Wednesday, August 3, 2011

Kui suur on Austraalia?!!?

Maa-ala 7 617 930 km2, populatsioon 22 700 000

Otsustasin illustreerida oma blogi väikese vahepalaga, et Teie seal kaugel Eestimaal saaksite veidike rohkem aimu, kui suur on see riik, kus me oleme nüüd juba poolteist aastat veetnud.


Ma olen õnnelik ja rahul, et olen sündinud väikeses riigis koos kõigi nende väheste, vahel väiklaste, eestlastega. Tore on mõelda, et olen üks miljonist, sõna otseses mõttes.

Nad räägivad siin, et meil on eksootiline aktsent ja välimus. Mõnda aega tagasi jõudsin arusaamisele, et olen õnnelik, et olen üks neist, kes räägib kahte keelt – kõik kes on selle numbri saavutanud peaksid olema!

Muidugi soovin ma õppida ära veel vähemalt ühe võõrkeele, veel rohkem reisida, tundma õppida erinevate maade söögikultuuri aga minu põhieesmärke reisides on olla heaks eeskujuks Eestile ja eestlastele.

Ma ei realiseerinud Eesti riigi väiksust, enne kui ma reisisin suurde riiki, hiiglaslikul maa-alal. Mõni linn on suurem kui pool Eestit, mõni tornelamu mahutab sama palju inimesi, kui elab Võru linnas.

Vahel ma mõtlen, et olen valmis koju tulema, ma tean, et seal on nii mõnigi, kes võtaks meid rõõmuga vastu! Üldjuhul aga läheb see soe tunne üle, kui näen reisiagentuuri akendel sihtkohtasid, mida ikka veel näinud pole.

Mind pani kirjutama seda väikest lõiku, kuna hiljuti pidin helistama Eestisse, et oma passi uuendada. Reisimiseks välisriiki, peab passis olema vähemalt kuus kuud, minu esimese passi realiseerimiskuupäev saab oktoobris läbi, seega pole mul enne uue passi saamist võimalik reisida väljaspoole Austraaliat. Hetkel aga pole terves Austraalias ühtegi inimest, kellel oleks õigust välja anda Eesti passi.

Helistasin Eestisse ja üks väga terane pliiats seal kontoris pakkus mulle välja variandi, et äkki ma “hüppaksin läbi” Eesti saatkonnast, mis asub Sydneys. Ta ei teinud teist häältki, kui ma lisasin, et meie praegune asukoht on Lääne-Austraalias, Perthi lähedal. Kõigile teadmiseks, Perth asub Sydneyst linnulennult 3300 km kaugusel, mis on kõvasti rohkem kui Võrust Tallinnasse.

Õnneks pärast väikest uurimistööd internetis avastasin, et ka Perthis on Eesti aukonsul, kes pärast minu probleemi ärakuulamist teavitas, et ma pole ainuke passita eestlane Austraalias. Mulle anti lootust, et keegi kaugelt Eestimaalt pidi tulema augustikuu lõpus ja meie isikudokumendi probleemile lahenduse leidma!

Juunikuu talvine pööripäev

Seljakotirändurite põhieesmärk on reisida ja rännata, otsida ennast ja uusi seiklusi. See on kurb ja rõõmus samaaegselt – eriti tutvumine uute inimestega – kuna alati jõuab kätte hetk, kui peab jälle ütlema nägemist!

Meie ühe armsaima leiu Dunsboroughs – kanadalanna Kendra – aeg Austraalias hakkas selleks aastaks lõpule jõudma ning meie tallaalused kibelesid juba mõnda aega uute seikluste järele. Nii otsustasime oma Lääne-Austraalia veinimaa mõneks ajaks maha jätta ja kaheks nädalaks tüdrukutega puhkusele minna.

Vahetult enne väljalendu otsustas Tśiili tuhapilv meie plaanid veidike sassi ajada - kaotasime oma väga soodsalt reserveeritud lennu. Tiger Airways on Austraalia odavlennu kompanii, mis tavaliselt asub lennujaama kõige tagumises ja kõige kehvemas otsas. Lennuhinnad on küll odavaimad aga enne lennu reserveerimist peab alati lugema ka kõige väiksemalt trükitud lisasid, et mitte lennule registreerimisjärjekorras avastada erinevaid üllatavaid lisamaksusid.

Õnneks leidsime teise lennukompanii pakkumise, millele hammas peale hakkas ja jõudsime sihtkohta vaid 15 tundi hiljem. Seekord küll suure ringiga – kui algselt pidime Perthist otselennuga Melbourne saama, siis nüüd lendasime läbi Sydney. Euroopa mõttes oleks see nagu lendaks Tallinnast Lissaboni aga peatumisega Ateenas.

Samal ajal sõitis Saksa tüdruk Uli samuti Melbourne poole, nii saimegi neljakesi (Mina, Brit, Kenda ja Uli) 15juuni õhtul lennujaamas kokku. Odavalt reserveeritud hostelituba ootamas, vajusime jutuvada pidades unne.

Uli jaoks oli Melbourne külastamine ainukesena esmakordne, nii siis oli plaan kultuur, vanad tuttavad kohad ja inimesed ning disco ühte suurde korvi kokku pakkida ja roosa paelaga kinni siduda. Päikesega püüdsime linnas ringi jalutada ja õhtuti baarimelu nautida. Mõnus oli taaskord avastada, et sotsiaalne inimestevaatlemine ei lõpe pärast südaööd.

Esimesel päeval hoidsime turistilippu kõrgel – käisime vaateplatvormidel ja sildadel, klõpsutasime kolm korda rohkem pilte kui kaheksa Melbourne kuu jooksul kokku.

Meie Eesti poiss Tomas oli ette valmistatud, et Anna-Liisa ja Brit on linna tulemas. Pidin vaid moka otsast mainima, et neli blondi sooviksid Austraalia Rules –AFL – jalgpallimängu vaatama minna – nii oligi meil reede (17.06.2011) õhtul lõbu laialt. Elevil tüdrukud valmis ideaalses vormis poisse väga lühikesetes pükstes vaatama minema. Väljaku ääres lobisesime Tomasega, õlle ja traditsioonilise lihapiruka taustaks vaatasime mängu.

Hiljem panime peomaskid ette ja suundusime uutele suhtlustasanditele. Kokteilid, vali muusika, Melbourne veidralt huvitav inimsumm ja sõbrannad – paremat kombinatsiooni annab otsaid.

Nädalavahetuse algusega hakkas turistilipp vaikselt maha käima – vali muusika ja kokteilid teevad hommikuks oma töö. Motivatsioon, mis paneb varakult tõusma, ja järjekordset kultuurimonumeti vaatama minema, hakkas tasapisi kahanema. Teinekord võib võtta tunde, et neli blondi uksest välja saada. Nii jaotasime ostlemise, linnatutvumise, kohvitamise ja kokteilid mõnusalt päeva peale ära.

Laupäeval kruttisime oma peomaskid veel tugevamalt ette ja viisime tüdrukud meie niiöelda koduklubisse – CQ. Enne seda õhtustasime ühes kesklinna väiksel tänavaalleel ja hiljem tegime mõned kokteiliringid lounge klubis – Charlie’s Bar – mis pakub laupäeva õhtuti $10 martinisid, mis tavaliselt $17 ja rohkem maksavad.

CQ on avatud väga varaste hommikutundideni ja üldjuhul täis ilusaid inimesi. Meeldivalt üllatunult avastasime, et nii mõnigi eelmisest aastast nägupidi tuttavaks saanud turvamees ja baaritöötajad meid ära tundsid ja laia naeratusega vastu võtsid.

Kendra oli see, kes paar nädalat enne reisile minekut naljana mainis, et ta tahaks meiega jalgpalli vaatama minna, et siis hiljem meeskonnaga üks pidu maha pidada.Veel laiem oli meie naeratus kui eelmisest õhtust nägupidi tuttavaks saanud jalgpallur number 40 ka klubis oli ja meiega edasisi plaane teha oleks tahtnud.

Pühapäeval pakkisime kotid ja jätsime pisarad silmas Kendraga nägemiseni – taaskord üks üliarmas inimene südames.

Enne linnast lahkumist, saime kiirelt kokku Melbourne poistega, kelle me Las Vegases Bellagio ööklubis ülesse korjasime. Viskasime nalja, tegime uusi õhtusöögiplaane meie järgnevaks Melbourne naasmiseks ja muljetasime oma reisidest. Elu Austraalias on mulle õpetanud elamist nautima – teinekord polegi lõpp-sihtpunkt oluline, vaid see mis toimub teel sinna!

Tasmaania (populatsioon: 484 700, 68 332 km2 – võrdle Eesti 45 227 km2), suuruselt 26 saar Maailmas.

Pühapäeva (19.06.2011) õhtul sõitsime viimase autona Tasmaaniasse viivale praamile, vitsutasime kõhu täis ja keerasime ennast magamistooli mõnusalt sisse. Varahommikul jõudsime Põhja-Tasmaaniasse Devonporti, kus peatusime vaid hommikusöögiks. Edasi võtsime suuna veinimaale – oligi juba liiga pikk veinimaitsmispaus olnud.

Tasmaania külm kliima on suurepärane Pino Noir, Riesling ja Chardonnay viinamarja kasvatamiseks – nüüdsest võime rahulikult usaldada Tasmaania kihisevaid veine mis meie maitsepaletile väga meelepäraseid olid. Kõik kellel on halvad mälestused Riesling veinidega – võin oma kogemuste põhjal öelda, et te lihtsalt pole leidnud seda õiget!

Jaanipäev on kogu Austraalias kõige lühem päev, mis muidugi meile eestlastele naljakas tundub – mis tähendab ka, et juuni, juuli, august on aasta kõige külmemad kuud. Nii sattus ka meie reis Tasmaaniasse üsna kõledale ajale – kogu minu kahe ja poole aastase reisimise kõige külmema öö veetsin Tasmaanias – kuskil 5 plusskraadi. Inimesed on vaiksed ja kinnisemad – jaheda kliima tundemärgid.

Tasmaania on väga maaliline, suurepärane koht usaldusväärse autoga ringi sõitmiseks loendamatuid peatusi tehes ja vaateid nautides. Uli oleks siin kindlasti rohkem matkamist nautinud, aga meie linnatüdrukute varustus polnud selle ilma jaoks paslik, siin on lõputult radu ja kohti mida avastada. Püüdsime teha nii palju kui võimalik nii väheste vahenditega mis meil oli!

Sain taaskord kinnitust minu kasutusest maanteereisidel. Võrreldes Briti ja Uliga pole ma suurem asi kaardilugeja, ning teadagi minu nullilähedane autosõiduoskus. Mu keha on välja kujundanud automaatse puhkeolek - nii kui reis tagaistmel rohkem kui 15 minutit kestab, vajun unne, nii palju siis loodusvaadetest. Nii avastasin õhtuti kuidas tüdrukud esiistmel minust magamispilte klõpsinud olid.

Saime nii päikesepaistet kui vihma, kahjuks üks meie põhireisisiht Bay of Fires (loe: Tulelaht) sattus vihmasabinaga samale ajale. Imeilus rannajoon mis on täis pikitud suuri kivikolakaid mis mingi mineraali tõttu kohati erepunase värvusega on. Räägitakse, et päikesetõusul pleegivad punased kivid nagu tuleleegid – sealt ka kuulsa lahe nimi. Märja ilma tõttu tegime vaid kiire jalutuskäigu, mõned pildiklõpsud ja juba olime teel.

Päeva üheks blondimomendiks kujunes hetk, kus maaliline rannajoon sakslanna Uli kaine mõistuse looritas – me kolm blondi lukustasime autovõtmed ja kõik muu maise vara, ka telefonid, autosse, peale fotoaparaatide muidugi! Õnneks oli abi kiirelt teel - möödus vaid kiire tunnike, kui istusime oma soojas autos, auravad latted käes ja valmis uuteks seiklusteks.

Värske õhk teeb kõhu tühjks, seega lõunapausiks otsustasime minna kohta nimega nimega Mount Elephant Pancake Barn (Elevandimäe Pannkoogikuur). Kuulus pannkoogirestoran asub mäe otsas, mille panoraam lamavat elevanti kujutab. Restoranis oli täis kõikvõimalikke elevandikujulisi esemeid – toolidest soolatopsideni. Olime talvehooaja tõttu küll ühed ainukesed külastajad aga see ei mõjutanud pannkookide suurepärast kvaliteeti. Hiljem tegime kiire jalutuskäigu, et elevandipanoraamist pilti teha!

Käisime pingviine vaatamas, kuna talvehooaeg on Tasmaanias väga vaikne, olime kolmekesi ainukesed sellel ekskursioonil. Iga õhtu pärast päikeseloojangut tulevad väikesed pingviinipoisid kohalikku randa, mis nüüdseks looduskaitse all, et toidumoon koju naisele tuua. Meie ekskursioonijuht rääkis, et kogu tema 20 aasta jooksul on olnud vaid kord kui pingviinid otsustasid end mitte näidata. Nii ootasime kiired 10 minutit ja juba hakkasid armsad väikesed sulekerad ükshaaval kaldale kogunema, hiljem paterdasid nad läbi linnuvaatlejate mätaste vahele ööd veetma. Sellel õhtul nägime kokku umbes 30 pingviini. Reisijuht rääkis, et pingviinid leiavad kodutee tähti vaadates, minu jaoks jäi küsimärgi alla ööd kui taevas on pilves ja vihmane.

Räägitakse, et üks Austraalia ilusamaid randasid - Wineglass Bay (loe: Veiniklaasi laht)- asub Tasmaanias – nii võtsime oma suuna Itta Freycinet Looduskaitsealale. Tee sinna oli sinkavonkaline nagu Haanja maantee, võib öelda, et kogu Tasmaanias pole ühtegi maanteed mis oleks sirge vähemalt 200meetrit, ikka ülesse ja alla, paremale, vasakule.

Parkisime auto ja hommikupäikesega tegime pooleteisttunnise matka vaateplatvormile, mis oli igat sammu väärt!

Kogu Austraalias elab väga kirju ja kummaline loomariik, paljusid erinevaid liike pole mitte kusagil mujal kui siin, nagu näiteks kängurud, nokkloom. Ainult Tasmaanias elavad loomad nimega Tasmaania kuradid – väikesed metssea, vombati laadsed neljajalgsed põrgulised. Liik on väljasuremisohus, alles on vaid 10% populatsioonist, suurem osa sellest elab saare erinevates loodusparkides.

Muidu väga algelise nägemise ja lühikeste jäsemetega, kuid ülivõimsate lõualuudega tegelased elavnesid hetkega kui söötmisaeg kätte jõudis. Nad krõmpsutasid neile ette visatud kängurusääreluid nagu saia. Uli ja Brit arvasid, et nad on väga armsad, “nunnu” oli sõna mida Brit kasutas – ma ei jaganud nende arvamust. Esiteks tundusid Tasmaania kuradid pigem hirmuäratavalt kahepalgelised ja teiseks ütles minu vanem vend Erkki kunagi, et “nunnu” on karvane kapsajuurikas.

Pingviinid nähtud, Tasmaania kuraditega tutvus sõlmitud, Austraalia ilusaimas rannas käidud oli aeg külastada Hobartit – Tasmaania pealinna.

Hobart (populatsioon 202 000)


Hobart on Austraalia üks vanemaid linnasid. 1820ndatel saadeti siia nii öelda külmale asustamata maale kümneid tuhandeid kriminaale oma karistust kandma. 30 aastat hiljem oli Hobart nagu iga teinegi sadamalinn täis kai äärseid kõrtse ja bordelle, kostitamas tuhandeid sõdureid, mere- ja kalamehi.

Hobart kui pealinn on üks stiilitumaid mida külastanud oleme – sulevest, matkasaapad ja soe karvamüts on kohalike igapäevavorm – alati valmis väikeses seiklusmatkaks. Vaatamata sellel on rahuliku atmosfääriga tartulik linnake oma armsate kohvikute ja sadamaga igati mõnus puhkusesihtkoht.

Kolmeks ööks seadsime end sisse kesklinna väikeses külalistemajas. Päeval tegime reise linnast välja ja õhtuti muljetasime teleka ees.

Mount Wellington (1270m) on Hobarti kesklinnast vaid mõnekümne minuti kaugusel. Meiesuguste matkajate meeleheaks on mäe otsa ehitatud heas korras sõidutee. Tuul oli tol päeval hirmus tugev, leidsime peavarju mäe tippu ehitatud suurte akendega vaateplatvormilt.

Mäe tipus nägime üle mitme aasta lund, väikesest porisest hunnikust jääkristallidega lumest piisas, et valmis meisterdada lumemees. Kiired pildiklõpsud hiljem varjusime oma autosse sooja.

Päev möödus taaskord käänulisel maanteel veiniistandusest istandusse, seekord lõpetasime ekskursioonipäeva Cascade õlletehase maitsmisleti ääres. Mõned tunnid hiljem, linnariided seljas ja juuksed triigitud otsustasime Hobarti ööeluga tutvuma minna.

Viimase õhtu Tasmaanias veetsime kesklinna armsas Itaalia restoranis. Ilm oli üsna jahe aga gaasilambid õhkasid piisavalt soojust, et nautida peatänava melu ning meie hetke lemmik veini Lõuna-Austraaliast (SA) nimega The Vincent. Kolmekäigulise õhtusöögi alustasime klaasikese kohaliku vahuveiniga, et tähistada minu väikese õe sünnipäeva ja lõpetasime küllusliku magustoiduvooruga.

Kõhud punnis, küsisime abivalmis kelnerilt kus on pidu reede õhtul? Soovitused tagataskus käisime läbi kohalikud kokteilibaarid, kepsutasime jalga ning kolme ajal öösel jalutasime käsikäes unele. Minu prints valgel hobusel talvisel pööripäeval Hobartis kohale ei galopeerinud.

Laupäeva hommik oli meil reisi algusest saati reserveeritud Salamanca laada jaoks. Alates 1972 aastast on iga Laupäeva hommik Salamanca Platsil suur turg, sadagu või pussnuge. Turg nagu turg ikka, seal oli kõikvõimalikku kraami – suveniirid, ehted, kohalik käsitöö ja antiik, juust ja vein ja śokolaad. Toiduputkad vaheldumisi tänavalaulikutega. Minule meenutas veidike suurt Antsla Laata.

Laupäeva hommikule tavapäraselt tundsime end veidikene õrnemalt kui muidu, seega hommikusöögi teema oli pohmelliravi - kohalik burger, friteeritud kartulid ja dieet Coca Cola.

Õhtupoolikul jätsime Uli’ga head aega ja lendasime tagasi Melbourne. Kuna Tśiili tuhapilv polnud Austraalia kohalt täielikult kadunud, ning oli ikka negatiivseks teguriks lennugraafikutes, polnud meil julgust hotelli enne linna jõudmist ära broneerida.

Traditsiooniliselt olime taaskord jõudnud sihtkohta ilma ööbimiskohata ja taaskord pidime lennujaamas elamist otsima hakkama – kõik laabus kiiresti ja valutult ning tund aega hiljem maandusime Melbourne kesklinnas mugavas suure teleriga soojas hotellitoas.

Kiirelt vuntsisime ennast linnatüdrukuteks ja asusime laupäeva õhtut tähistama. Pudel veini ja õhtusöök hiljem olime taaskord jõudnud ringiga Charlie’s Baari, et enne tantsima minekut ennast martinikokteiliga turgutada. Varahommikul tuterdasime iluunne.

Pühapäeva õhtu oli Tomasega kokkulepitud õhtusöök, nii tore on ikka Eesti keeles Eesti inimestega lobiseda, kuigi Tomas vahel veidraid inglise-eesti lauseid moodustab. Proovisin käia kohtamas nii paljude Melbourne jäänud sõpradega kui võimalik, kes teab millal ja kas neid kunagi jälle näen. Esmaspäeva oli Rebecca päralt, käisime meile juba traditsiooniliseks saanud väikesel tänava alleel hommikust söömas ja hiljem kohvitamas.

Viimase päeva õhtuks olime puhkusest väsinud, inimestest ja üksteisest vaevatud seega tõin nurgapealsest kohvikust nuudlid ja Aasiapärase kanaburgeri ning veetsime aega teleri ees.

Tagasi Perthis oli meil kokku lepitud interviu Renee – StudioBistro restoranijuhataja – hea sõbra Markiga. Mark on üks restoran Beluga omanikest. Kuna StudioBistro läheb augustis kuuks ajaks puhkusele ning Beluga otsis parajasti usinaid töökäsi, otsustasid Renee ja Mark, et meie Britiga oleksime hea lisa Beluga kollektiivis.

Kaks nädalat hiljem, juuli keskel jagasime oma vara kaheks ja Brit sõitis Perthi. Mina otsustasin Studios hooaja lõpetada ning alles siis linna sõita.

Mark on Britiga väga rahul ja tööd on palju. Beluga asub snoobilike uusrikaste linnajaos, oleme nendega juba Bunker Bay ja StudioBistro tavaklientuurina harjunud. Teenindusnaeratus proffesionaalselt tagataskus peaksime mõnusalt oma uues kohas sisse elama.