Meie Malpassi hostelis elab siis hetkel kokku 24 rändurit, 9 prantslast, 4 sakslast, 4 aasialast, 3 uus-meremaalast, 2 eestlast ja 2 iirlast, nendest 8 tüdrukut ja 16 poissi. Vaikselt hakkame üksteisega ära harjuma, tekkinud on mõnus suur pere. Õhtusöögiaeg on alati vahva, kui kõik paarikesed ja kolmikud käivad üksteise laudade juures ja uudistavad, kes mida on köögis endale kokku keeranud. Meie seltskonnas on lisaks kõigele ka saksa ja prantsuse kokk, kelle käest ikka häid nippe ja ideid oleme saanud. Järgmisel nädalal plaanime koos saksa koka, Philippiga känguru fileed küpsetada!
Auegajalt sööme siin ikka väga maitsvaid roogasid, kuigi oleme tõelised allahindlusekütid ka! Väga heade hindade otsimine on juba veidikene hasardiks muutunud, et kui odavalt saaks ikka ülihea asja valmis meisterdada! Brit on esikokk, aga ka mina olen puhtalt vee keetmise oskusest jõudnud pudru valmistamiseni! Uskuge või mitte aga ma isegi palusin Frankilt, prantsuse kokalt, abi, et kui ta järgmisel korral oma ülimaitsvaid kartuleid praeb, siis ehk ta juhendaks mind ka. Hirmuga mõtlen, kas see söögitegemise kirg tahab külge hakata, parem oleks kui seda ei juhtuks!
Oleme leidnud tööd, kahjuks küll erinevates farmides. Minu farm asub kümne minuti autosõidu kaugusel, Britil on hommikuti vaja sõita 40 kilomeetrit. Toredaks üllatuseks oli, et Richard, meie hosteli tegevjuhataja valis Briti autojuhiks – hommikuti on Brit nüüd väike füürer, et kõik oma kolm poissi kenasti ülesse, ritta, autosse ja õigeks ajaks tööle saada. Üldse tundub, et oleme võitnud Richardi usalduse ja ta hoolitseb meie eest kenasti, näiteks on ta ära keelanud kõik klaasid hostelis, aga meile Britiga andis laenuks väikesed veiniklaasid, nii et vähemalt saame nüüd hakata toidu kõrvale ka veini nautima.
Mina sain tööle üks päev varem, kuna farmi oli vaja vaid ühte tüdrukut, siis otsustasime Britiga kulli ja kirja visata, seekord loosi tahtel sain mina esimesena tööle minna. Charlie on mu ülemus, ta on teist põlve itaallane Austraalias, elu aeg farmi pidanud ja üsna terava ütlemisega. Richard oli kohe poistele öelnud, et meie farmeriga on üsna keeruline läbi saada. Charlie farmis käib kõik kas tema moodi või mitte mingit moodi (My way or the Highway). Ta käib kõik pisidetailid üksipulgi läbi, õpetas poisse kuidas tema moodi põrandat pühkida! Olgu mis on, Charlie on väga tubli töömees ja edukas farmipidaja!
Ta kasvatab chillipipraid ja baklaźaane. Neli päeva käed mullas ja mu maniküür on olematu, paremal käel on 3 väga valusat villi, alaselg annab igal väiksemalgi kummardamisel tunda, sinikad ja kriimustused säärtel, käsivartel – mis minust siis kolme kuu pärast alles on?
Briti farmeriperekond on tema jutu järgi väga väga toredad. Kasvatavad paprikaid, neid nad siis korjavad traktorilindile, pakivad ja saadavad poodidesse üle poole Austraalia. Hetkel tundub, et mõlemad farmerid on meie tööga rahul ja oleme leidnud endale stabiilse koha kus mõned kuud oma vaba aega veeta ja ehk hea õnne korral ka reisimise jaoks raha kõrvale panna.
Laupäeval(22.05.2010) oli Home Hillis iga-aastane hobuste võiduajamine. Nagu ikka, minu elu lugu, ei andnud Charlie meile vaba päeva, nii et kui Brit ja ülejäänud hosteli poisid ja tüdrukud ennast ilusaks tegid, pidin mina ja kaks saksa poissi vagude vahel küürutades baklaźaane korjama. Kaheksa tundi tööd seljataga, kiirustasime koju ja pessu, kahjuks läks minul kõvasti aega, et see töönädal seljast maha küürida ja paksu kihi alt ilus linnatüdruk Anna-Liisa välja otsida. Kui lõpuks peosihtkohta jõudsime olid võiduajamised juba läbi aga tore oli ikkagi! Bänd ja tants ja vahvad ilusad inimesed, lisaks veel tõsiasi, et vaba päev on tulemas! Lubasime endale mõned kokteilid, tantsutallad said samuti veidikene kekselda!
No comments:
Post a Comment