Päevad kaovad sekunditega, nädalad kuluvad minutitega – ja aasta ongi jälle kohe kohe otsa saamas!
Käime ikka kolmapäeva õhtuti Öö Turul. Meile seal meeldib: elav muusika, kõiksugu karvased ja sulelised, maitsev söök, külmad õlled, mõnus ja soe suveõhk! Detsembri alguses haakisime endale kaasa kaks kohalikku poissi – Will ja Nate. Toredad poisid!
Jõime Sangriat kuulasime kohalikku reggea bändi ja nautisime vaba õhtut.
Turg suletakse kell 10 aga meil oli isu ja jaksu veel midagi toredat ette võtta, seega otsustasime teha ööpikniku oma maja kõrval pargis. Alkopoest võtsime mõned õlled ja kodus haarasime pudeli rummi, laimi, jääd, topsid ja teki. Kõigele pani punkti meie imearmsad kõlarid ja Briti Ipod. Laotasime teki laiali ja pidu läks edasi!
Nagu me juba mitmeid kordi maininud oleme – kuttidel siin on väga peenikesed kepsud! Kõrsikud ja skinny jeans (loe: väga liginahka teksapüksid) – no ja kuskil keset pidu suutsime me Willi ära rääkida, et need tema teksapüksid küll ühegi tütarlapse jalga ei mahu! Eks siis polnud enam muud valikut kui Will pidi püksid jalast võtma ja mina pidin need jalga ajama – tuleb välja, me oleme Williga peaaegu samas püksisuuruses – mul on õnneks veidikene kasvuruumi!
Will on meil nüüd uus tore Austraalia sõber, lubas meid vaatamisväärsustesse sõidutada ja randa viia! Rannad pidid Melbournest vähemalt tunni tee kaugusel olema – seega autoga poisid võtame rõõmuga vastu! Kõige olulisem – lubas, et Brit saab lõpuks ometi proovida kuidas on valel pool autot juhtida. Nüüd siis ootame minu vabasid päevasid, et lõbureis saaks alata!
Jõulud Austraalias tulid, olid ja läksid peaaegu ilma jõulumeeleoluta! Väljas on 30 soojakraadi (või rohkem), päike paistab lagipähe! Ilma päikesekreemi ja õhukonditsioneerita oleks elu päris väljakannatamatu!
Olime küll kodust kaugel, seitsme maa ja mere taga aga päkapikud leidsid meid siiski peaaegu iga hommik ülesse – kogu śokolaadihunnikut pole veel jõudnud ära hävitada (11.01.10 seisuga)!
Melbournlased naudivad klaasi veini, pikki lõunaid, magustoitu ja hästi tehtud kohvi! Restoranid on täis reserveeringuid tööjõulupidudeks, sõbrannakohtinguteks ja koolikokkutulekuteks! Nagu mulle hiljuti selgeks tehti on külalislahkus mõõdetud siinmail alkoholiga. Kui itaallasetel on laud toidust alati lookas ja ebaviisakas on midagi alles jätta siis austraallastega baari minnes on kolm jooki reas ootamas ja keegi ei taha kuuldagi järgmise ringi vahelejätmisest.
Pühad möödusid töö ja peo tähe all, tegelikult nagu kõik mu eelnevad nädalad!
Austraallastele samamoodi nagu ameeriklastele tuleb jõuluvana 25detsembri hommikul – nii et pole ime kui lapsed juba kell 6 hommikul oma pakke avama hakkavad! Meie Brituga vahetasime oma kingitused öösel vastu 25ndat pärast minu pikka tööpäeva, samuti olid päkapikud meile posti teel väikeseid meeneid saatnud – kokkuvõttes oleme vist mõlemad taaskord väga head lapsed olnud!
Koduigatsus Austraalias tuli esimest korda peale 24. detsember. Olin imelik olnud terve päeva, töökaaslased küsisid mis viga ja proovisid mu tuju parandada – tööpäeva lõpus helistasin emmele ja pärast seda läks kõik jälle ülesmäge!
25. detsember töötasin, 90% restoranist oli reserveeritud - jõululõunat on siin väga populaarne restoranis pidada! Pakkusime nii tavalist A La Carte menüüd kui ka paika pandud kolmekäigulist lõunat. Esimsed 5 tundi tööl möödusid kui kaks minutit, see-eest õhtu oli üsna vaikne – välja arvatud üks õnnetu laud, kes saatis kolm korda oma ebaõnnestunud seafilee tagasi – kord oli liiga punane siis jälle liiga üleküpsetatud.
Jõulukingitusena saime valida endale õhtusöögi tervest menüüst – Linguini Pescatore (loe: makaronid mereandidega) oli minu valikuks, lisaks veel jõulupudingut ja kokteile!
Sama päeva õhtul kui olin lõpetanud oma pika tööpäeva, austraallased oma kingid vahetanud ja kõik maailma söögi ära hävitanud, tuli Will linna tagasi, et meile Eesti tüdrukutele ka pühademeeleolu tuua! Tema vanemad olid meie jaoks kaasa pakkinud jõulutoitu – erinevaid juustusid ja mereande. Vaatasime filmi (Hangover), Will puhastas mulle ja Britile kordamööda hiidkrevette, jõime kihisevat ja nii meie pühad möödusid!
27. detsember oli LaCamera jõulupidu. Algselt pidanuks see olema pargis – barbeque ja maamängud. Pidu kolis aga restorani tagasi – Hawaii oli teemaks. Restoran oli kenasti kaunistatud ja kolleegid kandsid harjumatult värvilisi kostüüme, kontrastiks tavapärase üleni musta töörõivastusega. Kuna pidu algas juba keskpäeval siis nagu arvata, olid kõik juba kella kolmeks päeval üsna purjakil. Tegime Limbot, nautisime ilma – suurem osa peost hängisime väliterrassil, kus oli DJ-pult, väike tantsuring ja Melbourne päike soojendas liigeseid, oli soe (+30 ringis)! Tugevamad võtsid ennast kokku ja kella seitsme ajal suundusime edasi Sarah korterisse – poisid käisid Macis ja meie läksime õlle järgi. Lõppkokkuvõttes sõime liiga palju juustuburgereid ja ostsime liiga palju õllesid, mis suuremalt jaolt Sarah korterisse poolikult laokile jäid! Aga pühadeaeg – parem rohkem, kui et tuleb puudu!
Staffipidu läbi kakerdasin koju, kuid jaksu oli ikka veel üle – puhkasin kodus tunnikese, mukkisime ennast Britiga veel ilusamaks ja suundusime kohalikku kasiinopõrgusse – Crowne Plaza. Crowne on nagu imepisike osake Las Vegasest – sisse astudes kaotad reaalsustaju, mina otseloomulikult ka suunataju! Keskmisest kallimad kokteilid ja sissepääsupiletid erinevatesse klubidesse, sellele vaatamata käisime tantsimas ja veetsime väga toreda discoöö!
Kõigile kes mind keelitasid PaintBallist (loe: värvipall) osa võtta – pean kahjuks pettumuse valmistama – lõin araks ja sõtta ei läinud! Läksin küll töökaaslastega kaasa aga veetsin päeva koos Jessicaga omanike lapsi hoides, Harperz Bazaari (moeajakiri) lugedes ja kui aus olla nautisin veidikene mittetöötamist!
Vana-aasta õhtu möödus minule töömeeleolus, Brit käis pidus Willi ja sõpradega. Erinevalt Eestist olime mõlemad kauniks mukitud ja kostüümid seljas juba pool 5 õhtul. Enne laiali mineku tegime ametliku vana-aasta ärasaatmisepeo alguse – kõlistasime kihisevaid pokaale.
Selle erilise tööpäeva puhul kandsime restoranis kõik valgeid särke ja maani pikki valgeid põllesid – eks kella kaheks hommikul olime kõik bolognese kastmega koos – aga ilus oli ikkagi!
Mina vana harakas keerasin veidikene vürtsi juurde ja lisasin oma kostüümile ka musta lipsu – nägin ekstra proffesionaalne välja!
Tööl oli üsna kiire ja tüütu aga lõppkokkuvõttes olid kõik mu lauad minu teenindusega rahul ja õnnelikud. Ühes lauas vahetult enne uut aastat pühendati mulle siiras ja armas tänukõne ja klõpsiti pilte! Vana-aasta õhtul teenisin mina kõikidest teenindajatest parimad tipid – kes ikka koera saba... või kuidas see ütlus nüüd täpselt oligi...
Kell 24:00 said kõik oma klaasi kihisevat ja suundusid terrassile ja treppidele ilutulestikku vaatama – kaasa arvatud teenindajad – töö jäi järgmiseks 15minutiks seisma!
Kallistasime ja musitasime – uus aasta oli ametlikult vastu võetud! Hiljem tuli arveldamised ja koristamine, öösöök ja magustoit, vaikne pärast tööd istung parimatega, kes veel silmad lahti jaksasid hoida – Teretulemast aasta 2010.
Briti üks osa jõulukingitusest olid piletid 1. jaanuaril toimuvale iga-aastasele muusikafestivalile – lootsin, et ta võtab minu kaasa – õnneks nii ka juhtus! Kohati tundub, et austraallased pidutsevad uue aasta esimesel päeval rohkem kui vana-aasta õhtul.
Festivali väravad avati juba 10nest hommikul – meie muidugi lasime aknakatted alla ja keerasime sellel ajal alles teist külge. Kell kolm päeval võtsime aasta 2010 esimese Angus Burgeri Hungry Jack’ist jagasime friikartuleid ja jõime pudelist mimosat(apelsinimahl vahuveiniga) peale.
Festival oli väga tore – kümned erinevad DJ-d meelitasid kohale tuhandeid pidulisi. Tantsisime, pikutasime murul, nautisime ilma ja inimesi. Peaesineja - suur paks must DJ Carl Cox jõudis mängida oma set’i vähem kui 10 minutit kui taevast hakkas kallama sooja kuid väga märga vihma – ripsmeduśś jooksis mööda nägu alla, õnneks pole me ju suhkrust tehtud! Jalutasime festivalilt koju, triikisime juuksed kuivaks ning pika pidupäeva lõpetasime koduklubis discotades.
Kokkuvõttes olid pühad väga toredad aga ilmselgelt väsitavad!
Mu immuunsussüsteem oli pidutsemisest, tööst ja unepuudusest täiesti kurnatud – selle tagajärjel ärkasin pühapäeva (03.01.10) hommikul ülesse kohutava silmapõletikuga, selle õhtu veetsime traumapunktis ja nädal hiljem ravin ikka veel oma punaseid silmi – õnneks on paistetus ja põletik alla läinud!
Üsna ebamugav on hommikuti ärgata ja terve päeva tunda, et sul on silmamunad. Traumapunkt oli üsna sarnane Eesti omaga – välja arvatud, et mõned doktorid seal olid erakordselt nägusad, isegi Brit tundis hetkeks, et kohe kohe hakkab minestama! Kahjuks või õnneks juhtus minu raviarstiks keskealine veidikene ülekaalus kena ja abivalmis naisterahvas!
Viimasel ajal on Britil “Eesti tundlad” püsti – küll ta jalutab poodi, seisab eskalaatoril, ostab turul tomateid – kõikjal eestlased ja eesti keel – juttu pole ta nendega siiski veel teinud. See-eest mina ükspäev töölt trenni jalutades möödusin Federation Squaril olevast suurest söögikohast ja meesterahvas Hella Hundi turisti teesärgis kinnitas seal keha. Astusin ligi, kiitsin tema särgivalikut ja soovisin head isu, oleksin pikemaltki vestlema jäänud kui vaid aega oleks olnud! Mina – kes ma kunagi ühegi võõra inimesega rääkida ei tahtnud, astun nüüd ise ligi, teen juttu ja olen sõbralik ilmakodanik – uskuge või mitte – nutta või naerda!
Täna 11.01.10 oli minu kuumarekord – +42C, hetkel on kell 23:50 ja väljas on ikka veel +34C, astud välja ja suur paks soojapahvakas lööb peaaegu, et pikali – väga raske on tööl olla nii palava ilmaga! Lisaks muidugi on mul nina kinni ja kurk valus, sest magame konditsioneeriga. Nokk kinni saba lahti!
Tundub, et Austraalias võimegi ootama jääda, et mõni peigmees meid ka välja õhtusöögile või kinno kutsuks. Kohtingumentaliteet on siin ikka üsna kehv. Tundub, et kutid on siin rohkem ametis oma keha suuremaks pumpamise ja surfamisega. Käiakse küll pargis ja rannas – aga seda, et keegi kedagi kohtingule kutsuks pole veel näinud! Pigem on siin, et äkki veedame aega minu ja mu sõpradega kuskil või mis sa arvad...
Baarides ja klubides oleme avastanud, et kui plikad omavahel baaripukkidel jutustavad ja aega veedavad siis siinmail on see üsna kummaline. Mitmeid kordi on turvamehed meie juurde astunud ja küsinud kas kõik on korras, te olete siin sama koha peal juba oma 40 minutit istunud? Kummaline või mitte, me ei lase sellest ennast häirida, kui klubid on ainukesed kohad kus meil on aega rahulikult juttu rääkida ja aega veeta siis seda me ka teeme!
Uuel aastal proovin: Leida parema palgaga töökoht – mis võimaldaks rohkem aega iseendale! Täiendada oma külastatud riikide loetelu vähemalt ühe uue nimega – loodetavasti ikka kahe või rohkemaga!
Brit tahab see aasta veel rohkem laulda kui muidu, ta juba vaikselt harjutab, hüppab aeg-ajalt mõne tänavalauliku külje alla!
Mida sina plaanid korda saata aastal 2010?
