Laos (popul. 6,3 miljonit)

Tundub, et meil hakkab tavaks saama, et enne riigist lahkumist joome ennast kapitaalselt purju – nii ka seekord. Vaatamata tõsiasjale, et meie buss väljus 5 hommikul ja ees ootas 14 tundi reisimist, ei peatanud see meid viimast korda külastamast armsaks saanud pubitänavat – see on ikka äärmiselt mõnusa atmosfääriga kohake. Nii me siis tuuritasime seal ringi, saime uusi tutvuseid, kogusime uusi särke ja jõudsime tagasi külalistemajja 10 minutit enne bussi väljumist.

Pakkisime viimased asjad kotti ja asusime teele – esimesed 5 tundi sõitsime uskumatu sõiduvahendiga kuskil 80ndatest. Mikrobuss pakiti puupüsti täis, väikestel meetrilaiustel istmetel – sinna siis mahub vähemalt kaks reisijat pluss hunnik tavaari – pead-jalad koos turistid ja kohalikud. Harva jäetakse mõni koha puudumise tõttu tee äärde, seega mõnikord istuvad reisijad ka pingirea vahel. Suured kotid visatakse bussi etteotsa ühte hunnikusse – soojalt soovitame mitte midagi purunevat sinna pakkida. Nendes uskumatutes tingimustes magasime meie õndsat und - usun, et purjune pea aitas reisile positiivselt kaasa.

Mingi hetk aeti meid bussist välja, visati kotid kaenlasse ja talutati uude bussi – kõik käis muidugi mööda sopateed, kuhu ma hetkeks oma varbavahe sandaali oleksin ära kaotanud. Uus buss on siin niiöelda VIP buss – lääne tingimustes tavaline reisibuss veidike laiemate istmete ja WC-ga. Uus uni tuli veelgi magusamalt. Kolme paiku päeval jõudsime piirile – kus iga liigutuse (loe: templi) eest maksad 2 USD pluss viisa eest 30 USD ja lisaks pildi puudumisel veel mõned USD’d. 50 meetrit piiril läks meile maksma 35 USD nägu aga siiski võitsime rahas kuna Siem Reap’i reisibürood olid meile viisa maksumuseks andnud 45-70 USD pluss 3-4 ootepäeva.

Informatsioon õigsust tuleb siin võtta huumorimeelega, erinevad asutused annavad turistidele erinevaid andmeid – alati liida ja lahuta – nii me siis üldjuhul kuulame kohalikke aga usume Lonely Planet’it (Üksiku Planeedi reisiraamatuid).

Veel pool tunnikest bussis, siis mõned minutid kohalikus bussis ja juba talutati meid kottidega väikesele puukoorukest meenutavale mootorpaadile. Väikese paadireisi lõppedes olime oma esimeses Laos’e sihtkohas – saarekesel Don Det mis asub kohas nimega Si Phan Don – Four Thousand Island (otsetõlkes: Nelituhat saart).

See piirkond on üks tähtsamaid kaitsealasid Laos’es, põhiliselt tänu erilistele loomaliikidele – ahvilised, tiigrid, delfiinid aga samuti ka praeguse Laose presidendile, kes siin sündinud on ja soovib, et kohalik eluolu oleks muutmatu!

Si Phan Don asub Lõuna – Laos, Mekongi jõe 50km pikkusel osal, millel on läänepiir Kambodźaga. Vihmaperioodil võib jõgi laiemates kohtades olla umbes 14 km lai, kuivadel kuudel vesi taganeb ja nähtavale tulevad sajad väikesed saarekesed. Suurematel saartel on elu aastaringselt – see liigub küll tigusammul aga siiski.

Viimastel aastatel on Don Det’i saar kujunenud niiöelda seljakotirändurite peatuspaigaks, liiga lihtne on end siia jõe kaldale võrkkiike unustada. Elu käib väikestes jõeäärsetes külalistemajades, kus nüüdseks on tubades juba 24h elekter ja suurem osa oma vannitoaga. Restoranides saab mugavalt ja odavalt süüa, aeg ei mängi siin rolli – kõik tuleb omal ajal.

Esimesel päeval (06.10.2010) laenutasime jalgrattad ja sõitsime vaatama teist saarekest ja piirkonna ühte suuremat koske. Saare elu on nagu postkaardilt, laiuvad rohelised riisipõllud, lehmad ja üksikud talumehed. Valutav kann ja rammestus jalgades veedame vaikse õhtu oma toas. Homme tõotab tulla aktiivne päev kajakkidega veel.

Ärkame varakult (07.10.2010) ja pärast hommikusööki oleme valmis sportlikuks turistipäevaks! Lubatud hommikune briifing ohutusnõuetest ja kajaki manööverdamisest koosneb vaid päästevestide selga ajamise ja kiivri pinguldamisega, oleme ainukesed, kes matka ette võtavad. Lubatud inglise keelt oskav giid pursib ehk kokku kümme lauset ja igale meie küsimusele vastab vaid järgmise sihtkoha, lõunaks olin sellest juba üsna frustreeritud.

Algus tõotab head, uhame pool tunnikest ja juba pakitakse meid väga huvitava muruniiduk-traktor-järelkärule koos kajakkidega ja künklik teekond jätkub esimese koseni, mis tuleb välja on sama mida me eelmisel päeval vaatamas käisime. Teeme veel paar klõpsu ja tagasi mootorsõidukini liikudes teeb giid meile teatavaks, et peame järgmise punktini jala minema. Kõva 40 minutit vantsimist suvalises võsas koos koerte ja lehmadega, lõpuks pakime end taaskord paatidesse ja oleme valmis järgmiseks etapiks, kui veidike käredam jõevool meid üllatab. Järgmisel hetkel avastame end keset puuoksi, paadinina kahe puu vahel kinni.

Olen aus, nii kui tuli aktiivselt tegutseda tegin mina seda mida igas sõudemehhanismis esimese asjana teha ei tohiks: tõstsin mõla/aeru veest välja pea kohale ja kilkasin kõva häälega – millegipärast ei aita see mitte kunagi aga ma ikka alati proovin!

Kakerdasime end puu vahelt välja ja endalegi märkamatult avastasime end järgmise puu okstes – selle minutilise seikluse peale oli meie giid silmnähtavalt ähmi täis ja käsutas meid kaldale. Hüppas rinnuni vette, kupatas Briti oma ühemehe paati, sidus selle meie kahemehe paadi sleppi ja võttis endale tüürimehe koha. Nii me siis aerutasime järgmised 20 minutit teisele kaldale – kus oli lõunapaus ja delfiinide vaatlus.

Sõime oma riisi kui mõnekümne meetri kaugusel tulid üksikud helehallid tömbi ninaga jõedelfiinid vee peale hingama. Veel aerutamist vaheldumisi ohtlike veidrate mootorsõidukitega kui jõudsime Mekongi jõe suureima veekoseni – 15m kõrge ja kilomeeter lai Khon Phapheng. Laose ja tailaste arvates töötab see kosk spirituaalse lõksuna elu ja surma vahel, ainult hulljulgetel kalameestel pidi hingedega kokkulepe olema, et seal “ohutult” kalastada.

Pressime ennast bussitäite Tai turistide vahele, teeme paar klõpsu, viimane ots aerutamist ja saamegi end raamatutega võrkkiike langetada.

Lahkume saartelt, et näha Wat Phu pühakoda. Champasak oli olnud riigipeade provints, praeguseks on see üks väga uinuvalt rahulik linnake, vaid mõne üksiku uhkema ehitisega. Nagu kogu riigis domineerivad ka siin pühakodade katused linnapanoraami – armsad nukumajad näevad need välja oma teravate tippude ja üksteise peale toetuvate katustega. Wat Phu on ehitatud samal ajal kui Ankori templid aga on kõvasti kehvemas olukorras kui need mis asuvad Kambodźas. Khmeri stiilis pühakoda on ehitatud mäejalamile, vaade sealt ülevalt on kuidagi mõnusalt pühalik.

Wat Phu asub 10km Champasakist, seega otsustasime laenutada jalgrattad. Lõunaks olime läbi sõitnud 20km, roninud kõrgele mäkke mööda ebatasaseid treppe, mille järel suundusime oma järgmisesse sihtpunkti - Paksesse.

Pakse

Linn on vaikne ja turiste vaid mõned üksikud. Tundub, et eriti Laoses teevad seljakotirändurid sama Üksiku Planeedi (Lonely Planet) marsruuti, kuna kohtume ikka ja jälle samade nägudega. Nii juhtus, et Neljatuhande saarel tuttavaks saanud reisilistega käisime koos paari koske vaatamas ja kohalikus kohvi-tee istanduses.

Boulevan Plateau temperatuur on vahelduseks värskendav – hingame sisse puhast mäeõhku ja ei tee teist nägugi kui nahk saab märjaks mitte higist vaid peenikesest vihmasabinast.

Tuk-tuk ukerdab mööda libedaid saviteid, saame oma fotod ja asume tagasiteele. Õhtusöök kujuneb meeleolukaks – istume koos uute tuttavatega India restoranis ja vahetame reisimuljeid.

Enne väljasõitu hellitame end kohaliku massaaźiga, millele järgneb öine teekond Vientianesse – Laose pealinna (popul. 200 000).

Kuna kogu reisi vältel oleme üsna vähe ette organiseerinud siis Vientianest me suurt midagi ei tea. Jalutame päeva linnas ja teeme vaatamisväärsustest pilti. Kommunistliku riigikorraga Laose pealinnas on tunda sellehõngulist arhitektuuri, kõik uuemad hooned on ilmetud mittemidagiütlevad valged kastid.

Kuna kogu riigis on öörahu kell 11.30 siis teadagi suurt pidu ja jooberdamist siin ei leidu. Vientiane meile suurt muljet ei jätnud, otsustame järgmisel hommikul edasi liikuda.

Vang Vieng (popul. 30 000) – peoparadiis!

Väike linnake jõe kaldal mägede taustal on täis külalistemaju, restorane ja baare. Suurim atraktsioon on siin niiöelda tubing (kummirõngastel hulpimine). Pärast hommikusööki renditakse reisibüroost kummirõngas ja tuk-tuk viib peolised 5km jõge mööda ülesse, kus on peo algus.

Kohale jõudes on koheselt ootamas tasuta kohalikud viskinapsud, edasi minnakse üle kokteiliämbritele ja/või õllele. Vali muusika, rõõmsad peolised, uued käepaelad, veeatraktsioonid, kehamaalingud: nii mööduvad esimesed tunnid, hiljem leiab igaüks oma rõnga ja vaiksel tempol hulbitakse allavoolu. Kuna jõevool on kohati üsna tugev viskavad baaritöötajad köie vette ja niiöelda kalastavad pidulisi oma baaridesse, tagasireis kujuneb üsna peatusterohkeks!

Linna jõudes on uinaku ja pesuaeg, pärast õhtusööki läheb pidu edasi jõeäärsetes klubides.

Arusaadavalt on see seljakotiränduri peoparadiis ohtlikus lõksuks – paljud tulevad siia paariks ööks ja avastavad end nädala pärast rõngal mööda jõge alla hulpimas. Tundub, et see on üks ainukesi kohti Laoses kus öörahu ei kehti ja alkohol voolab ojadena kõigile kõrri. Pohmell on kindlasti põhjuseks miks väga vähesed jõuavad piirkonnas olevatesse koobastesse, koskesid vaatama ja kasvõi jõge mööda alla kajakkima.

Meie liikusime pärast kahte päeva rõngal hulpimist edasi, tervis ei kannata.

Luang Prabang (popul. 103 000)

Põhja-Laos asuv UNESCO kaitse all olev linnake on mägedega piiratud. Bussireis mööda kitsaid ülesse alla, sinkavonkalisi teid oli südant pahaks ajav! Eks tahtis eelnevatel päevadel tehtud kahju välja tulla ja silmapõletik asjale kaasa ei aidanud. Võtsime veepeo paradiisis hoiatussõnu liiga pealiskaudselt, ega uskunud, et meie selle tüütu haiguse kaasa toome, mis minul edasi väikeseloomuliseks gripiks üle läks. Läbi loksutatud jõudsime kohale ja magasime järgnevad kolm päeva oma haigusi välja – õnneks oli abiks internet ja HBO (filmikanal).

Luang Prabang on ilusa loodusega ümbritsetud väga rahulik kohake, tuntud oma kloostrite ja pühakodade rohkuse järgi. Oranźi riietatud mungad on üks selle koha vaatamisväärsustest, nii nagu meie tahtsime neist igal hetkel pilti teha ja uudistasime neid kaugelt siis poleks pidanud olema üllatuseks kui nemad samaga vastasid. Meie mõlema blondid juuksed ja eriti Briti pikk kasv on nii mõnelgi korral kohalikud kihistama pannud. Korra tegid kaks noort mungapoissi meist oma mobiiltelefoniga piltigi, naljakas on kui traditsiooniliselt riides munk võtab oma riidest õlakotist nokiahelina saatel telefonikõne vastu.

Õhtuti sulgetakse peatänav ööturu jaoks – kohvi, tee, siid, hõbe, kohalik käsitöö on põhilised kaubaartikklid, kahjuks pole kauplemine siin nii vahva kui see oli Kambodźas.

Üsna populaarne on suunduda turutänava toidulettide vahele omasuguste seljakotireisijatega suhtlema, kohalikku toitu saab sealt imeodavalt.

Viimase päeva veedame kose ääres, vahelduseks saab jalad likku panna ja päikest nautida. Sulistame väikestes looduslikes basseinides ja klõpsime pilte.

Üks populaarseim niiöelda vaatamisväärsuseid toimub igapäevaselt 6 hommikul, sajad mungad erinevatestkloostritest jalutavad üksteise järel pikas rivis ja koguvad tavakodanikelt almuseid.

Ega me seda muidu näinud ei oleks, kui meie lend sellel ajal välja poleks läinud – mugavalt tegime paar kiiret fotomälestust ja pakkisime ennast taksosse suunaga lennujaam, suunaga Bangkok.

KAMBODŹA - (popul. 15,6 miljonit)

Phnom Penh - Kambodźa kuningriigi pealinn Phnom Penh (popul. 2 miljonit).

Jõudsime Phnom Penh’ i kümme õhtul. Lennukis täidetud dokumendid näpus - deklareerimist vajavate artiklite ja ankeet riiki sisenemiseks - astusime julgelt lennujaama, kus koheselt ulatati meile viisaankeet. Lennukis oli stjuuaress viisa hinna välja kuulutanud (25 USD) ja teada andnud, et kes seda maksta ei jaksa, riiki siseneda ei saa!

Täitsime ankeedi veidike värisevate kätega, ärevust tekitas ankeedil olev tühi ristkülik ülemises paremas nurgas – foto – mida meil küll käepärast ei olnud. Astusime täidetud ankeetidega vastavasse putkasse, kust meilt foto puudumisel nõuti 2 USD ja seejärel korjati passid ära, ilma midagi ütlemata.

Kuna korraga oli kohale jõudnud kaks lennukitäit inimesi, siis oli viisavormistamise alal palju sagimist. Hunnik putkasse antud passie rändasi läbi 5-6 paberimäärija ja rea lõpus said raha eest 20 USD (tuli välja, et turisti viisa on veidikene odavam) enda oma kätte. Passis on meil nüüd roheline Kambodźa viisa, klammertatud paber riiki sisenemise kohta ja lisaks veel mõned templid. Kogu personal on meessoost ja väga range olekuga - mingit nalja teha ei tulnud mõttesegi.

Kotid käes tegime kaks sammu ja juba olimegi õues, taksojuhid pakkusid reisi linna, kohalikud peaaegu, et sakutasid varrukast. Eks alati on pimedas uude kohta jõudmine rohkem võõras ja hirmutav kui päikesepaistel. Istusime maha, otsisime kohaliku kaardi, märkisime sinna mõned välja vaadatud hosteli nimed ja aadressid. Saime kokkuleppele taksojuhiga, kes meid öömajale lubas viia. Ärevalt alustasime sõitu läbi aguli aga kokkuvõttes sujus reis lennujaamast (15km) väga rahulikult. Varsti olimegi oma uue kodu, Okay Guesthouse, ukse ees, kus kohalikud poisid abivalmilt meie väga rasked seljakotid krabasid ja uude tuppa juhatasid – kaks laia voodit olid valmis head und soovima, õhukonditsioneer mõnusalt nurgas surisemas!

Süsteem on siin puhtalt usalduse peal, sisse kirjutades tehakse ühest passist koopia ja paberile peab kirjutama nime, aadressi ja viisa kehtivuse. Kogu elu hostelis läheb vastava toa vihikulehele, mis välja kirjutades lauaarvutil kokku liidetakse! Kui tuleb janu – vee, karastusjookide, õlu jms peale võtad kapist soovitud toote ja kirjutad aga vihikusse, nälja korral võtab teenindaja tellimuse ja toob sinu vihiku lauda, et sa ise selle ära täidaksid! Personal on tore ja abivalmis, toit on maitsev, traadita internet on hostelis tasuta.

Esimese päeva veetsime linna peal tuuritades, uudistasime turgudel, tänavatel, jõe esplanaadil – tutvusime eluoluga. Jalutamine on siin üsna keerukas, liiklus on hullumeelne ja iga vaba võrri, mootorratta, tuk-tuk’i juht tahab, et sa hoopis temaga oma sihtkohta sõidaksid – jäime rahulikuks ja vastasime naeratades eitavalt. Esimese päeva maksimum inimeste arv ühel mootorrattal (ilma külgkorvita) – viis.

Südame teevad härdaks kerjajad, eriti vigased ja väikesed lapsed, kes müüvad raamatuid, lilli ja karastusjooke – see on puhtalt lapstööjõu ärakasutamine, üldjuhul on kuskil tagaplaanil täiskasvanu, kes kogu teenitud raha oma taskusse pistab. Eelnevalt loetud tarkused tagataskus olime üksteisele toeks, et mitte astuda turistilõksu – kordasime endale TURIST EI OLE RAHAAUTOMAAT!

Hinnad on siin uskumatud! Poes maksab pudel Austraalia veini sama palju kui liitrine pudel Bacardi rummi, õlu on, et vaat odavam kui vesi. Kõik kohalik on superodav, aga import väga kallis. Śokolaad ja vein on nüüd kaheks kuuks kindlasti luksus mida endale lubada ei saa.

Ka siin jagatakse tööd võimalikult paljudele inimestele, igat väiksematki liigutust teeb vähemalt 5 korda rohkem inimesi kui lääneriikides. Näiteks pesid 10 inimest korraga ühte autot. Pesupesemisteenus on üldjuhul samuti käsitsi, kondimootoril – üldjuhul maksab üks kilo pesu 1 USD.

Astusime tänavaäärsesse restorani sisse, et hellitada end korraliku õhtusöögi ja kokteiliga – kõik oli äärmiselt maitsev. Olime just söögiga poole peal kui möödajalutav tänavamüüja pakkus külastajatele friteeritud ämblikke (tarantlid äkki) – näpus olevas ämbris olid mõned elusad ka, jätsime selle delikatessi ehk järgmiseks korraks. Kõik jätkus omasoodu kui hetk hiljem keset õhtust tipptundi jalutas ELEVANT restoranist mööda!

Rahustasime end maha kohaliku magusroa – banaanid punase veini kastmes (veini lisamine on kindlasti prantslaste kaasavara) ja maitsemeeli puhastava kohaliku kohviga – mõnusalt pehme maitsega on see, kõhud punnis jalutasime kodu poole!

Kolm tähtsamat vaatamisväärsust Kambodzá pealinnas on Royal Palace (kuningakoda), muuseum Tuol Sleng ja Killing Fields (Tapmisväljad).

Umbes 1/3 paleest ja seda ümbritsevast aiast on turistidele avatud. Klassikaline Khmeri stiilis palee, suursugused pühakojad ja väga kaunis aed – veetsime seal ilusad kaks tunnikest.

Järgmine päev oli aga väga masendava ja julma ajaloo päralt. Alustasime muuseumis Toul Sleng – mis oli algselt keskkool aga 1975 aastal võttis Khmer Rouge ( kommunistlik partei mis oli võimul 1975 – 1979) koha üle ja muutis selle kurikuulsaks vanglaks S-21. Nelja aasta jooksul tapeti ja piinati seal vähemalt 17 000 kambodźalast.

Muuseum on täis enne ja pärast fotosid meestest, naistest, lastest – nagu natsid oli ka Khmer Rouge hoolikas oma piinatööde säilitamises. Suurem osa Khmer Rouge kuritegude eestvedajad ja parteipealikke on tänaseni karistuseta ja vabaduses või lõpetanud elu loomuliku surmaga.

Vanglast S-21 rändasid vangid 15km linnast välja, eemalt vaadates suurele rohelisele riisipõllule. Nüüd kutsutakse seda maa-ala Choeung Ek’i tapmisväljad (Killing Fields of Choeung Ek). Praeguseks on ühishauad kaardile märgitud ja suurem osa haudadest ülesse kaevatud, inimjäänused Kambodźa kohaselt 1988 aastal ehitatud suurde Stupasse (pühakoda) välja pandud.

Kaardile on märgitud hauad sealt leitud inimjäänuste järgi nt lastehaud, peata inimjäänuste jne. Tapmisvälja teeb eriti masendavaks pealtnäha rahulik õhkkond, külmavärinad jooksevad üle selja kui mõelda milleks inimloomus võimeline on!

Sihanoukville - Kambodźa kuurortlinn (popul. 200 000)

Linna sisse sõites ei ole kuurortist haisugi – kõikjal pooleliolevad ehitusplatsid, prügimäed. Astume bussist välja ja koheselt ründab meid 10 pealine tuk-tuk’i ja mootorratta juhtide kamp, millele koheselt lisandub samapalju erinevate hosteliflaierite jagajad. Uni on ikka veel silmas tahaks rahu aga lärm, prügi, kuumus ei aita kuidagi kaasa. Püüame jääda rahulikuks ja meeles pidada mida oleme varasemalt lugenud - võta kott selga, jaluta eemale ja ole oma hinnas kindel. Saame tuk-tuk’i ja suundume ranna poole, kuhu viib tee mööda uskumatut rannapromenaadi.

Külalistemaja leitud seame end sisse ja teeme esimese jalutuskäigu randa – merevesi on ehk soojem kui duśś ja õlu on odav – kõik joovad kohalikku marke – Anchor ja Angkor.

Siin muideks asub ka eestlaste hotell – kus esimesel õhtul kaasmaalastele tere ütlemas käime ja ühe õlle teeme.

Lapsed, nii poisid kui tüdrukud, kuskil vanuses 7 – 17a käivad mööda randa edasi tagasi ja müüvad punutud käe- ja peapaelasid, tublimatel “ärimeestel” on lisaks ehtebisnesile pealael veel suur kandik puuviljade, krabiliste või pähklitega, millega mööda randa ringi balansseeritakse. Vanemad naised käivad plastikust korv kaenlas, kus tavaliselt ka väike madal plastikust tool ja pakuvad maniküüri-pediküüri. Meie jaoks uus ja kummaline teenus on karvaeemaldus kumminiidi abil – ka väga lühikesed karvad tõmmatakse juurega välja vaid valget peenikest kumminiiti mööda keha veeretades. Vanemad poisid kes rannaäärsetes restoranides ei tööta pakuvad päikeseprille.

Kes iluteenuseid ei paku on kaelakoogud selga võtnud, kus tavaliselt ühes plekist kausis kaasaskantav grill hõõguvate süsidega ja teises kausis muu vajalik – niimoodi pakutakse kõiksugu kohalikku toitu – populaarseim tundub olevat väikesed grillitud kaheksajalad.

Kuna hooaeg ei ole veel suurt avapauku teinud siis tunnevad kõik turistide pealt teenijad uued näod koheselt ära ja just esimesel päeval proovivad neile kõike kalli hinna eest pähe määrida – kui näitad üles vähegi huvi pakutavast kaubast on koheselt su ümber vähemalt 5-6 inimest sama või erineva toote-teenusega. Väga ettevaatlik peab olema oma lubadusega osta homme, sest kõigil ärimeestel on siin näod ja lubadused meeles kuni puhkuse lõpuni.

Eks läksime meiegi koheselt ohvriks ja omanimelised käepaelad said ostetud. Süda tuleb hoida külm ja meel selge – lisaks müügimeestele jalutavad rannas ringi kerjajad – lapsed ja täiskasvanud paljud neist puuduvate jäsemetega. Meeles tuleb pidada hoiatussõnu kõikidest turismibuklettidest – ära anna neile midagi, eriti lastele või nad ei lähegi kooli tagasi!

Esimesel päeval on raske nendega kauplema hakata, eriti kui kaasavaraks on eestlase tagasihoidlikkus – järgnevatel päevadel saame karastatud. Mina isiklikult juba naudin vahel nendega jagelemist. Kuna me ei lähe enam kallite hindade peale ohvriks, oleme oma kodurannas endale juba kitsipunga nime saanud! Tüütuks muutuvad nad hommikuti, kui soov on istuda oma mugavas korvtoolis, kohvitass käes ja rahulikult mereloksumist kuulata – tihti tulevad teenuspakkujad vahetusse lähedusse ja toovad välja kõik su iluvead, mida tuleks kohe parandama hakata.

Huvitav on nähtus, et kui rannalastele oma hinna välja pakud on neil koheselt peas maailma kõige hapum nägu, nagu oleks neile kogu ilma ebaõiglus kaela langenud. Nutunäole naeruga reageerides ja endale kindlaks jäädes muutuvad lapsed teinekord üliagressiivseks ja sajatavad Khmeri keeles sind kes teab mis sõnadega.

Üldiselt peaks lastel olema kohalik kool, mis on kõigile tasuta hommikul 7 – 12ni ja siis õhtul on tasuline Inglise kool – lapsed räägivad siin üsna hästi keelt. Kohalike jutu järgi ei viitsi noored tavakoolis käia ja peavad vajalikuks vaid Inglise oma.

Veetsime päeva (kolmapäev 22.09.2010) lähedalasuval saarel – kaluripaadid võtavad turistid peale otse päevitusrannalt. Päev algab kerge hommikusöögiga, millele järgneb 40minutiline reis esimesse snorgeldamissihtpunkti, see pole kaugeltki mitte Suur Vallrahk aga huvitav on ikkagi. Edasi suundume saarele – rand on tühi, üksik külalistemaja paistab kaugemalt, istume varbad vees ja naudime tühjust – ei ühtegi kaubitsejat – muusikaks vaid kerge tuulekohin, vesi on peegelsile!

Lõunaks grillitakse meile kohalikku kala mille kõrvale antakse retropudelis Coca Cola’t – kõik on nii mõnus. Logeleme laisalt rannas, eemal saartel lööb välku ja müristab, õhtupoolikul jääme väikese vihmasabina alla.

Kahjuks peab tunnistama, et prügi leidub siin veel liiga palju – nii rannas kui tänavatel. Turistirohketes kohtades püütakse asjaga tegeleda aga kõrvaltänavad on ikka üsna räpased. Suurem osa hotellide ja külalistemajade omanikke on läänest, nii et loodame nende kaasabile Kambodźa tänavate puhastamisele.

Kokkuvõttes on Sihanoukvill mõnus koht – päeval lõõgastuda rannas, õhtul tuuritada baarides, vahepealsel ajal nautida head toitu ja kaubitsejatega kembelda!

Siem Reap (popul. 170 000)

Alustasime oma 11 tunnist bussireisi esmaspäeva (22.09.2010) õhtul. Tõotas tulla mõnus öine sõit – kõik oli ju nii nagu lubatud: mõnusalt lai ja mugav voodikoht, tekk ja õhukonditsioneer. Me pole elus nii kohutavat bussireisi läbi teinud ja ei soovi seda ka mitte kellelegi. Tundus, et see buss oli ehitatud ilma amortideta, iga väiksemgi lohk teel raputas ja loksutas meid nagu kaltsunukku. Hommikul linna jõudes olime läbi pekstud, isegi kaks päeva hiljem on pea- ja kõhuvalu.

Uneta ja valutava kehaga võtsime esimese tuk-tuk’i juhi (põhimõtteliselt ilma hinnas vaidlemata) ja palusime end lihtsalt linna magama viia. Kohale jõudes tegime väikese uinaku, pesu ja läksime linna uudistama.

Siem Reap on väga armas väikelinna tüüpi kohake – mõnus prantslaslik õhkkond, väikesed armsad kohvikud ja poekesed. Otsustasime oma ajutise kodu välja vahetada, seega tegime tutvust kesklinnas pakutavate hostelite ja külalistemajadega – lemmik välja vaadatud asusime peaturule poodlema. Iga päevaga oskame julgemalt turgudel oma hinda välja kaubelda – eks kindlasti maksame ikkagi toote eest rohkem kui see väärt on aga kui ise juba hinnaga rahul oleme, siis edasi me sealt ei mõtle.

Järgmisel hommikul uues kohas sisse seadnud, võtsime tuk-tuk’i ja sõitsime suure järve Tonle Sap’il olevasse Ujuvasse külla (Floating Village). Veetsime idüllilise pärastlõuna veel, pildistamishetki oli igas ilmasuunas. See küla on otseses mõttes ehitatud erinevatele paatidele – kool, turud, pühakojad, kodud.

Suurvee ajal ujub küla ranna lähedale ja kuivemal hooajal liigub tagasi kaugele järve peale. Tundub küll, et aeg on seisma jäänud – mehed käivad kalal, naised peavad oma paatides turgu, mõned puhastasid kalavõrke. Vanemad lõõgastusid võrkkiiges – lapsed mängisid paatidel, vahelduseks sulpsasid vette. Lääneriikide emad ainult ahhetaksid kuidas siin väikesed lapsed vabalt ja ülevaatajata ringi silkavad, oht igas ilmakaares.

Nagu kogu riigis tuleb ka siin ette kerjamist – näiteks sõitsid emad ringi väikeste sõudepaatidega kus lastel oli kaelas suur madu, sellest pilti tehes olid nad hetkega sinu juures ja soovisid selle eest dollari, eks taaskord tuleb süda kõvaks teha. Kes aga kavatseb sinna minna, soovitame soojalt kaasa võtta maiustusi, koolitarbeid mida saaksite kohalikus koolis jagada. Koha peal on kõik vähemalt 5-6 korda kallim, eriti just turistile.

Angkor’i templid on meie ja kõigi teiste turistide põhieesmärk Siem Reap’is või isegi kogu Kambodźas. Muidugi ehk välja arvata see kurikuulus pubitänav kuhu seljakotirändurid end tihti ära unustavad.

30 ruutkilomeetrisel maa-alal asuvad kümned templid, seega kõige lihtsam ja mugavam viis ringi liikumiseks on palgates päevaks tuk-tuk koos juhiga, nii tegime ka meie. Kuna ilm on palav ja niiske ning uurida on tõesti palju, tegime veidike eeltööd ja valisime välja põhilised vaatamisväärsused mida päevaga läbida soovisime.

Prantslased avastasid Kambodźa vihmametsast hiiglaslikud 12sajandi alguses ehitatud templid 19sajandil ning on pärast seda toetanud maailmapärandit suurte summadega. Angkori templid kustutati UNESCO hukkuvate maailmapärandite nimekirjast 2003 aastal. Väga värskendav oli tõsiasi, et turist võis jalutada peaaegu, et igale poole – kinni olid vaid alad, kus toimus restauratsioon. Ei mingeid piiravaid klaasseinu ja rippaedu, lase või käega üle tuhande aasta vanuse reljeefse seinamaalingu!

Paljudel võib ehk Ta Prohm’i nimeline tempel olla tuttav Angelina Jolie Tomb Raider’ist. Peamine turismimagnet ja Kambodźa sümbol on tempel Angkor Wat (otsetõlkes: City Temple, Linna Tempel), mis pidavat olema maailma suureim religioosne ehitis.

Uudistasime ja pildistasime, tõelistel ajaloohuvilistel on siin tegemist ja nägemist nädalateks, meile piisas alustuseks ühest pikast ja väsitavast turistipäevast! Õhtul langesime pubitänava margaritade lõksu.