KAMBODŹA - (popul. 15,6 miljonit)

Phnom Penh - Kambodźa kuningriigi pealinn Phnom Penh (popul. 2 miljonit).

Jõudsime Phnom Penh’ i kümme õhtul. Lennukis täidetud dokumendid näpus - deklareerimist vajavate artiklite ja ankeet riiki sisenemiseks - astusime julgelt lennujaama, kus koheselt ulatati meile viisaankeet. Lennukis oli stjuuaress viisa hinna välja kuulutanud (25 USD) ja teada andnud, et kes seda maksta ei jaksa, riiki siseneda ei saa!

Täitsime ankeedi veidike värisevate kätega, ärevust tekitas ankeedil olev tühi ristkülik ülemises paremas nurgas – foto – mida meil küll käepärast ei olnud. Astusime täidetud ankeetidega vastavasse putkasse, kust meilt foto puudumisel nõuti 2 USD ja seejärel korjati passid ära, ilma midagi ütlemata.

Kuna korraga oli kohale jõudnud kaks lennukitäit inimesi, siis oli viisavormistamise alal palju sagimist. Hunnik putkasse antud passie rändasi läbi 5-6 paberimäärija ja rea lõpus said raha eest 20 USD (tuli välja, et turisti viisa on veidikene odavam) enda oma kätte. Passis on meil nüüd roheline Kambodźa viisa, klammertatud paber riiki sisenemise kohta ja lisaks veel mõned templid. Kogu personal on meessoost ja väga range olekuga - mingit nalja teha ei tulnud mõttesegi.

Kotid käes tegime kaks sammu ja juba olimegi õues, taksojuhid pakkusid reisi linna, kohalikud peaaegu, et sakutasid varrukast. Eks alati on pimedas uude kohta jõudmine rohkem võõras ja hirmutav kui päikesepaistel. Istusime maha, otsisime kohaliku kaardi, märkisime sinna mõned välja vaadatud hosteli nimed ja aadressid. Saime kokkuleppele taksojuhiga, kes meid öömajale lubas viia. Ärevalt alustasime sõitu läbi aguli aga kokkuvõttes sujus reis lennujaamast (15km) väga rahulikult. Varsti olimegi oma uue kodu, Okay Guesthouse, ukse ees, kus kohalikud poisid abivalmilt meie väga rasked seljakotid krabasid ja uude tuppa juhatasid – kaks laia voodit olid valmis head und soovima, õhukonditsioneer mõnusalt nurgas surisemas!

Süsteem on siin puhtalt usalduse peal, sisse kirjutades tehakse ühest passist koopia ja paberile peab kirjutama nime, aadressi ja viisa kehtivuse. Kogu elu hostelis läheb vastava toa vihikulehele, mis välja kirjutades lauaarvutil kokku liidetakse! Kui tuleb janu – vee, karastusjookide, õlu jms peale võtad kapist soovitud toote ja kirjutad aga vihikusse, nälja korral võtab teenindaja tellimuse ja toob sinu vihiku lauda, et sa ise selle ära täidaksid! Personal on tore ja abivalmis, toit on maitsev, traadita internet on hostelis tasuta.

Esimese päeva veetsime linna peal tuuritades, uudistasime turgudel, tänavatel, jõe esplanaadil – tutvusime eluoluga. Jalutamine on siin üsna keerukas, liiklus on hullumeelne ja iga vaba võrri, mootorratta, tuk-tuk’i juht tahab, et sa hoopis temaga oma sihtkohta sõidaksid – jäime rahulikuks ja vastasime naeratades eitavalt. Esimese päeva maksimum inimeste arv ühel mootorrattal (ilma külgkorvita) – viis.

Südame teevad härdaks kerjajad, eriti vigased ja väikesed lapsed, kes müüvad raamatuid, lilli ja karastusjooke – see on puhtalt lapstööjõu ärakasutamine, üldjuhul on kuskil tagaplaanil täiskasvanu, kes kogu teenitud raha oma taskusse pistab. Eelnevalt loetud tarkused tagataskus olime üksteisele toeks, et mitte astuda turistilõksu – kordasime endale TURIST EI OLE RAHAAUTOMAAT!

Hinnad on siin uskumatud! Poes maksab pudel Austraalia veini sama palju kui liitrine pudel Bacardi rummi, õlu on, et vaat odavam kui vesi. Kõik kohalik on superodav, aga import väga kallis. Śokolaad ja vein on nüüd kaheks kuuks kindlasti luksus mida endale lubada ei saa.

Ka siin jagatakse tööd võimalikult paljudele inimestele, igat väiksematki liigutust teeb vähemalt 5 korda rohkem inimesi kui lääneriikides. Näiteks pesid 10 inimest korraga ühte autot. Pesupesemisteenus on üldjuhul samuti käsitsi, kondimootoril – üldjuhul maksab üks kilo pesu 1 USD.

Astusime tänavaäärsesse restorani sisse, et hellitada end korraliku õhtusöögi ja kokteiliga – kõik oli äärmiselt maitsev. Olime just söögiga poole peal kui möödajalutav tänavamüüja pakkus külastajatele friteeritud ämblikke (tarantlid äkki) – näpus olevas ämbris olid mõned elusad ka, jätsime selle delikatessi ehk järgmiseks korraks. Kõik jätkus omasoodu kui hetk hiljem keset õhtust tipptundi jalutas ELEVANT restoranist mööda!

Rahustasime end maha kohaliku magusroa – banaanid punase veini kastmes (veini lisamine on kindlasti prantslaste kaasavara) ja maitsemeeli puhastava kohaliku kohviga – mõnusalt pehme maitsega on see, kõhud punnis jalutasime kodu poole!

Kolm tähtsamat vaatamisväärsust Kambodzá pealinnas on Royal Palace (kuningakoda), muuseum Tuol Sleng ja Killing Fields (Tapmisväljad).

Umbes 1/3 paleest ja seda ümbritsevast aiast on turistidele avatud. Klassikaline Khmeri stiilis palee, suursugused pühakojad ja väga kaunis aed – veetsime seal ilusad kaks tunnikest.

Järgmine päev oli aga väga masendava ja julma ajaloo päralt. Alustasime muuseumis Toul Sleng – mis oli algselt keskkool aga 1975 aastal võttis Khmer Rouge ( kommunistlik partei mis oli võimul 1975 – 1979) koha üle ja muutis selle kurikuulsaks vanglaks S-21. Nelja aasta jooksul tapeti ja piinati seal vähemalt 17 000 kambodźalast.

Muuseum on täis enne ja pärast fotosid meestest, naistest, lastest – nagu natsid oli ka Khmer Rouge hoolikas oma piinatööde säilitamises. Suurem osa Khmer Rouge kuritegude eestvedajad ja parteipealikke on tänaseni karistuseta ja vabaduses või lõpetanud elu loomuliku surmaga.

Vanglast S-21 rändasid vangid 15km linnast välja, eemalt vaadates suurele rohelisele riisipõllule. Nüüd kutsutakse seda maa-ala Choeung Ek’i tapmisväljad (Killing Fields of Choeung Ek). Praeguseks on ühishauad kaardile märgitud ja suurem osa haudadest ülesse kaevatud, inimjäänused Kambodźa kohaselt 1988 aastal ehitatud suurde Stupasse (pühakoda) välja pandud.

Kaardile on märgitud hauad sealt leitud inimjäänuste järgi nt lastehaud, peata inimjäänuste jne. Tapmisvälja teeb eriti masendavaks pealtnäha rahulik õhkkond, külmavärinad jooksevad üle selja kui mõelda milleks inimloomus võimeline on!

Sihanoukville - Kambodźa kuurortlinn (popul. 200 000)

Linna sisse sõites ei ole kuurortist haisugi – kõikjal pooleliolevad ehitusplatsid, prügimäed. Astume bussist välja ja koheselt ründab meid 10 pealine tuk-tuk’i ja mootorratta juhtide kamp, millele koheselt lisandub samapalju erinevate hosteliflaierite jagajad. Uni on ikka veel silmas tahaks rahu aga lärm, prügi, kuumus ei aita kuidagi kaasa. Püüame jääda rahulikuks ja meeles pidada mida oleme varasemalt lugenud - võta kott selga, jaluta eemale ja ole oma hinnas kindel. Saame tuk-tuk’i ja suundume ranna poole, kuhu viib tee mööda uskumatut rannapromenaadi.

Külalistemaja leitud seame end sisse ja teeme esimese jalutuskäigu randa – merevesi on ehk soojem kui duśś ja õlu on odav – kõik joovad kohalikku marke – Anchor ja Angkor.

Siin muideks asub ka eestlaste hotell – kus esimesel õhtul kaasmaalastele tere ütlemas käime ja ühe õlle teeme.

Lapsed, nii poisid kui tüdrukud, kuskil vanuses 7 – 17a käivad mööda randa edasi tagasi ja müüvad punutud käe- ja peapaelasid, tublimatel “ärimeestel” on lisaks ehtebisnesile pealael veel suur kandik puuviljade, krabiliste või pähklitega, millega mööda randa ringi balansseeritakse. Vanemad naised käivad plastikust korv kaenlas, kus tavaliselt ka väike madal plastikust tool ja pakuvad maniküüri-pediküüri. Meie jaoks uus ja kummaline teenus on karvaeemaldus kumminiidi abil – ka väga lühikesed karvad tõmmatakse juurega välja vaid valget peenikest kumminiiti mööda keha veeretades. Vanemad poisid kes rannaäärsetes restoranides ei tööta pakuvad päikeseprille.

Kes iluteenuseid ei paku on kaelakoogud selga võtnud, kus tavaliselt ühes plekist kausis kaasaskantav grill hõõguvate süsidega ja teises kausis muu vajalik – niimoodi pakutakse kõiksugu kohalikku toitu – populaarseim tundub olevat väikesed grillitud kaheksajalad.

Kuna hooaeg ei ole veel suurt avapauku teinud siis tunnevad kõik turistide pealt teenijad uued näod koheselt ära ja just esimesel päeval proovivad neile kõike kalli hinna eest pähe määrida – kui näitad üles vähegi huvi pakutavast kaubast on koheselt su ümber vähemalt 5-6 inimest sama või erineva toote-teenusega. Väga ettevaatlik peab olema oma lubadusega osta homme, sest kõigil ärimeestel on siin näod ja lubadused meeles kuni puhkuse lõpuni.

Eks läksime meiegi koheselt ohvriks ja omanimelised käepaelad said ostetud. Süda tuleb hoida külm ja meel selge – lisaks müügimeestele jalutavad rannas ringi kerjajad – lapsed ja täiskasvanud paljud neist puuduvate jäsemetega. Meeles tuleb pidada hoiatussõnu kõikidest turismibuklettidest – ära anna neile midagi, eriti lastele või nad ei lähegi kooli tagasi!

Esimesel päeval on raske nendega kauplema hakata, eriti kui kaasavaraks on eestlase tagasihoidlikkus – järgnevatel päevadel saame karastatud. Mina isiklikult juba naudin vahel nendega jagelemist. Kuna me ei lähe enam kallite hindade peale ohvriks, oleme oma kodurannas endale juba kitsipunga nime saanud! Tüütuks muutuvad nad hommikuti, kui soov on istuda oma mugavas korvtoolis, kohvitass käes ja rahulikult mereloksumist kuulata – tihti tulevad teenuspakkujad vahetusse lähedusse ja toovad välja kõik su iluvead, mida tuleks kohe parandama hakata.

Huvitav on nähtus, et kui rannalastele oma hinna välja pakud on neil koheselt peas maailma kõige hapum nägu, nagu oleks neile kogu ilma ebaõiglus kaela langenud. Nutunäole naeruga reageerides ja endale kindlaks jäädes muutuvad lapsed teinekord üliagressiivseks ja sajatavad Khmeri keeles sind kes teab mis sõnadega.

Üldiselt peaks lastel olema kohalik kool, mis on kõigile tasuta hommikul 7 – 12ni ja siis õhtul on tasuline Inglise kool – lapsed räägivad siin üsna hästi keelt. Kohalike jutu järgi ei viitsi noored tavakoolis käia ja peavad vajalikuks vaid Inglise oma.

Veetsime päeva (kolmapäev 22.09.2010) lähedalasuval saarel – kaluripaadid võtavad turistid peale otse päevitusrannalt. Päev algab kerge hommikusöögiga, millele järgneb 40minutiline reis esimesse snorgeldamissihtpunkti, see pole kaugeltki mitte Suur Vallrahk aga huvitav on ikkagi. Edasi suundume saarele – rand on tühi, üksik külalistemaja paistab kaugemalt, istume varbad vees ja naudime tühjust – ei ühtegi kaubitsejat – muusikaks vaid kerge tuulekohin, vesi on peegelsile!

Lõunaks grillitakse meile kohalikku kala mille kõrvale antakse retropudelis Coca Cola’t – kõik on nii mõnus. Logeleme laisalt rannas, eemal saartel lööb välku ja müristab, õhtupoolikul jääme väikese vihmasabina alla.

Kahjuks peab tunnistama, et prügi leidub siin veel liiga palju – nii rannas kui tänavatel. Turistirohketes kohtades püütakse asjaga tegeleda aga kõrvaltänavad on ikka üsna räpased. Suurem osa hotellide ja külalistemajade omanikke on läänest, nii et loodame nende kaasabile Kambodźa tänavate puhastamisele.

Kokkuvõttes on Sihanoukvill mõnus koht – päeval lõõgastuda rannas, õhtul tuuritada baarides, vahepealsel ajal nautida head toitu ja kaubitsejatega kembelda!

Siem Reap (popul. 170 000)

Alustasime oma 11 tunnist bussireisi esmaspäeva (22.09.2010) õhtul. Tõotas tulla mõnus öine sõit – kõik oli ju nii nagu lubatud: mõnusalt lai ja mugav voodikoht, tekk ja õhukonditsioneer. Me pole elus nii kohutavat bussireisi läbi teinud ja ei soovi seda ka mitte kellelegi. Tundus, et see buss oli ehitatud ilma amortideta, iga väiksemgi lohk teel raputas ja loksutas meid nagu kaltsunukku. Hommikul linna jõudes olime läbi pekstud, isegi kaks päeva hiljem on pea- ja kõhuvalu.

Uneta ja valutava kehaga võtsime esimese tuk-tuk’i juhi (põhimõtteliselt ilma hinnas vaidlemata) ja palusime end lihtsalt linna magama viia. Kohale jõudes tegime väikese uinaku, pesu ja läksime linna uudistama.

Siem Reap on väga armas väikelinna tüüpi kohake – mõnus prantslaslik õhkkond, väikesed armsad kohvikud ja poekesed. Otsustasime oma ajutise kodu välja vahetada, seega tegime tutvust kesklinnas pakutavate hostelite ja külalistemajadega – lemmik välja vaadatud asusime peaturule poodlema. Iga päevaga oskame julgemalt turgudel oma hinda välja kaubelda – eks kindlasti maksame ikkagi toote eest rohkem kui see väärt on aga kui ise juba hinnaga rahul oleme, siis edasi me sealt ei mõtle.

Järgmisel hommikul uues kohas sisse seadnud, võtsime tuk-tuk’i ja sõitsime suure järve Tonle Sap’il olevasse Ujuvasse külla (Floating Village). Veetsime idüllilise pärastlõuna veel, pildistamishetki oli igas ilmasuunas. See küla on otseses mõttes ehitatud erinevatele paatidele – kool, turud, pühakojad, kodud.

Suurvee ajal ujub küla ranna lähedale ja kuivemal hooajal liigub tagasi kaugele järve peale. Tundub küll, et aeg on seisma jäänud – mehed käivad kalal, naised peavad oma paatides turgu, mõned puhastasid kalavõrke. Vanemad lõõgastusid võrkkiiges – lapsed mängisid paatidel, vahelduseks sulpsasid vette. Lääneriikide emad ainult ahhetaksid kuidas siin väikesed lapsed vabalt ja ülevaatajata ringi silkavad, oht igas ilmakaares.

Nagu kogu riigis tuleb ka siin ette kerjamist – näiteks sõitsid emad ringi väikeste sõudepaatidega kus lastel oli kaelas suur madu, sellest pilti tehes olid nad hetkega sinu juures ja soovisid selle eest dollari, eks taaskord tuleb süda kõvaks teha. Kes aga kavatseb sinna minna, soovitame soojalt kaasa võtta maiustusi, koolitarbeid mida saaksite kohalikus koolis jagada. Koha peal on kõik vähemalt 5-6 korda kallim, eriti just turistile.

Angkor’i templid on meie ja kõigi teiste turistide põhieesmärk Siem Reap’is või isegi kogu Kambodźas. Muidugi ehk välja arvata see kurikuulus pubitänav kuhu seljakotirändurid end tihti ära unustavad.

30 ruutkilomeetrisel maa-alal asuvad kümned templid, seega kõige lihtsam ja mugavam viis ringi liikumiseks on palgates päevaks tuk-tuk koos juhiga, nii tegime ka meie. Kuna ilm on palav ja niiske ning uurida on tõesti palju, tegime veidike eeltööd ja valisime välja põhilised vaatamisväärsused mida päevaga läbida soovisime.

Prantslased avastasid Kambodźa vihmametsast hiiglaslikud 12sajandi alguses ehitatud templid 19sajandil ning on pärast seda toetanud maailmapärandit suurte summadega. Angkori templid kustutati UNESCO hukkuvate maailmapärandite nimekirjast 2003 aastal. Väga värskendav oli tõsiasi, et turist võis jalutada peaaegu, et igale poole – kinni olid vaid alad, kus toimus restauratsioon. Ei mingeid piiravaid klaasseinu ja rippaedu, lase või käega üle tuhande aasta vanuse reljeefse seinamaalingu!

Paljudel võib ehk Ta Prohm’i nimeline tempel olla tuttav Angelina Jolie Tomb Raider’ist. Peamine turismimagnet ja Kambodźa sümbol on tempel Angkor Wat (otsetõlkes: City Temple, Linna Tempel), mis pidavat olema maailma suureim religioosne ehitis.

Uudistasime ja pildistasime, tõelistel ajaloohuvilistel on siin tegemist ja nägemist nädalateks, meile piisas alustuseks ühest pikast ja väsitavast turistipäevast! Õhtul langesime pubitänava margaritade lõksu.