Adios Melbourne

Viimane nädal (22-29/04.2010) on täis lahkumispidusid, -õhtusööke ja –kokteile. Viimane vahetus LaCameras sattus pühapäeva õhtuks, mis ühtlasi oli kuid minu lemmikvahetus! Pühapäeviti olid tööl kõik mu lemmikud, aeg läks nalja tehes imekiirelt – isegi kui laupäevane peoväsimus endast märku andma hakkas. Viimane vahetus oli kurb, kuid täis häid soove - maha jäävad toredad töökaaslased! Nagu LaCamerale kombeks võisin oma viimaseks õhtusöögiks valida menüüst mida iganes tahtsin – seest mõnusalt roosa Fillet Mignon, kartulibüree ja aurutatud brokkoli, magustoiduks sidrunimaitseline juustukook!

25.04.2010 on siin Anzac Day – algselt oli see päev Esimeses maailmasõjas hukkunute mälestamiseks, nüüdseks peetakse meeles kõiki, kes erinevates sõdades Austraalia eest välja on astunud! Restoranidel on taaskord väga kiired ajad, korra juba kartsin, et seoses pika ja väga väsitava tööpäevaga ei jaksagi keegi minu lahkumispeole tulla, õnneks nii ei juhtunud. Pidu oli väga tore, inimesed, kes tavaliselt mitte kunagi pärast tööd jooki tegema ei tule olid minu jaoks ennast ülesse löönud ja valmis vahvalt peatse kohtumiseni jätma! Taaskord juhtus nii, et plaanitud kahest õllest sai pidu viieni hommikul! Pilte sai tehtud igas võimalikus kombinatsioonis!

Esmaspäeva (26.04.2010) õhtu oli meil oma pere jaoks – mina, Brit, Kristy ja saksa poiss Marius! Kristy ammune soov meile süüa teha, läks täide – kanaraguu ja lambaribid, aurutatud köögiviljad ja meie uus lemmik – maguskartulipüree, Brit’i küpsetatud śokolaadikook puuvilja sorbet’ga magustoiduks! Mina suutsin õnneks kõiki üllatada lauakatmisoskusega – valge lina, küünlad ja rida poleeritud klaase, Mariusele jäid mustad nõud.

Teisipäevaks (27.04.2010) oli Jon – LaCamera üks vahetuse vanematest, lubanud mind välja õhtusöögile viia, nii ka juhtus. Taaskord tore õhtu maitsva veini, toidu ja toreda seltskonnaga. Enne seda oli pärastlõuna kohv ja kook Rebeccaga – Austraalia tüdruk, kellega kohe esimesest restoranipäevast väga hästi läbi saama hakkasime, kuigi töötasime koos vaid 5 nädalat, jääb tema üheks minu Melbourne lemmikuks!

Briti viimane tööpäev sattus kolmapäevale (28.04.2010), mis juba nädalaid oli pärast seitset õhtul WineTime’i nime saanud! Nii ka see nädal, kui kliendid teenindatud ja aeg piisavalt õhtusse jõudnud, oli neil koos geipoiss Shannon’iga VeiniAeg! Personaalselt tulid talle nägemiseni ütlema nii restorani omanik kui ka juhataja. Lahkumiskingituseks saadud maitsev Itaalia vein Falanghina viinamarjast, sai kodus perega pakkimise taustaks ära joodud!

Pakkisime mis pakkida andis, kaalusime ja sorteerisime, lõpuks lõime käega, jätsime nägemiseni Kristy ja Mariusega ja otsustasime minna viimasele õllele Melbournes. Haarasime Jon’i LaCamerast kes lõpetas restoranis päeva ja tegime mõned maitsvad toobid!

Neljapäev (29.04.2010) algas varakult, pidime kogu oma seitse kuud kahte seljakotti mahutama – tundub võimatu – nii see oligi! Minu seljakott sai nii raske, et Briti abita ma seda endale ohutult selga ei saa, tema on ju harjunud neid 30liitriseid õllevaate ühest kohast teise tarima. Arvutasime kokku, et kahepeale on meil kuskil 60 kilo asju – me ei kujuta ettegi kuidas me kolme kuu jooksul suudame vabaneda vähemalt 20st kilost. Esimene tagasilöök oli lennujaamas. kus pidime kolme lisakilo eest juurde maksma 30dollarit. Melbourne jätame Head Aega, ütleme tere Brisbane!

Brisbane ja John Mayer

Brisbane jättis väga sümpaatse mulje – ilus, roheline ja piisava karakteriga! Suurlinnale kohane ööelu, vahvad kohalikud ja suurepärane ilm! Käisime väljas söömas, kokteilitamas ja tantsimas – nii öelda viimane pidu enne võõrutust linnaelust. Tegime kaasa linnatuuri kohalike vabatahtlikega, kes töötavad vaid jootraha eest. Saime veidike targemaks nii Queensland’i kui kogu Austraalia kultuuri ja ajaloo kohta.

Sünnipäevaks saadud piletid Ameerika lembelaulik John Mayer’i kontserdile näpus suundusime Brisbane Meelelahutuskeskusesse – mis kokkuvõttes tundus olevat sama suur kui A Le Coq Arena. Hr Mayer oskab suurepäraselt meelt lahutada – iga teise loo järgi suhtleb rahvaga, viskab nalja! Esimest korda olin suurel kontserdil, kus polnud ühtegi ekraani – lavakujundus koosnes bändist ja nende instrumentidest, mõne ärevama koha peal vilgutati proźektorituledega!

Laupäeval tegime omaette jalutuskäigu kesklinnas ja turistifotod. Kokkulepitud ajaks jõudsime oma esimesele ja arvatavasti ka viimasele pubituurile. Oleme avastanud, et siinsed hostelid ei saa ilma Iiri pubideta ja vastupidi, see tähendab, kus on üks on kindlasti 50 meetri raadiuses ka teine!

Tuurist võtavad üldjuhul osa ainult seljakotirändurid, kuna see on hea võimalus kohtuda teiste seiklejatega, juua palju erinevat alkoholi lühikese aja jooksul ning teha kiirülevaade kohalikest Iiri pubidest. Lõppkokkuvõttes on Iiri pubi igal pool samasugune – mehed joovad ja naised joovad – vali muusika, katkised klaasid ja kleepuvad toolid. Ma ei salga, et aegajalt on tore minna kohta, kus on täpselt teada mida oodata – peavalu hommikul.

Tuur oli planeeritud viide erinevasse kohta, meie lõime käega pärast 4jandat – mis osutus karaokebaariks – Brit sai lõpuks ometi teha oma esimese Austraalia karaoke etteaste – Sinead O’Connor – Nothing compares to you. Hiljem otsustasime tagasi minna oma linnaosa peotänavale juba eelmisest õhtust tuttavaks saanud kohta. Preilidele kombeks palkasime endale tavalise takso asemel jalgratturi, kes meile ülitoreda lõbusõidu korraldas!

Varahommikul pakkime kohvrid ja lendame maale!