Lõpuks ometi – rannapuhkus!!

Nagu kokku lepitud, lendasime Britiga Gold Coasti’le, ehk siis kullarannikule tema 23ndat sünnipäeva pidama! Neljapäeva hommikul vara vara alustasime oma reisi ja kõik sujus suurepäraselt. Vaatamata sellele, et mõlemad olime magada saanud vaid mõned lühikesed tunnid, kuna eelmisel päeval pidime ju ausalt ja kohusetundlikult pidama ka St Patriku päeva. See on siin taaskord üks suur joomapäev – eriti muidugi kõigi iirlaste jaoks. Iiri pubid on puupüsti täis juba 3-4 päeval, tänavad on täis rohelistes kostüümides pidutsejaid!

Alustuseks mina muidugi magasin igal võimalikul momendil – üllatus üllatus! Magasin bussis teel lennujaama, magasin lennujaamas, magasin lennukil, magasin bussis lennujaamast hotelli, õhtul vajusin teleka ees unne ja peale seda vedasin oma väsinud keha mõnusale pikale ööunele!

Esimese päeva ettevalmistused tehtud – poering, õhtusöök, väike jalutuskäik rannas, plaanid järgnevateks puhkusepäevadeks – viskasime jalad laua peale, pudel veini ja telekaõhtu!

Reede 19.03 Briti 23s sünnipäeva – Palju Õnne! Päeva alustasime teemapargis – Wet n‘ Wild (Märg ja Metsik). Nii tore, lõbutsesime seal mõnusad 5 tundi! Alguses mina - vana argpüks - pidurdasin veidikene, aga Briti sünnipäeva puhul võtsin end kokku ja käisime läbi peaaegu kõik hirmsad ja vähemhirmsamad veetorud-lõbusõidud! Tagasi kodus, avasime oma värvikarbid, maalisime end kaunitarideks, riietusime printsessideks ja suundusime sünnipäeva õhtusöögile ja discensile! Peo käigus otsustas Brit, et mina peaksin kõigile keda kohtame mainima, et temal on täna sünnipäev. Eks ta arvas, et ma ei kavatsegi seda teha, aga näed, ma ikka tegin. Baaridaamid, kutid, suvalised möödakäijad – tal on täna sünnipäev! Kõik oli vahva, aga nagu ikka, peo lõpp oli see mida ikka veel meeles peame!

Seekord juhtus nii: Kõht oli tühi seega suundusime kehakinnituseks kohalikku Kebabipunkti.

• Brit: Palun üks kanakebab!
• Kohalik müüja mursanägu(loe: indialane): ei saa, see on sinu jaoks liiga suur!
• Brit: Midaaaa? Palun üks kanakebab!
• Kohalik müüja mursanägu: See on sinu jaoks liiga suur! Vali midagi muud!
• Brit: Hmh, okei palun üks pitsalõik ja friikartulid!
• Kohalik müüja mursanägu pobiseb midagi omaette...
• Brit: Palun pitsat ja friikartuleid, tahan friikartuleid!
• Mursanägu: Meil ei ole friikartuleid!
• Brit: Hmh, okei ma lähen räägin oma sõbrannaga!

Viskab käed rinnale ja kablutab minema. Jalutades minu poole silmas Brit teist kohalikku kebabipunkti ja suundus hoopis otsejoones sinna – müüjad seal olid väga toredad, eriti pärast seda kui mina olin hüüdnud, Briti on täna sünnipäev!!! Kebab tuli poole hinnaga ja joogi saime dollari eest niiöelda kaubapeale! Musi andsime kah poole hambaga kebabipunti vanamehele ja suundusime pargipingile noosi nautima! Elu on lill!

Laupäev ärkasime puhkuselainel, erakorraliselt läks uni ära juba pool 10, seega oli piisavalt aega, et sättida ja randa suunduda. Õnneks oli jalutuskäik lühike, vaid 50 sammu ja juba saime rätile pikali visata. Mõnusalt veetsime päeva rannas lösutades ja lainetes möllates. Kuna kolmanda kategooria hurrikaan oli meist umbes 800 km kaugusel, oli ookean tavalisest veidikene tormisem – ujuma minna ei tohtinud aga rannal lainetes mängides oli lõbu laialt! Lained nüpeldasid meid mõnusalt pikali, vesi oli soe ja kõrvad on siiamaani liiva täis. Võtsime kerge õhtusöögi, avasime võlukarbi ja olime jälle peoprintsessid – disco forever (loe: igavesti).

Peol märkas meid inglise kutt, kes on oma ümbermaailma reisil – pidupidu ja oligi kojumineku aeg. Vahepeal selgus, et inglise kutt on tuletõrjuja - firefighter! Tubli poiss – nime ei kuulnud, muusika oli liiga vali. Jalutas meid kenasti koju, ja tundus, et tal oli lõbu laialt kahe Eesti plikahakatistega! Pärast klubi suundus Brit otsejoones meile tuttavasse kebabikohta, viskas viit kõigi müüjatega ja hävitas kebabi nagu mitte üks tüdruk seda enne teinud ei ole, või nii vähemalt väitis mööda jalutav kenakutt! Peale selle, et inglise kutt oli tuletõrjuja, tõstis ta Briti ülesse ühe käega (tavaliselt on see ju vastupidi, Brit tõstab ülesse kõik kutid), oskas peale inglise keele veel kolme keelt millest üks on Prantsuse – no tundub nagu supermees – aga siiski pärast varahommikust jalutuskäiku ookeani kaldal jätsime ta ukse taha! Meie kiindumus rummi vastu niitis meid seekord, pühapäev tuli raskelt! Ärkasime taaskord pärast üürikest und, kirjutasime end hotellist välja ja suundusime randa magama. Lubas tulla väga raske päikeseline päev – taevas oli sinine, ilm oli kuum ja pea lõhkus otsas! Meie õnneks ilm muutus ja keskpäevaks oli täielik pilvisus, paks ja tihe! Mõnus ja soe, magasime rannas nagu tulihingelised seljakotirändurid.

Meie sinisilmsed eesti tüdrukud ei osanud aimatagi millise päikesepõletuse võib saada täieliku paksu pilvise ilmaga – lennukisse astusime põleva kanni ja tugevate päevitusjoontega! Teksapüksid pole kunagi nii karedad olnud!

Ah jaa – pühapäeval magasin rannas kõhuli, siis magasin selili, siis uuesti kõhuli jne kuni kella 5ni, jalutasime tagasi basseini äärde, tukkusin seal, magasin bussis teel lennujaama, magasin lennujaamas, magasin lennukis, taksos olin seekord üleval – kuni vajusin oma armsasse Melbourne voodisse!

Sõbrapäevaks saime endale reisimaskotid – nüüd siis kuhuiganes lähme on meil kaasas ka päris oma Pätud! Seekord nautisid pätud mullivannimõnusid, ujutasid end veemaailma tehisjõel, nautisid rannaliiva ja kullaranniku päikest!

Piknik

Täna, 16.03.2010 oli mul üle pika aja üks väga väga tore kohting! Lõpuks ometi kutsuti mind välja ja veel nii läbimõeldud piknikule Melbourne' i botaanikaaeda! Ega muud polegi öelda, kui vaadake pilti ja mõelge jutt ise juurde!

aasta 2010

Üks mis kindel, austraallased on uhked oma spordi ja sportlaste üle! Vahel tundub, et Melbourne elabki vaid spordiüritusest järgmiseni. Talvel – Austraalia jalgpall (Aussie Rules), eurooplaste jaoks veider mäng kus väga lühikestes pükstes lihasmäed jooksevad pall näpus, et aeg-ajalt külakuhja kokku koguneda – naljakas on veel tõsiasi, et nende jalgpalliväljak on ümmargune.

Märtsis – ehk siis Austraalia sügisel Vormel 1 Melbourne rada, huvitav kuidas Schumacher oma hõbedases kostüümis see hooaeg vastu peab!

Kevade lõpetab hobuste võiduajamine ning suvi on tennise päralt. Kahjuks olime Melbournes alles liiga värsked, et julgus kokku võtta ja võiduajamistele minna. Sama viga korrata ei tahtnud – kui Melbourne hingas tenniselainel, olime ka meie tulihingelised spordisõbrad! Ei saa salata, Roger Federer ja Venus Williams on selle ala suurimad staarid ja nende mängu nautisin mina küll rohkem kui ma eales oleksin võinud ennast tennist kaasa elamas näha.

Australian Open tenniseväljakud asuvad Melbourne kesklinnast kolme trammipeatuse kaugusel, seega meile, linnatüdrukutele oli asukoht ekstra mugav.

Töökaaslased olid otsustanud minna kohapeale tennist ja olustikku nautima ning kutsusid mind kaasa ja mina omakorda võtsin Briti. Alustasime oma päeva ühe mõnusa hilise hommikusöögiga jõekaldal – päike säras kõrgel taevas ja lubas tulla kuum kuum päev. Tavapilet maksab 30 Austraalia dollarit, see avab uksed tennisemängude alale kus on 20 väikest staadionit ja 5 suuremat. Staarid mängivad suurtel platsidel ja seal on piletid 2 ja enam korda kallimad. Finaali pilet oli 350 dollarit, need olid muidugi ammu välja müüdud.

Põhimõtteliselt nagu iga teine üritus kuhu sattunud oleme käib alkohol ka siin käsikäes. Kohapeale jõudes olime õllejärjekorras ja alles pärast seda püüdsime ka mõnda mängu näha. Juhuslikult mängis ka Kaia Kanepi samal päeval Nadia Petrovaga, nägime ja elasime kaasa! Kokkuvõttes oli väga tore päev – lubasin, et võtan rohkem aega töölt vabaks, et nautida mida Melbourneil mulle pakkuda on!

Hea uudis on see, et lõpuks ometi sain jälile mis on lahti minu silmadega. Mul on Blepharitis – kellele see krooniline “haigus” võõras, siis põhimõtteliselt on mul liiga õlised silmad. Õli koguneb silmamunale ja laugude alla, millest tekib põletik. Lisaks igapäevastele ilutoimingutele pean nüüd hommikul ja õhtul oma silmi beebiśampooniga loputama. Silmameik ei ole soovitatav.

Melbourne loomaaias sündis elevant ja see on suur uudis. Kolmenädalane Elevandibeebi on siin uudistesaadetes suur staar, kolmenädalast beebit esitleti esimest korda veeburari teisel nädalal. Elevandibeebi sai nimeks Mali. Räägitakse, et kui tahad beebit näha pead ootama vähemalt pool tundi järjekorras – kindel plaan on see 100 kilone tita ka ära näha!

26. jaanuar on Austraalia päev. Austraallased lehvitavad lippe, grillivad vorste ja veedavad aega perega. Kindel mis kindel – austraallased armastavad oma puhkepäevasid – Bank Holiday’s nagu nad seda siin nimetavad – ehk siis panga puhkepäev. Tavaline Austraalia maksumaksja saab 1,7 päevapalka puhkusetasu, nii et neil pole mingit probleemi oma puhkust täiel rinnal nautida!

Juba mõnda aega elame oma armsaks saanud kesklinna korteris viis naist õnnelikult koos. Peale meie veel iirlane Triona, kiivitüdruk (Uus-Meremaal kasvanud aga 50% Cook’i saartelane) Cleo ja austraalia Kristy. Viis absoluutselt erinevat naist aga kummalisel kombel saame omavahel väga hästi hakkama!

Veebruar 21 oli Good Vibrations Festival (Heade vibratsioonide festival) – Basement Jaxx ja Killers olid peaesinejad – suurt muud polegi öelda, kui väga lahe üritus oli! Peale spordi kindel mis kindel melbournlased on väga uhked oma kontsertite ja Live-esinejate üle.

Eile 06.03.10 oli meil hull ilm! Lippasin tööle nagu tavaliselt, pool 12 ja nagu tavaliselt olin hiljaks jäämas! Päike oli soe, taevas mõned rünkpilved – tõotas tulla ilus laupäeva pärastlõuna! Ilm hakkas ilmet võtma aga mõne tunni pärast – taevasse kogunesid sinised tormipilved, tuul tõusis ja kell pool 4 õhtupoolikul hakkas taevast alla sadama golfikerasuuruseid raheterasid! Suurem osa lehti mis hommikul oli puude otsas oli õhtuks ummisanud kõik tänavad – vesi ja jää kogunes kõikjale. Trammiliiklus seiskus, rongijaam üleujutaud, mitmel pool linnas kadus elekter – Brit ja Kristy istusid kodus 30 minutit pimedas! Autojuhid istusid ummikutes ja jalakäijad oli läbimärjad!

Kuna restoranis teeme me ka toateenindust lähedalolevatesse hotellidesse siis pidime selleks õhtuks mõned suuremad hotellid ilma pitsa ja õlleta jätma – kuna liftid lakkasid töötamast! Poistel oleks kõva trenn olnud 18ndale korrusele joosta ja siis jälle tagasi, et uus last pitsasid ülesse tassida! Naljakas veel tõsiasi, et ka järgmisel päeval olid pooled kesklinna valgusfoorid pimedad!

Sünnipäevad on tulemas, seega otsustasime võtta mõned päevad töölt vabaks ja minna väikesele ärateenitud puhkusereisile! Neljapäeval 18.03 lendame Surfers Paradise – ehk siis saab teha ka mõned kauaoodatud rannapildid ja ehk leida mõned kenad surfipoisid ja pidada maha üks korralik 23s sünnipäev!