Townsville – Ebaõnne uksest ja aknast!
Nädalase hostelielu tagajärjel oleme välja töötanud uue kutiliigitamise termini – Puhas! Üldjuhul poisid, kes on pikalt harrastanud seljakotirändamist ja hostelielu, kipuvad unustama kuidas end korralikult kasida! Salkus juuksed, hoolitsemata maniküür, higised kaenlaalused, väsinud garderoob pole just teab mis atraktiivne! Üldjuhul satub hostelisse üks vahel kaks kena puhast poissi, kellega esimesel pilgul oleks tore seiklejajuttu puhuda.
Enamus hosteliasukaid on britid, sakslased ja prantslased, lisaks siis aasialased, kes kõik omapäi hoiavad ja näputäis muid rahvuseid! Hostelielu elades oleme kuulnud, et ka eestlased pesitsevad tavaliselt suuremates gruppides, väiksemates linnades, nüüdsest oleme eesti keelt rääkides eriti ettevaatlikud. Me tulime siia kaugele maale seiklema, keelt praktiseerima, teistlaadi kultuuri nautima, mitte oma kaasmaalastega eesti toitu sööma!
Townsville Reef BackPackers’is jäi meile koheselt silma Peter - oma väljakasvanud surfariblondide juuste, kõhulihaste ja Puhta olemisega! Peter on sündinud Bostonis, keskkooli lõpetanud Mehhikos, pool Lõuna-Ameerikat pöidlaküüdiga läbi rännanud. Viimased seitse aastat elanud pere juures Austraalias – Perth’is ja Cairnes’is. Bakalauruse kraad zooloogias ja Magister merebioloogias, lisaks inglise keelele räägib hispaania, portugali ja algtasemel norra keelt. Hetkel otsib tööd sukeldumisinsruktorina, seega kui mina oma lõhkeva kopsu hirmust üle saan, siis on meil vähemalt usaldusväärne instruktor omast käest võtta! Oma 24 aasta jooksul on ta palju jõudnud – olin tema saavutusi kuuldes kadedusest lõhkemas!
Kolmapäeva (05.05.2010) hommik Townsville’s ja meie reisi esimene ebaõnnestumise rada hakkas pihta. Alustuseks olid meie toa võtmed üleöö kaduma läinud. Eelmisel õhtul viimastena tuppa jõudes jätsime võtmed kenasti voodi kõrval, hommikul viimastena ülesse ärgates raiskasime korraliku tunni neid otsides. Kahtlustame üheöö toanaabrit, kes juba hommikul varakult kilekottidega krabistama hakkas ja välja kolis. Eks ta haaras lisaks omadele ka meie võtmed taskusse. Sinna auku läks meie 20 dollarit.
Võtmedraama seljataga, olime maha maganud hommikusöögiaja ja pidime ootama köögi taasavamist. Kui me lõpuks pärastlõunat internetti jõudes avastasime, et suurem osa tööotsimishosteleid on kas kinni broneeritud, tööotsimisjärjekord kahe nädalane ning liiga kallid, et seal mitu nädalat passida – vajusid näod taaskord ära. Vahepeal olin käinud kontrollimas kas mu loteriipiletid olid õnneliku käega valitud – seekordne Jackpot oli 20 millionit dollarit – meile ei jagatud sellest krossigi!
Peter sai tööd kohalikus restoranis Vaikse ookeani kaldal, lubasime, et läheme ja vaatame koha üle. Esimest korda Townsvilles keerasime lahti ripsmeduśśi, avasime põsepunakarbi ja nägime jälle välja nagu ilusad linnatüdrukud! Sõime krevette ja kanasalatit, jõime Austraalia õlut ja lubasime endale magustoiduks meelepärase kokteili. Kõik oli vahva, nautisime olustikku, jooke – äpardus juhtus siis, kui Britiga kokteiliklaasid kokku lõime, et kindlustada head õnne töö otsimisel - Briti kokteiliklaas purunes kildudeks mille peale kogu restorani külastajad meid süüdistavate nägudega vaatasid. Maksime arve ja jalutasime pudelipoodi!
Järjekordne tagasilöök oli 10:40 õhtul kui olime Peterile ostetud punase veini lahi korkinud, klaasid täitnud, need kokku löönud ja pärast esimest maitset ilmus eikuskilt hosteli ülevaataja, kes käskis meil koheselt jutt jätta, klaasid kõrvalolevasse palmipeenrasse tühjendada ja oma kaardimäng teisele poole tube viia! Südame alt käis jõnks läbi head Austraalia Shiraz veini maha kallates. Tundsime kõik ennast nagu alaealised, kes vanemate tagant salaja korteripidu peavad!
Hiiglama vahva avastus oli, kui Peter teatas keset lõbusat kohvijuttu, et reisib väikese espressokannuga. Nii me siis ostsime endale pudeli punase veini eest, millest poolega küll palmipuud kastsime, värskelt pressitud espressokohvid sojapiimaga hommikuks! Kell 9.15, nagu kokku lepitud, olid kohvid tüdrukute jaoks valmis! Sõime kolmekesi hommikust, kallistasime ja jätsime peatse kohtumiseni!
Võtsime suuna veel rohkem maale, tunnitee bussisõidu kaugusel asub koht nimega Ayr – 9000 inimest. Lähemal siinsetele farmidele otsustasime, et ehk on meil siin rohkem õnne töö leidmisel. Vaatasime keskuses ringi – vähemalt on siin McDonalds (loe: tasuta internet), suurema keti toidupoed ja kino, kuid pärast ööd hostelis oli selge, et peame edasi liikuma. Ayr’is on meie jaoks liiga suur konkurents, paljud seljakotirändurid on seal juba nädalaid peatunud, seega oleksime meie nimekirjas päris viimaste hapupiimaste seas.
Home Hill – 3600 inimest
Hosteli kõikide tubade uksed on permanentselt lahti – ei ühtegi võtit – tundub, et oleme jõudnud Maale! Buss Ayr’ist mis on 9 km kaugusel käib vaid kord nädalas, neljapäeviti ja enne kahte päeval. Takso maksab 27dollarit. Home Hillis pole absoluutselt mitte midagi teha! Oleks vardad kooks kampsuni – aga siis oleks jälle lisa raskus kotis juures.
See on alles esimene õhtu – reede (07.05.2010) ja juba oleme Britiga täiesti endast väljas – käime toa ühest otsast teise, ei mõista mitte midagi teha. Internet on kallis – selle peale enne tööle saamist raha kulutada ei tahaks, toidupoe hinnad on ka kõvasti kallimad kui suuremates kohtades. Positiivne, et nüüd peaks mul olema piisavalt aega, et kogu arvutile, eriti fotoalbumile, suurpuhastus teha!
Brit jäi just tualetti kinni, pidi üle ääre ronima! Nüüd on siis lähim boks lukus ja teises pole paberit – tõotab tulla suurepärane nädalavahetus!
Teine päev – Laupäev. Joome hommikuteed, mille tegemiseks läheb oma 40 minutit, kuna veekeetja lööb kõik hosteli korgid läbi, lõpuks keedab Brit vett gaasipliidil. Pärast hommikusööki oleme taaskord nõutud, kuna meil ei ole ühtegi plaani. Brit hakkab raamatut lugema ja mina koristan tuba. Voldin kõik olemasolevad riided ja organiseerin need kandmisjärjekorda, sordin läbi kõik kotid ja sahtlid – pesen meigipintslid. Brit hakkab maniküüri tegema, vahepeal on jälle korgid läbi läinud! Kõnnime nõutult hostelis ringi ja täname õnne, et meie ei pea siin oma sünnipäeva tähistama, nagu üks saksa kutt - Philipp, kes kolm päeva tagasi sisse kolis.
Kaks prantslast kõrvallauas joonistasid valgele paberile malelaua ja rullisid paberist rohelised ja valged kuulikesed – tundub, et kabeturniir on ees ootamas! Mina vaatan terve õhtu kordusosi sarjadest Two and a Half Men ja Sex and the City, ülejäänud hosteli asukad tõmbavad ennast laupäeva õhtu puhul mõnusalt purjakile! Britiga mängisime ükspäev laevade pommitamist!
Poemüüjad pole üldse nii sõbralikud, kui maakohale kombeks arvata võiks. Ostsime vürtsikat Ungari salaamit mille hind oli 5dollarit kallim kui välja reklaamitud. Küsisin viisakalt kas olen millestki valesti aru saanud või ehk on kassas vale kood, selle peale lihaletti müüja vaid mühatas, pobises midagi omaette ja printis mulle uue hinnakleebise. Ei mingit harjumuspärast vabandust, ei naeratust – millega me siinmail juba ammu harjunud oleme! Autojuhtidel on jalakäiatest absoluutselt ükskõik, kui ise kiire ei ole siis ajavad alla.
Elu on igav ja aeglane nagu maakohale kombeks, aga kuna hostel on suure maantee kõrval siis lärm on täiesti väljakannatamatu! Suured rekkad sõidavad ööpäev läbi ja raudtee on vaid saja meetri kaugusel – ei mingit rahu ja vaikust.
Pühapäev - leidsime basseini – lõpuks ometi midagi teha! Oleme kaks päeva järjest ujumas käinud, suurepärane. Ma pole vähemalt kümme aastat nii palju ujunud kui nüüd kahe päeva peale kokku – Brit on ujumises veits kogenum kui mina aga eks ma harjutan ja varsti olen ka äss!
Kolmapäev (12.05.2010) – esimene päev põllul. Mina isiklikult arvasin, et pärast Haanja kapsavagude ja Võrumaa Metskonna kuuseistikute rohimist olen ma vähemalt selle tööga ühele poole saanud – aga võta näpust! Rohisime tśillitaimi, peenrad on väga pikad, seitse tundi seal küürutada vaid kahe lühikese pausiga, oleme mõnusalt rammestunud! Homme jälle, vähemalt ei pea siin hostelis igavlema!
Õnneks saime veel tööl käia ka neljapäeval ja reedel. Reedel istutasime kumbki vähemalt 1200 baklaźaani (ingl. eggplant) taime. Õhtul julgesime esimest korda minna hosteli esimesel korrusel asuvasse baari, kuhu reede õhtuti kogunevad kohalikud õlut nautima ja karaoket laulma. Hostelipoisid olid eriti õhinal laulma, kuna iga laulu eest sai baarist tasuta poti (pot on siin 250ml) õlut! Brit tegi ka oma 5 laulu ja jõi kõik oma ausalt teenitud õlled!
No comments:
Post a Comment