnevat toimub – võtku mind kaasa ja teeme seda koos. Nagu juba eelnevalt sai öeldud, kõik sellele nädalavahetusel läks plaaniväliselt!

Laupäeva pärastlõunaks oli täiesti lootustandev plaan valmis – pidin saama kokku Tomi ja tema pruta Bethiga ja veel terve karja inimestega, et tähistada Laura sünnipäeva, korteripidu – teemaks Kõik Mis Algab L-ga. Vahva!

Töölt vabaks saades, istusin korra maha, rääkisin juttu püsikunde Allaniga – tore 50-60 aastane mees – suhtlesime vabalt, olen siin Austraalias nii tore ja armas ja tark Euroopa neiu – oi te eestlased ei tunneks mind siin lausa äragi ja see särav naeratus!

Hiljem lippasin koju, sõime Britiga õhtusöögi, tema tööle, mina peoks valmistuma.

Kõik toimis – esimene äratus oli, kui sain Tomilt sõnumi aadressiga kuhu minema pidin: SMS oli selline: Best st north Fitzroy. Tänava lõpus. Pedimonte poe eest 200m põhja poole.

No olgem ausad, põhja poole? Kas ma tõesti tundun neiuna, kellel kompass pidevalt taskus? Orienteerumine on ju alati olnud mu “tugevamaid” külgi. Tom vist pole väga kodus blondiinidega, või noh ‘kohukestega – seest valge, pealt pruun’.

No nii, ma mõtlesin, mis seal ikka – googeldasin Best st ja sain suuna selgemaks. Meikimisega jäin veidi hilja peale aga siht oli kindel silme ees! Astusin poest läbi, valisin meelepärase vahuveini ja võtsin trammi! Saatsin Tomile sõnumi, et kas olen juba lootusetult hiljaks jäänud.

Sõitsin ja sõitsin – tänavad muutusid üha pimedamaks ja Tom ei vastanud enam kõnedele. Lõpuks olin enam vähem õiges kohas – või nii ma arvan – 200m põhja poole aga enam nii väga minna ei tahtnud.

Nii ma siis seal olin: laupäeva öösel, üksi, vahuveinipudel näpus, keset pimedat “Tallinna pelgulinna”. Helistasin Britile, ta rahustas mind maha, et võtku ma tramm linna tagasi ja küll siis edasi kõik laabub ja rõõmustas mind uudisega, et pidi juba tunni pärast vabaks saama. Tühja sest Tomist, tühja sest trammist, tühja sest korteripeost – võtsin takso ja linna!

Pudel ikka veel näpus läksin Britile tööle vastu, ootasin pool tunnikest ja juba olimegi linna peal laiamas – tema oma plekiliste tööpükstega, mina mustas – nagu viimasel ajal kombeks saanud, pudeli jätsime baari hoiule.

Kell oli hiline, otsisime kohta kus maha istuda, mõned kohad leidsime, lobisesime ja tegime väikse joogi! Üsna tüütu siin Melbourne kesklinnas on see, et öisel ajal, eriti nädalavahetusel on kõik enam vähemgi korralikumad kohad piletiga – seega kui tahad lihtsalt lobiseda mõnes toredas lounges, siis maksad oma joogi eest topelt. Kell oli veel rohkem, otsisime kohta kus süüa, mõned kohad leidsime, tellisime kõike mida öösel kohe kindlasti süüa ei tohiks – mmmmmm nii hea. Kell oli hommik, kodu otsima ei pidanud, see on mugavalt ümber nurga!

Nagu juba kombeks saanud, magasime poole lõunani. Ärgates päike paistis, hüppasin voodist püsti, pesin hambad ja äratasin ka Briti. Läksime turule. Ostime: 7 kartulit, 5 väikest banaani, koti salatirohelist, 250g kuivatatud puuvilju, veerand seemneteta arbuusi, lõhemaitselist tipi, 3 tomatit ja pudeli Coca Lighti. Homme kavatseme kartulid ära keeta!

Ostsime söögi kaasa, jalutasime parki, et ilma nautida ja lõunatada. Nägime üliarmsat valget karvanässi (loe: kutsikas), ühe lestaga kajakalist ja veel ühte mustavalgekirjut lindu. Öösiti oleme pargis näinud ka orava ja kassi vahepealset looma – opossumilised vist - kohalikud räägivad (õigemini Tom), et nad on sama tüütud kui rotid – mõelge siis ise kas ma julgesin keset ööd puu taha pissile minna või mitte!

Tom saatis vastuse alles pühapäeval kell neli, oli alles telefoni kätte saanud või nii ta väitis. Lugesin tema sõnumist välja üllatuse, et miks ma siis lõpuks kohale ei jõudnud – no üllatus üllatus – 200m põhja poole – tundub, et see nali jääb meile Eesti tüdrukutele nüüd vist küll külge! Teine kleepuv nali oli nädala eest discol kui üks suvaline kutt, juhtumise pikem kui Brit, patsutas mulle lagipähe ja ütles jejeje Little Girl – (ehk siis jaja väike tüdruk) – No misasja?

Turul käidud, läksin mina tööle ja siis Brit tööle ja siis mina sain vabaks ja tema ikka veel töötab! Järgmisel nädalal on meil esmaspäev vaba. Kokku on mul 5 tööpäeva millest kaks on topelt, seega kokku seitse vahetust, Britil 3 tööpäeva, lubas vabal ajal uuesti erinevaid baare oma cv-dega ründama hakata. Restoranis tunduvad kõik minuga rahul olevat, lubati juba üsna pea valmistada ette teenindajaks. Teisipäev on palgapäev!

Brit mängis esimest korda kasiinos – alagajaõnn: $10 pani sisse ja $70 võttis välja! Mina üllatasin kõiki tõeliselt särava piljardimänguga: algajaõnn, valisin sihtmärgi ning kõigile kuttidele ja Britile üllatuseks läks kuul nii osavalt vastasauku! Teenisin suure hulga plusspunkte!

Melbourne meeldib meile iga päevaga rohkem ja rohkem – koduigatsust ei ole!

Sunday Funday (Pühapäev Torepäev)

Laupäeval käisime discol - väga vahva! Kuna mina olin reedel hommikuni tööl ja Brit pidas vahti teiselpool letti siis magasime pärastlõunani. Suur śokk oli see, et pidime juba esimesel päeval nii kaua ennast tõestama – kas tõesti tunnist ei piisa, seega reede õhtuks väljavalitud kostüümid jäid nukralt järgmist korda ootama. No ja mina juhatajana uusi mahlamütse kohe reedel trammi ei lükkaks. Oli kuidas oli, saime tööd!

Peol käisime Melbourne Hollikas - selline suuremat sorti klubi – tsikid, kutid, tants ja trall - kõik on ennast ülesse löönud, rahvas on meievanune. Magama saime alles varajasel hommikul, meie läksime koju kui teised hakkasid pühapäeva hommikuseid toimetusi tegema – kes läks turule, kes kolis korterist välja, postiljon käis. Õnneks elame kesklinnas – klubist vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel – koju ja tuttu!

Pühapäev – torepäev, alustuseks unustasime kella suveajale keerata – nii et jäime hiljaks oma esimesele kohtingule – Eesti poiss Tomiga. Võtsime hilise lõuna, tegime väikse joogi, muljetasime ja lõkerdasime kõhud kõveras – kokkuvõttes saime ilusti hakkama – võib arvata, et kohtume veel! Õhtu veetsime koos Austraalia Superstaariga, läksime varakult magama, kaks ööd oli ju vahele jäänud.

Esmaspäeval käisime baaris, et oma uue nädala graafikut vaadata – see on päris hull, alustuseks tahtis juhataja, et ma juba esmaspäeval tööle läheksin, ütlesin ära, kuna olin teel esimesele proovipäevale restoranis. Mina olen see nädal tööl 3 vahetust, mis on kõik 8 või rohkem tundi, Britil kokku 5 vahetust, millest kolm viimast on reede, laupäev, pühapäev – päris hull!

Neljapäeval olin kokku leppinud proovipäeva Itaalia restoranis – La Camera. Esimene päev oli 5 tundi, kuna ka siin on esmaspäevad üsna vaiksed – aga alustuseks oli mõnus vaadata ja õppida kuidas asjad käivad. Mind kutsuti järgmiseks päevaks(Teisipäev 06.10) tagasi, tundub, et jätsin endast hea mulje, lisaks neil on vaja kiirelt töötajad suveks välja koolitada!

La Cameras töötaksin ma palju parema meelega kui Joint Baris – alustuseks ma õpiksin kõvasti rohkem kui suvalises nurgabaaris rummkoolat müües, vahetused on inimlikumad, öösel saaks magada (loe: peol käia). Restoranis on niiöelda kolm vahetust – hommikusöök, lõuna ja õhtune – paljud muidugi töötavad topelt – hommik pluss lõuna või vastavalt lõuna ja õhtu.

Teisipäeval öeldi mulle, et nemad on oma valiku teinud, nad sooviksid, et ma jääksin – seega panin oma tunnid kirja, sõin pereõhtusöögi ja andsin neile teada, et alates järgmisest nädalast olen vaba kõigi graafikus olevate aukude jaoks. Hetkel sooviksin töötada 25-30 tundi nädalas.

Brit oli samal ajal esimest vahetust Joint Baris – pidi seal igavuse pärast unele jääma. Hiljem juhatajaga rääkides sai ta kinnitust, et peaksime töötama absoluutselt iga nädalavahetus nii reedel kui laupäeva kuni sulgemiseni (5 hommikul).

Täna(Kolmapäev 07.10) teeme veel oma vahetuse ära - Brit hommikuse, mina öise ja neljapäeval (palgapäev) ütleme ära, et meile ei sobi selline tööaeg. Kui nad soovivad siis võime vastu tulla ja selle nädala vahetused ära teha, aga järgmisest nädalast tahan mina kindlasti pigem restoranis olla ja soovitan Britil edasi otsida!

Sain kõvasti julgust juurde, La Camerasse tööle saamise puhul, kui seal palgaga rahule ei jää ja tipi ka väga palju ei tule, olen kindasti valmis edasi otsima ja uhkematesse restoranidesse proovima! Tipid jagatakse 60/40, 60% jääb platsi teenindajale, 10% toidu- ja kokteilijooksjatele (runners ja coctail waitress), 10% baar, 10% köök ja 10% juhataja (manager, supervisor).

Korraga on tööl väga palju inimesi, harjumatu, nt Hella Hundi suuruse baari leti taga oleks vähemalt 5 inimest korraga ja saalis oleks kaks korda nii palju rahvast kui praegu.

Ameerikaga võrreldes on siinsetes restoranides rahulikum õhkkond ja Jäta Naeratust (Keep Smail) on siin palju vähem, kõik teevad oma tööd, viskavad nalja õhkkond on mõnus ja tsill. Samas juttu juturääkimise pärast on siin palju, kõigile meeldib lobiseda. Tingimused on head: vahetuse lõpus saab süüa, kas peretoitu või tellid menüüst poole hinnaga, üks jook on vahetuse lõpus samuti maja poolt hiljem -50%, töö ajal karastusjoogid, kohvid tasuta.

Uudiseid ei ole, tegeleme rohkem tööotsimise ja proovipäevadega, ootame ka uut tuba samasuguses RentKorteris kus praegu elame, et saaksime ühes toas kaks eraldi voodit, pluss maja kus oleks jõusaal ja väike Spabassein, sest ilmad hakkavad ju varsti soojaks minema ja oleks vaja kohta kus pärast pikka tööpäeva mõnusalt lõõgastuda!

Saime mõlemad śoki!

Panime teksad, tennised, maika ja värskendasime meiki – et vähemalt nägu poleks nagu pubekal, kes on reede õhtul kodust välja saanud! Läksime kohale, oma esimesele niiöelda tõsiseltvõetavale proovipäevale, enne muidugi valisime välja diskokostüümid, et nii kui meid sealt vabaks lastakse võtame takso, sõidame koju, vahetame riided ja peole.

Baar asub piirkonnas kus on üsna mitu seljakotirändurite hostelit ja erinevaid 24h lahti olevaid kiirsöögikohti ja stripiklubisid. Baar ülemisel korrusel ja underground klubi keldris. Kõik kes on käisnud Võrus tolleaegses Garages teavad täpselt kuidas klubi välja näeb – vähe valgustust, seinad kaetud grafitiga – mis küll pole pooltki nii hea kui see oli Garages. Diivanid, tugitoolid paigutatud loungemiseks, pikk baar ja väga vali drum n bass.

Klubisse sattus selleks õhtuks Brit, kes hängeldas seal 10st – 2:30 ni varahommikul, väga palju tööd tal teha kahjuks polnud!
Ülemine baar, kuhu mind kella 11st lükati, sai aga küll väikese trammi osaliseks! Baaris on keskmise suurusega tantsuplats, oma 10 väikest lauakest istumiseks, rõdu suitsunautlejatele ja kaks piljardilauda. Muusika on keskmisest valjem, mitte väga häiriv, võib öelda, et isegi tujutõstev!

Meile ei tehtud mitte mingit treeningut, vaid lükati koheselt REEDE õhtul letti ja minek. Ülemises baaris on käsipudeleid kuskil 7, kraaniõllesid umbes samapalju ja pudeliõllesid 15ne ringis – nii kohalikke kui ülemaailmselt tuttavaid marke!
Õlut müüakse kolmes suuruses – pot (285ml); pint (563ml) ja jug(0,8l). Kõik koktelid lähevad Eesti mõistes viskiklaasi ja maksma peab ainult alkoholi eest, v.a. energiajook. Seega viin mahlaga või shot viina maksab täpselt sama palju!

Alguses kõht ikka keeras – juhataja tegi ühe minutlise ringi baaris, näitas siin on õlled siin on kange alkohol ja see siin on arvuti, võta nüüd esimene klient! Mis siis ikka hakkasin möllama – tuli välja küll – vähemalt nii ütles Brit pärast seda kui ta kolm tundi teisel pool baari siidrit oli joonud! Tema päev lõppes 2.30 minul lasti esimesl päeval kuni 5.45 olla - teha kõik koristamise ja lõpetamise tööd. Ühesõnaga olime täiesti ettevalmistamata, et peame seal terve öö olema ja ei mingit reedeõhtust pidu.

Lahe, et nii baaris kui klubis kaardiga maksta ei saa – sularaha ruulib sajaga! Ebameeldivaks asjaoluks kujunes, et kuna juhataja ja 70% töötajatest suitsetab, siis pärast viimase kliendi lahkumist panid kõik suitsud ette, istusid baaris, lugesid raha ja mina pidin seal koristama ja passiivselt suitsetama! Tippi jäetakse väga kesiselt!

Juhataja käis kahe korruse vahel ja kontrollis pidevalt olukorda, vahepeal tuli leti taha valas jooke, vahetas õllevaate – õhtu jooksul tehti vähemalt 4 shoti staffile, samuti sai tasuta joogi vahetuse lõppedes – mina pirtsutasin – Hella Hundi kool ütleb ju, et alkoholijoobes me ei tööta – tee mis tahad nohkar jääb nohkariks! Võib öelda küll, et juhataja oli vahetuse lõppedes juba üsna purjakil! Minu soovitus talle isiklikult oleks, osta endale normaalsed jalanõud ja uued püksid, võta see totakas nokamüts peast ja mine juuksurisse – ta nägi ikka väga rääbakas välja.

Baarides ja söögikohtades on väga levinud, et suurelt ekraanil lastakse uusi muusikavideosid ja erinevate popartistide lindistatud LIVE etteasteid – umbes nagu videoJukeBoks. Vaatad videosid, kuulad muusikat ja paljudes tantsuplatsiga lokaalides võib selline meelelahutus ka DJ-d asendada.

Tundub, et mõlemad saime töö, sest ta tahtis meid juba täna õhtuks tagasi kutsuda, samuti panime me oma tunnid kirja. Me vastasime, et täna õhtul me pole vabad, pidu peab siiski veel olema tähtsam kui töö!

Magasime poole päevani, vahtisime telksi, käisime netis ja soppasime. Reedel leppisime kokku, et üle 25AUSi me ei kuluta diskoriietele ja muule tegelikult mittevajalikule aga õnnelikuks tegevale kraamile. Täna siis ostsin endale võrksärgi(noh pitsmaika tegelt), kahepeale tegime teoks ammu soovitud ostu – FÖÖN. Ma juba ootan kuidas saaks kuuma õhug juukseid kuivatada, juba mõtte sellest paneb suunurgad ülesse poole liikuma! Mina jäin nii öelda täpselt piiridesse, Britil jäi krediiti ülegi!

Veel oli meil plaanis osta lõhnaküünal, et oma eluruum veel mugavamaks ja kodusemaks muuta, samuti oleks hädasti seepi vaja – loobusime mõlemast – otsustasime, et föön ja juuksevaht on praegu elulisemalt vajalikum!

Õhtusöögiks täna mikrolaineahju nuudlid ja tahvel tumedat sokolaadi. Alkoholi hinnad panevad ikka muudele asjadele piiri peale - kui kokteili tahad juua, siis pole muud kui tõmba vöö ümber piha ja ütle aitäh, kõht on täis!

Brit lubas homsest kõhulihase harjutusi tegema hakata, minagi tunnen trennist puudust – õnneks on ülipikad jalutuskäigud vähemalt kannile hästi mõjunud, eile baaris läks pahkluu muidugi jälle paiste.

Reede - tööpostile!

Oleme juba kaks päeva järjest kodus süüa teinud – või noh Brit kokkab ja mina surfan siin megaaeglases internetis (täna hakkisin porgandeid ka). Eile käisime turul – väga suur Victoria’s Market asub ainult 5 minuti jalutamise kaugusel, pakub juur- ja puuvilju, liha ja erinevaid delikatesse. Kindlasti külastame seda mõnusat kohta nii mõnigi kord veel! Ostsime kõvasti puuvilju ja proovime ennast burgeritest võõrutada – kaks päeva on õnneks läinud – mina söön muidugi kaks korda nii palju kui Brit!

Eile (Neljapäev 01.10.09) jalutasime veidikene ringi ja mina viisin veel mõned CV-d laiali. Võtsin lõpuks siis südame rindu ja astusin ka ühte veidikene uhkemasse restorani sisse, küsisin juhatajat ja seal ta oligi, uksel vastas. Minu küsimusele, kas nad töötajaid otsivad, sain jaatava vastuse ja kohe tegime ka lühikese intervjuu ja hopsti kustuti esmaspäeva õhtuks proovipäevale – olen rahul! Läksin Brituga kohtama – ta surfas Macis – võtsime oma kodinad kaasa ja suundusime linna tööriideid soppama! Brit pole vist elu sees nii palju musta värvi riideid ostnud kui eile – maika, kampsun, püksid, särk! Minu saagiks oli vaid must särk – kingad on vaja veel kuskilt leida!

Täna hommikul magasime kaua nagu meil plikadel ikka kombeks on ja umbes kell 11 helises minu telefon, köhisin hääle puhtaks ja vastasin. Taaskord töökõne, seekord kelleltki Assan või Astafan no lõpuks me ei saanudki ikka päris täpselt teada mis see nimi oli ja mis kohast ta helistab. Igal juhul tahtsi ta mind kell 4 näha ja ma ütlesin, et muidugi olen kohal! Minut hiljem helises ka Briti telefon, sama number ja sama jutt – Brit võttis kiire lonksu vett, köhis hääle puhtaks ja hops oli ka temal tööintervjuu kell 15.30.

Hakkasime puslet kokku panema, kellel oli meie mõlema andmed, kuhu me lõpuks ikkagi minema pidime. Surfasime netis, lugesime saadetud meile, arutasime kuhu olime CV-sid isiklikult kohale viinud. Pusle jäigi kokku panemata, pesime ennast puhtaks, riietusime apetiitselt, ja linna peale.

Võtsime kohvid ja istusime Maci maha, kuna vestluseni oli veel oma kaks tundi aega, proovisime uuesti seda puslet kokku panna, kuna ainuke koht kuhu olime koos CV-d viinud oli hoopis teises linna otsas ja aadressid kuhu olime meili teel töökuulutustele vastanud ei langenud kokku. Mõtlesime ja juurisime, kuni lõpuks võtsin telefoni kätte ja helistasin samal numbril tagasi sooviga täpsustada aadressi kus vestlus pidi toimuma.

Saime aadressi, googeldasime ja meie üllatus muudkui kasvas, polnud me kuulnud, ega lugenud sellest kohast – meil polnud aimugi, kust nad meie mõlema telefoninumbrid olid saanud.

No mis siis ikka, Brit käis ära, ja siis läksin mina. Suvalised baarid – üks üleval teine all. Hiljem netist lugedes avastasime, et kohad on lahti 7ni hommikul ja vestlusel tuli välja, et nad otsivad töötajaid põhiliselt nädalavahetuseks – mis tähendab, lõpp discodele – no see väljavaade pole just meie lemmik, nii et vaatame kuidas edeneb.

Vestluse lõpus küsisin juhatajalt kust ta meie mõlema telefoninumbrid saanud oli ja lõpuks saime pusle kokku! Ainuke koht kuhu koos oma resumeed viisime oligi selle peakontor, kust elulookirjeldused liiguvad mööda linna laiali erinevatesse teenindusettevõtetesse.

Austraalia tingimused polegi nii väga erinevad kui Euroopas, pole sellist lullilöömist nagu nt Ameerikas kus vahetused on 6-8 tundi pikad ja selle ajaga teenid samapalju või rohkemgi kui Eestis 15-18 tunniga.

Nüüd siis istume kodus teleri ees, surfame tiguaeglases netis. Olen juba 2 tundi proovinud Flickr.com pilte ülesse laadida – tundub ilmvõimatu. Mõlemad oigame, et päris hull lugu, et peame taaskord reede õhtul TÖÖLE minema – me pole selleks valmis!