Meie uus pere!

Meie Malpassi hostelis elab siis hetkel kokku 24 rändurit, 9 prantslast, 4 sakslast, 4 aasialast, 3 uus-meremaalast, 2 eestlast ja 2 iirlast, nendest 8 tüdrukut ja 16 poissi. Vaikselt hakkame üksteisega ära harjuma, tekkinud on mõnus suur pere. Õhtusöögiaeg on alati vahva, kui kõik paarikesed ja kolmikud käivad üksteise laudade juures ja uudistavad, kes mida on köögis endale kokku keeranud. Meie seltskonnas on lisaks kõigele ka saksa ja prantsuse kokk, kelle käest ikka häid nippe ja ideid oleme saanud. Järgmisel nädalal plaanime koos saksa koka, Philippiga känguru fileed küpsetada!

Auegajalt sööme siin ikka väga maitsvaid roogasid, kuigi oleme tõelised allahindlusekütid ka! Väga heade hindade otsimine on juba veidikene hasardiks muutunud, et kui odavalt saaks ikka ülihea asja valmis meisterdada! Brit on esikokk, aga ka mina olen puhtalt vee keetmise oskusest jõudnud pudru valmistamiseni! Uskuge või mitte aga ma isegi palusin Frankilt, prantsuse kokalt, abi, et kui ta järgmisel korral oma ülimaitsvaid kartuleid praeb, siis ehk ta juhendaks mind ka. Hirmuga mõtlen, kas see söögitegemise kirg tahab külge hakata, parem oleks kui seda ei juhtuks!

Oleme leidnud tööd, kahjuks küll erinevates farmides. Minu farm asub kümne minuti autosõidu kaugusel, Britil on hommikuti vaja sõita 40 kilomeetrit. Toredaks üllatuseks oli, et Richard, meie hosteli tegevjuhataja valis Briti autojuhiks – hommikuti on Brit nüüd väike füürer, et kõik oma kolm poissi kenasti ülesse, ritta, autosse ja õigeks ajaks tööle saada. Üldse tundub, et oleme võitnud Richardi usalduse ja ta hoolitseb meie eest kenasti, näiteks on ta ära keelanud kõik klaasid hostelis, aga meile Britiga andis laenuks väikesed veiniklaasid, nii et vähemalt saame nüüd hakata toidu kõrvale ka veini nautima.

Mina sain tööle üks päev varem, kuna farmi oli vaja vaid ühte tüdrukut, siis otsustasime Britiga kulli ja kirja visata, seekord loosi tahtel sain mina esimesena tööle minna. Charlie on mu ülemus, ta on teist põlve itaallane Austraalias, elu aeg farmi pidanud ja üsna terava ütlemisega. Richard oli kohe poistele öelnud, et meie farmeriga on üsna keeruline läbi saada. Charlie farmis käib kõik kas tema moodi või mitte mingit moodi (My way or the Highway). Ta käib kõik pisidetailid üksipulgi läbi, õpetas poisse kuidas tema moodi põrandat pühkida! Olgu mis on, Charlie on väga tubli töömees ja edukas farmipidaja!

Ta kasvatab chillipipraid ja baklaźaane. Neli päeva käed mullas ja mu maniküür on olematu, paremal käel on 3 väga valusat villi, alaselg annab igal väiksemalgi kummardamisel tunda, sinikad ja kriimustused säärtel, käsivartel – mis minust siis kolme kuu pärast alles on?

Briti farmeriperekond on tema jutu järgi väga väga toredad. Kasvatavad paprikaid, neid nad siis korjavad traktorilindile, pakivad ja saadavad poodidesse üle poole Austraalia. Hetkel tundub, et mõlemad farmerid on meie tööga rahul ja oleme leidnud endale stabiilse koha kus mõned kuud oma vaba aega veeta ja ehk hea õnne korral ka reisimise jaoks raha kõrvale panna.

Laupäeval(22.05.2010) oli Home Hillis iga-aastane hobuste võiduajamine. Nagu ikka, minu elu lugu, ei andnud Charlie meile vaba päeva, nii et kui Brit ja ülejäänud hosteli poisid ja tüdrukud ennast ilusaks tegid, pidin mina ja kaks saksa poissi vagude vahel küürutades baklaźaane korjama. Kaheksa tundi tööd seljataga, kiirustasime koju ja pessu, kahjuks läks minul kõvasti aega, et see töönädal seljast maha küürida ja paksu kihi alt ilus linnatüdruk Anna-Liisa välja otsida. Kui lõpuks peosihtkohta jõudsime olid võiduajamised juba läbi aga tore oli ikkagi! Bänd ja tants ja vahvad ilusad inimesed, lisaks veel tõsiasi, et vaba päev on tulemas! Lubasime endale mõned kokteilid, tantsutallad said samuti veidikene kekselda!

Maale, maale ja veel kord maale

Townsville – Ebaõnne uksest ja aknast!

Nädalase hostelielu tagajärjel oleme välja töötanud uue kutiliigitamise termini – Puhas! Üldjuhul poisid, kes on pikalt harrastanud seljakotirändamist ja hostelielu, kipuvad unustama kuidas end korralikult kasida! Salkus juuksed, hoolitsemata maniküür, higised kaenlaalused, väsinud garderoob pole just teab mis atraktiivne! Üldjuhul satub hostelisse üks vahel kaks kena puhast poissi, kellega esimesel pilgul oleks tore seiklejajuttu puhuda.

Enamus hosteliasukaid on britid, sakslased ja prantslased, lisaks siis aasialased, kes kõik omapäi hoiavad ja näputäis muid rahvuseid! Hostelielu elades oleme kuulnud, et ka eestlased pesitsevad tavaliselt suuremates gruppides, väiksemates linnades, nüüdsest oleme eesti keelt rääkides eriti ettevaatlikud. Me tulime siia kaugele maale seiklema, keelt praktiseerima, teistlaadi kultuuri nautima, mitte oma kaasmaalastega eesti toitu sööma!

Townsville Reef BackPackers’is jäi meile koheselt silma Peter - oma väljakasvanud surfariblondide juuste, kõhulihaste ja Puhta olemisega! Peter on sündinud Bostonis, keskkooli lõpetanud Mehhikos, pool Lõuna-Ameerikat pöidlaküüdiga läbi rännanud. Viimased seitse aastat elanud pere juures Austraalias – Perth’is ja Cairnes’is. Bakalauruse kraad zooloogias ja Magister merebioloogias, lisaks inglise keelele räägib hispaania, portugali ja algtasemel norra keelt. Hetkel otsib tööd sukeldumisinsruktorina, seega kui mina oma lõhkeva kopsu hirmust üle saan, siis on meil vähemalt usaldusväärne instruktor omast käest võtta! Oma 24 aasta jooksul on ta palju jõudnud – olin tema saavutusi kuuldes kadedusest lõhkemas!

Tavaline Townesville rutiin oli poering, siis kolmekesi ujuma, õhtusöök ja kaardipõrgu! Kolm õhtut järjest mängisime kaarte, nautisime veini ja elasime kaasa üksteise tööotsimisele. Austraalia kaardimängudel on üldiselt väga ropud nimed, nt: Shithead ja Bullshit, sellele vaatamata oli lõbu laialt!

Kolmapäeva (05.05.2010) hommik Townsville’s ja meie reisi esimene ebaõnnestumise rada hakkas pihta. Alustuseks olid meie toa võtmed üleöö kaduma läinud. Eelmisel õhtul viimastena tuppa jõudes jätsime võtmed kenasti voodi kõrval, hommikul viimastena ülesse ärgates raiskasime korraliku tunni neid otsides. Kahtlustame üheöö toanaabrit, kes juba hommikul varakult kilekottidega krabistama hakkas ja välja kolis. Eks ta haaras lisaks omadele ka meie võtmed taskusse. Sinna auku läks meie 20 dollarit.

Võtmedraama seljataga, olime maha maganud hommikusöögiaja ja pidime ootama köögi taasavamist. Kui me lõpuks pärastlõunat internetti jõudes avastasime, et suurem osa tööotsimishosteleid on kas kinni broneeritud, tööotsimisjärjekord kahe nädalane ning liiga kallid, et seal mitu nädalat passida – vajusid näod taaskord ära. Vahepeal olin käinud kontrollimas kas mu loteriipiletid olid õnneliku käega valitud – seekordne Jackpot oli 20 millionit dollarit – meile ei jagatud sellest krossigi!

Peter sai tööd kohalikus restoranis Vaikse ookeani kaldal, lubasime, et läheme ja vaatame koha üle. Esimest korda Townsvilles keerasime lahti ripsmeduśśi, avasime põsepunakarbi ja nägime jälle välja nagu ilusad linnatüdrukud! Sõime krevette ja kanasalatit, jõime Austraalia õlut ja lubasime endale magustoiduks meelepärase kokteili. Kõik oli vahva, nautisime olustikku, jooke – äpardus juhtus siis, kui Britiga kokteiliklaasid kokku lõime, et kindlustada head õnne töö otsimisel - Briti kokteiliklaas purunes kildudeks mille peale kogu restorani külastajad meid süüdistavate nägudega vaatasid. Maksime arve ja jalutasime pudelipoodi!

Järjekordne tagasilöök oli 10:40 õhtul kui olime Peterile ostetud punase veini lahi korkinud, klaasid täitnud, need kokku löönud ja pärast esimest maitset ilmus eikuskilt hosteli ülevaataja, kes käskis meil koheselt jutt jätta, klaasid kõrvalolevasse palmipeenrasse tühjendada ja oma kaardimäng teisele poole tube viia! Südame alt käis jõnks läbi head Austraalia Shiraz veini maha kallates. Tundsime kõik ennast nagu alaealised, kes vanemate tagant salaja korteripidu peavad!

Hiiglama vahva avastus oli, kui Peter teatas keset lõbusat kohvijuttu, et reisib väikese espressokannuga. Nii me siis ostsime endale pudeli punase veini eest, millest poolega küll palmipuud kastsime, värskelt pressitud espressokohvid sojapiimaga hommikuks! Kell 9.15, nagu kokku lepitud, olid kohvid tüdrukute jaoks valmis! Sõime kolmekesi hommikust, kallistasime ja jätsime peatse kohtumiseni!

Võtsime suuna veel rohkem maale, tunnitee bussisõidu kaugusel asub koht nimega Ayr – 9000 inimest. Lähemal siinsetele farmidele otsustasime, et ehk on meil siin rohkem õnne töö leidmisel. Vaatasime keskuses ringi – vähemalt on siin McDonalds (loe: tasuta internet), suurema keti toidupoed ja kino, kuid pärast ööd hostelis oli selge, et peame edasi liikuma. Ayr’is on meie jaoks liiga suur konkurents, paljud seljakotirändurid on seal juba nädalaid peatunud, seega oleksime meie nimekirjas päris viimaste hapupiimaste seas.

Home Hill – 3600 inimest

Hosteli kõikide tubade uksed on permanentselt lahti – ei ühtegi võtit – tundub, et oleme jõudnud Maale! Buss Ayr’ist mis on 9 km kaugusel käib vaid kord nädalas, neljapäeviti ja enne kahte päeval. Takso maksab 27dollarit. Home Hillis pole absoluutselt mitte midagi teha! Oleks vardad kooks kampsuni – aga siis oleks jälle lisa raskus kotis juures.

See on alles esimene õhtu – reede (07.05.2010) ja juba oleme Britiga täiesti endast väljas – käime toa ühest otsast teise, ei mõista mitte midagi teha. Internet on kallis – selle peale enne tööle saamist raha kulutada ei tahaks, toidupoe hinnad on ka kõvasti kallimad kui suuremates kohtades. Positiivne, et nüüd peaks mul olema piisavalt aega, et kogu arvutile, eriti fotoalbumile, suurpuhastus teha!

Brit jäi just tualetti kinni, pidi üle ääre ronima! Nüüd on siis lähim boks lukus ja teises pole paberit – tõotab tulla suurepärane nädalavahetus!

Teine päev – Laupäev. Joome hommikuteed, mille tegemiseks läheb oma 40 minutit, kuna veekeetja lööb kõik hosteli korgid läbi, lõpuks keedab Brit vett gaasipliidil. Pärast hommikusööki oleme taaskord nõutud, kuna meil ei ole ühtegi plaani. Brit hakkab raamatut lugema ja mina koristan tuba. Voldin kõik olemasolevad riided ja organiseerin need kandmisjärjekorda, sordin läbi kõik kotid ja sahtlid – pesen meigipintslid. Brit hakkab maniküüri tegema, vahepeal on jälle korgid läbi läinud! Kõnnime nõutult hostelis ringi ja täname õnne, et meie ei pea siin oma sünnipäeva tähistama, nagu üks saksa kutt - Philipp, kes kolm päeva tagasi sisse kolis.

Kaks prantslast kõrvallauas joonistasid valgele paberile malelaua ja rullisid paberist rohelised ja valged kuulikesed – tundub, et kabeturniir on ees ootamas! Mina vaatan terve õhtu kordusosi sarjadest Two and a Half Men ja Sex and the City, ülejäänud hosteli asukad tõmbavad ennast laupäeva õhtu puhul mõnusalt purjakile! Britiga mängisime ükspäev laevade pommitamist!

Poemüüjad pole üldse nii sõbralikud, kui maakohale kombeks arvata võiks. Ostsime vürtsikat Ungari salaamit mille hind oli 5dollarit kallim kui välja reklaamitud. Küsisin viisakalt kas olen millestki valesti aru saanud või ehk on kassas vale kood, selle peale lihaletti müüja vaid mühatas, pobises midagi omaette ja printis mulle uue hinnakleebise. Ei mingit harjumuspärast vabandust, ei naeratust – millega me siinmail juba ammu harjunud oleme! Autojuhtidel on jalakäiatest absoluutselt ükskõik, kui ise kiire ei ole siis ajavad alla.

Elu on igav ja aeglane nagu maakohale kombeks, aga kuna hostel on suure maantee kõrval siis lärm on täiesti väljakannatamatu! Suured rekkad sõidavad ööpäev läbi ja raudtee on vaid saja meetri kaugusel – ei mingit rahu ja vaikust.

Pühapäev - leidsime basseini – lõpuks ometi midagi teha! Oleme kaks päeva järjest ujumas käinud, suurepärane. Ma pole vähemalt kümme aastat nii palju ujunud kui nüüd kahe päeva peale kokku – Brit on ujumises veits kogenum kui mina aga eks ma harjutan ja varsti olen ka äss!

Kolmapäev (12.05.2010) – esimene päev põllul. Mina isiklikult arvasin, et pärast Haanja kapsavagude ja Võrumaa Metskonna kuuseistikute rohimist olen ma vähemalt selle tööga ühele poole saanud – aga võta näpust! Rohisime tśillitaimi, peenrad on väga pikad, seitse tundi seal küürutada vaid kahe lühikese pausiga, oleme mõnusalt rammestunud! Homme jälle, vähemalt ei pea siin hostelis igavlema!

Õnneks saime veel tööl käia ka neljapäeval ja reedel. Reedel istutasime kumbki vähemalt 1200 baklaźaani (ingl. eggplant) taime. Õhtul julgesime esimest korda minna hosteli esimesel korrusel asuvasse baari, kuhu reede õhtuti kogunevad kohalikud õlut nautima ja karaoket laulma. Hostelipoisid olid eriti õhinal laulma, kuna iga laulu eest sai baarist tasuta poti (pot on siin 250ml) õlut! Brit tegi ka oma 5 laulu ja jõi kõik oma ausalt teenitud õlled!

Lõpuks ometi nägid ka hosteli sakslased ja prantslased, et mina polegi nii igav ja uhke kui esimene nädal näitas. Reedeti sulgeb hostelilokaal uksed pool üks öösel, sealt edasi kogunesime kõik tagasi verandale, kuhu pärast üheksat õhtul pole lubatud külalisi kaasa võtta. Ka mina jäin pärast baarikülastust poistega verandale õlut jooma ja viitsisin isegi pärast 2 hommikul veel veidikene edasi tiksuda! Mille peale lõpuks meie toanaaber Hayden kõigile kuulutas, mis ma teile ütlesin, lõpuks ta tuleb ka oma urust välja ja te näete, kui tore ta on! Keegi peale tema polnud seda eriti uskunud. Brit oli juba päevi varem poistega kaarte mänginud ja lõbusat nalja teinud, kui mina ammu unenägudes või nohiklikult pilte organiseerisin.

Adios Melbourne

Viimane nädal (22-29/04.2010) on täis lahkumispidusid, -õhtusööke ja –kokteile. Viimane vahetus LaCameras sattus pühapäeva õhtuks, mis ühtlasi oli kuid minu lemmikvahetus! Pühapäeviti olid tööl kõik mu lemmikud, aeg läks nalja tehes imekiirelt – isegi kui laupäevane peoväsimus endast märku andma hakkas. Viimane vahetus oli kurb, kuid täis häid soove - maha jäävad toredad töökaaslased! Nagu LaCamerale kombeks võisin oma viimaseks õhtusöögiks valida menüüst mida iganes tahtsin – seest mõnusalt roosa Fillet Mignon, kartulibüree ja aurutatud brokkoli, magustoiduks sidrunimaitseline juustukook!

25.04.2010 on siin Anzac Day – algselt oli see päev Esimeses maailmasõjas hukkunute mälestamiseks, nüüdseks peetakse meeles kõiki, kes erinevates sõdades Austraalia eest välja on astunud! Restoranidel on taaskord väga kiired ajad, korra juba kartsin, et seoses pika ja väga väsitava tööpäevaga ei jaksagi keegi minu lahkumispeole tulla, õnneks nii ei juhtunud. Pidu oli väga tore, inimesed, kes tavaliselt mitte kunagi pärast tööd jooki tegema ei tule olid minu jaoks ennast ülesse löönud ja valmis vahvalt peatse kohtumiseni jätma! Taaskord juhtus nii, et plaanitud kahest õllest sai pidu viieni hommikul! Pilte sai tehtud igas võimalikus kombinatsioonis!

Esmaspäeva (26.04.2010) õhtu oli meil oma pere jaoks – mina, Brit, Kristy ja saksa poiss Marius! Kristy ammune soov meile süüa teha, läks täide – kanaraguu ja lambaribid, aurutatud köögiviljad ja meie uus lemmik – maguskartulipüree, Brit’i küpsetatud śokolaadikook puuvilja sorbet’ga magustoiduks! Mina suutsin õnneks kõiki üllatada lauakatmisoskusega – valge lina, küünlad ja rida poleeritud klaase, Mariusele jäid mustad nõud.

Teisipäevaks (27.04.2010) oli Jon – LaCamera üks vahetuse vanematest, lubanud mind välja õhtusöögile viia, nii ka juhtus. Taaskord tore õhtu maitsva veini, toidu ja toreda seltskonnaga. Enne seda oli pärastlõuna kohv ja kook Rebeccaga – Austraalia tüdruk, kellega kohe esimesest restoranipäevast väga hästi läbi saama hakkasime, kuigi töötasime koos vaid 5 nädalat, jääb tema üheks minu Melbourne lemmikuks!

Briti viimane tööpäev sattus kolmapäevale (28.04.2010), mis juba nädalaid oli pärast seitset õhtul WineTime’i nime saanud! Nii ka see nädal, kui kliendid teenindatud ja aeg piisavalt õhtusse jõudnud, oli neil koos geipoiss Shannon’iga VeiniAeg! Personaalselt tulid talle nägemiseni ütlema nii restorani omanik kui ka juhataja. Lahkumiskingituseks saadud maitsev Itaalia vein Falanghina viinamarjast, sai kodus perega pakkimise taustaks ära joodud!

Pakkisime mis pakkida andis, kaalusime ja sorteerisime, lõpuks lõime käega, jätsime nägemiseni Kristy ja Mariusega ja otsustasime minna viimasele õllele Melbournes. Haarasime Jon’i LaCamerast kes lõpetas restoranis päeva ja tegime mõned maitsvad toobid!

Neljapäev (29.04.2010) algas varakult, pidime kogu oma seitse kuud kahte seljakotti mahutama – tundub võimatu – nii see oligi! Minu seljakott sai nii raske, et Briti abita ma seda endale ohutult selga ei saa, tema on ju harjunud neid 30liitriseid õllevaate ühest kohast teise tarima. Arvutasime kokku, et kahepeale on meil kuskil 60 kilo asju – me ei kujuta ettegi kuidas me kolme kuu jooksul suudame vabaneda vähemalt 20st kilost. Esimene tagasilöök oli lennujaamas. kus pidime kolme lisakilo eest juurde maksma 30dollarit. Melbourne jätame Head Aega, ütleme tere Brisbane!

Brisbane ja John Mayer

Brisbane jättis väga sümpaatse mulje – ilus, roheline ja piisava karakteriga! Suurlinnale kohane ööelu, vahvad kohalikud ja suurepärane ilm! Käisime väljas söömas, kokteilitamas ja tantsimas – nii öelda viimane pidu enne võõrutust linnaelust. Tegime kaasa linnatuuri kohalike vabatahtlikega, kes töötavad vaid jootraha eest. Saime veidike targemaks nii Queensland’i kui kogu Austraalia kultuuri ja ajaloo kohta.

Sünnipäevaks saadud piletid Ameerika lembelaulik John Mayer’i kontserdile näpus suundusime Brisbane Meelelahutuskeskusesse – mis kokkuvõttes tundus olevat sama suur kui A Le Coq Arena. Hr Mayer oskab suurepäraselt meelt lahutada – iga teise loo järgi suhtleb rahvaga, viskab nalja! Esimest korda olin suurel kontserdil, kus polnud ühtegi ekraani – lavakujundus koosnes bändist ja nende instrumentidest, mõne ärevama koha peal vilgutati proźektorituledega!

Laupäeval tegime omaette jalutuskäigu kesklinnas ja turistifotod. Kokkulepitud ajaks jõudsime oma esimesele ja arvatavasti ka viimasele pubituurile. Oleme avastanud, et siinsed hostelid ei saa ilma Iiri pubideta ja vastupidi, see tähendab, kus on üks on kindlasti 50 meetri raadiuses ka teine!

Tuurist võtavad üldjuhul osa ainult seljakotirändurid, kuna see on hea võimalus kohtuda teiste seiklejatega, juua palju erinevat alkoholi lühikese aja jooksul ning teha kiirülevaade kohalikest Iiri pubidest. Lõppkokkuvõttes on Iiri pubi igal pool samasugune – mehed joovad ja naised joovad – vali muusika, katkised klaasid ja kleepuvad toolid. Ma ei salga, et aegajalt on tore minna kohta, kus on täpselt teada mida oodata – peavalu hommikul.

Tuur oli planeeritud viide erinevasse kohta, meie lõime käega pärast 4jandat – mis osutus karaokebaariks – Brit sai lõpuks ometi teha oma esimese Austraalia karaoke etteaste – Sinead O’Connor – Nothing compares to you. Hiljem otsustasime tagasi minna oma linnaosa peotänavale juba eelmisest õhtust tuttavaks saanud kohta. Preilidele kombeks palkasime endale tavalise takso asemel jalgratturi, kes meile ülitoreda lõbusõidu korraldas!

Varahommikul pakkime kohvrid ja lendame maale!