Bangkok – Taimaa kuningriigi pealinn (popul. 10 miljonit)
Esimene peatus kuningriigi pealinnas kujuneb rohkem lennu- ja rongijaamas, organiseerime järgnevaid päevasid ja kogume informatsiooni. Pärastlõunal teeme higise, tolmuse jaltuskäigu!
Esmamulje on kuum ja tolmune – suurlinn. Kõik on kokku pakitud ja igal pool on asjad ja inimesed ja sildid (kahjuks küll mitte tänavanimedega – neid otsi vahel tikutulega taga). Leiame kohviku ja prantsatame januselt maha – esimene sealiha karri on küll nii pehme ja maitsev, et hetkeks kahtlustame seda lausa kanaliha pähe.
Õhtul on edasine rongireis lõunasse – saarele Koh Phangan. Siin toimub igakuine Täiskuu pidu, kuhu peaks kokku tulema tuhandeid noori ja vanu, kohalikke ja turiste – et rannas üks korralik pralle maha pidada.
Koh Phangan (popul. 12 000)
Esimene pikem peatus on 168km2 saarel Koh Phangan – suuruselt viies saar Taimaal. Juba Austraalias oli meil eesmärk jõuda siin saarel rannas nimega Haad Rin toimuvale kurikuulsale täiskuu peole. Lai rannariba on puupüsti täis erinevaid rannabaare-kohvikuid, müügilette. Lähedalasuvatel tänavatel on poed ja restoranid lahti 24h, tatoveeringud, helendavate värvidega kehamaalingud, suveniirid.
Peamine müügiartikkel on muidugi ämbrijook - erinevaid alkohoolseid kokteile pakutakse plastikust ämbritest, kui peo kõrghetkel on ämbri hing 250 – 400 bahti (8 – 12USD) siis 3-4 ajal hommikul saab sama kokteili juba 100 – 150 bahti eest. Meie lahkusime päikesetõusuga – 6 ajal hommikul, maha jäi hulk vastupidavaid pidulisi, mõned ehk kes vahepeal rannas magades jõudu kogunud olid.
Imeilus valge liiv ja sini-roheline Kagu-Aasia mererand läbustatakse igakuiselt tuhandete piduliste poolt – kõrghooajal (dets-veeb) pidavat kokku tulema 30 000 inimest, umbkaudu pakuti, et 23.10. 2010 oli Haad Rin rannas 9000 tulihingelist peolooma – meie Britiga ühed neist.
Hoolimata suurtest inimmassidest ei paistnud mitte kusagil mitte ühtegi turvameest, ainukesed niiöelda korravalvurid olid mõned üksikud meditsiinitöötajad, kes pidulisi sidemetesse mässisid või alkoholimürgitust ravisid. Randa võid tulla oma alkoholiga, keegi ei kontrolli väravates ohutusreegleid, ainuke piirang on sissepääs 100 bahti. Hoolimata pissivatest poistest otse ranna äärel, vahetus kauguses vees amelevad noored, prügi, sajad kaduma läinud rannaplätud, ei takistanud see meid väga vahvat pidu maha pidamast. Nüüd oskaksime soovitada, et sellele peole on mõistlik minna oma mugavates tennistes mis märjaks ja liivaseks saades suurt kahju rahakotile ei tee – kuna varbavahepältud on kiired jalast kaduma või rebenevad liival discotades lihtsalt pooleks. Nii juhtus ka Briti plätudega, kojuminekuks “laenas” ta liiva seest esimese ettejuhtuva sandaali, meste oma number 46.
Järgnevatel päevadel puhkame peost, magame, logeleme rannas – liiv on nüüdseks juba nagu teine nahk - pidev kaaslane – kõrvas, ninas, hambavahel! Viimastel päevadel ei viitsi enam restoraniski istuda – hotellitubane telekavaatamine, kaasa ostetud söök on lahedalt laisk õhtuveetmisviis.
Krabile otsustame reisida veetes öö laevas ja siis bussiga otse linna. Mõlemapoolselt otsustasime, et ööpaadist proovime järgnevatel kordadel hoiduda. Magasime maas olevatel mattidel külg-külje kõrval nagu kilud karbis, palav ja niiske.
Krabi linn on väike ja igav – meie jäime sinna kinni veidike kauemaks kui olime plaaninud, kuna esimene viisatempel 15 päevaks hakkas läbi saama ja edasised plaanid lähtusid olenevalt kohast kus templit uuendada saaks. Üks ainukesi ajaveetmisviise Krabi linnas on nädalavahetuseti toimuv laat peatänaval – pakutakse erinevaid roogasid ja suupisteid, väike kohalik kultuuriprogramm ning otseloomulikult kauplemine hilpude, käsitöö, ehete ja muidu pudi-padiga.
Aasia põhimagustoidud on väga veidrad ja maitse tahab harjutamist – üks populaarsemaid on kallerdunud kookospiim mis näeb välja nagu tarretis aga maitseb nagu seep, kleepuv riis (sticky rice) mangoga aga seevastu on mulle nüüdseks üsna armsaks saanud.
Kuna meie viisatempel kaotas kiiresti päevi oli tarvis teha reis piiripunkti. Vihmaperiood on küll selleks aastaks peaaegu läbi on ilm siiski veidikene pahandust teinud ja suure osa Lõuna – Taimaast ära uputanud – vesi pidavat kohati olema lausa rinnuni. Nii me siis ootasime oma väikeses külalistemajas, et saada jaatav vastus teede lahtiolekust ja teha see hädavajalik reis lõunasse.
Aja kokkuhoiu mõttes otsustasime teha kõrvalehüppe lähimasse (20 km) randa Ao Nang – lootuses, et tagasi jõudes ilm paraneb ja vajalik viisaküsimus saab lahendatud. Veedame kaks viimast oktoobrikuu ööd Ao Nangis – vihma ikka sajab ja sellega hakkab ka tuju vaikselt alla käima.
Rand Ao Nangis on pikk ja üsna ilus, kuna meie lootused Taimaa randadest on juba üsna ülesse keritud siis kõik mis on alla selle meie fotoaparaate ega meid ennastki väga ei meelita. Jalutame poodides ja otsustame varem Krabisse tagasi sõita – lootuses, et kohe kohe saame edasi paradiisi.
Viisatempli eelviimasel päeval (04.11.2010) asusime varahommikul teele, kõik laabus kenasti, kuni jõudsime piiripunkti – ei mingit uputust, olime lootusrikkad. Koheselt saime aga uudise milleks me ettevalmistunud ei olnud - selles punktis pole Eesti riigi kodanikele võimalik uut piiriületus viisat ja templit saadagi. Hetkeks śokeeritud saime järgmise ämbritäie külma vett – järgmine piiripunkt kus seda teha saaks on täiesti ära uppunud, ligipääs võimatu. Õnneks polnud asi täiesti lootusetu – abivalmid ametnikud saatsid meid 40km kaugusel olevasse sadamasse, kust praamiga 1,5 tundi sõitu ja olimegi Malaisias. Kõik otsused pidime vastu võtma imekiirelt ja lootma parimat, praam lahkus vaid 10 minutit pärast meie sadamasse jõudmist. Olen meie üle juba üsna uhke – kui vaja siis täitsa karastatud naised! Ettevalmistamata, et uues riigis öö veeta võtsime asja positiivselt – taaskord uue riigi tempel passis.
Järgmisel hommikul tulime sama teed tagasi – viperusteta piiriületus ja Taimaa viisatempel taskus. Naljakas oli tõsiasi, et väikene sadamahoone oli kohalikke täis kes ühelt või teiselt poolt Estonia hüüdsid ja lehvitasid – kõik kes meid eelmisel õhtul aidanud olid tundsid ära ja olid taaskord eriti abivalmid.
Malaisias Langkawi saarel me suurt midagi ei näinud ega teinud – otsisime öömaja, otsisime maitsvat õhtusööki ja ostsime taxfree śokolaadi.
Väsinult jõudsime Krabi linna tagasi kus meile juba tuttavaks saanud külalistemaja omanik vabandas ette ja taha, et meid niimoodi mööda ilma ringi solgutati ja andis meile ühe tasuta öö (mille me niiöelda Malaisias ära kasutasime).
Hommikul rändasime tagasi Lõunasse – Ko Lanta saarele. Viimased päevad proovime rannas veeta – täiskohaga päevitada nii kuidas ilm lubab. Päevaks laenutasime skuutri ja tegime saarel väikese ringreisi ja mõned ilupildid.
Kaugelt vaadates on vaated rannale imeilusad aga ikka üllatab meid rämps mis on uhke hotelli ukse taga. Püsti on pandud hiiglaslikud luksushotellid merekaldal – kuhu aga mõõnavesi hunnikutes rämpsu maha jätab - suurem osa just ehitusprahti ja tühju pudeleid – mida oleks ju üsna lihtne koristada.
Oleme mõneti selle Aasia eluga nii harjunud, et fotoaparaat üldse enam ei sähvata – kõik mis alguses nii kummaline tundus on nüüd tavaliseks muutunud.
Ko Phi Phi – räägitakse, et paradiis! Ko Phi Phi saar ja seda ümbritsev rahvuspark sai 2004 aasta Tsunamimöllus kõvasti lüüa, ning arvati, et tollane seljakotirändurite peoparadiis – imeilus loodus, odav alkohol ja lõputu pidu asendatakse pärast looduskatastroofi rahuliku luksuskuurortiga – paraku või õnneks seda aga juhtunud ei ole.
Kuigi seaduse järgi Ko Phi Phi saarele ilma ehitusloaga uut rannabungalot ülesse panna ei tohi ning samuti peaksid olema rannaklubid reguleeritud kontrolli puudumisel teevad kõik mis tahavad. Mõne aastaga on saar taaskord ülesse ehitatud ilma mingi ehitusplaanita, kõrvuti odavamad külalistemajad, luksuskuurortd ja pambuspungalod, mille tagahoovis kahjuks ka prügihunnikud ja roiskveetorud.
Ilm annab veidikene järgi ja veedame aega rannal, õhtuti teeme jalutuskäike peatänava baaridesse mis aga alati ööpimeduseks rannale tagasi viivad – tants, trall, joogiämbrid, pidutsevad väsimatud seiklejad. Ilusad poisid ja vahvad peod!
Kiires puhkusegraafikus leiame aega päevaseks huvireisiks. Veedame päeva paadis lähedalasuvaid saarekesi uudistades. Alustuseks viiakse meid lühikesele liivaribale mis on täis ahve. Tekib kummaline olukord kus niiöelda ahvid vahivad ahve, käib pildistamine ja söögijagamine. Hiljem peatume sini-sinises lahekeses kus on suplemisaeg, seal on ootamatu pikem seisak.
Meie oma põhjanaabrid on hätta sattunud - 30ndates Skandinaavia paarike on samuti sooja Taimaa paradiisi puhkama tulnud, aga nende paadiga on äpardus juhtunud ja hetkeline teadmatus on nad täiesti endast välja viinud. Siit tuleb ka meie läbiproovitud reisitarkus – Aasias reisides pole mõtet üldse oma tuju millegagi rikkuda – kõike tuleb võtta huumoriga ja siis lisada veel natuke huumorit, sest kuidagimoodi see elu siin toimib ja lõpuks lahenevad kõik ebamugavad olukorrad üsna kenasti. Hiljem snorgeldame ning reisike lõppeb rannas kus võeti ülesse filmi The Beach mõned kaadrid.
Aeg lendab kiiresti ja juba ongi laupäev – meie viimane öö Aasia külalistemaja voodis. Järgnevatel päevadel magame bussis, praamis, lennujaamas, rongis, lennukis – kusiganes.
Nagu ikka on lahkumispidu see kõige toredam. Kogemata koperdame kahe kuti otsa – kes osutuvad, ehk meie Aasia reisi üheks parimaks leiuks üldse – leiame endale Melbourne poisid.
Hommikuvalgeni kooberdame neljakesi rannas – naer ja nali, veidike rannaromantikat. Pärast paaritunnist kiirund saame poistega taaskord kokku, enne pakime oma elu jällekord seljakotti, teeme ühise hommikusöögi ja päev rannas võib alata. Liiv kõrvas ja merevesi karedalt juustes võtame oma seljakotid, anname peatse kohtumiseni musid ja alustame oma reisi lõppu Kagu-Aasias.
Pooleteist tunnisele praamireisile järgneb koheselt pikk ja väsitav bussireis kolme ümberistumise ja kahetunnise hilinemisega Bangkoki. Kuumus, niiskus, päike, väsimus ei aita kuidagi kaasa tüütute tuk-tuk’i juhtudega jagelemisel – lõpuks saame kokkuleppele ja saame metroopeatusesse, kust algab reis lennujaama, et lahti saada oma tinapommidest.
Uniselt pöördume linna tagasi, et lubada endale paar hilpu, millega oleks viisakas tagasi tsivilisatsiooni naasta. Ostlemine annab energiat juurde ja juba on aeg kiirustada kokkusaamisele armsaks saanud prantsuse tüdruk Melindaga, kellega koos Austraalias baklaźaane pakkisin ja prantsuse keeles mõned vajalikud laused õpitud said! Tore õhtusöök ja reisimuljete vahetamine on suurepäraseks punktiks meie pikale endalegi uskumatule seiklusele.
Elus pole mul nii palju aega olnud, et veeretada mõtteid, taevasse vahtida ja raamatut lugeda. Mõlemad tundsime aegajalt puudust linnaelu mõnudest aga mitte piisavalt, et seiklemine katki jätta. Reisimine on aeganõudev, kallis, hiiglama lõbus, stressirikas emotsioonide möll. Julge samm oma igapäeva rutiinist välja, õpitund hakkama saama vähesega, samas vastu võtma rohkem.Suhtlema palju aga olema valmis, et eile kohatud inimesi enam homme ei näe. Esindama oma riiki, õppima tundma teisi kultuure samas iseennast kaotamata. Elu armastust on sellisel reisil väga raske ära tunda ja kinni nabida – mis ei tähenda aga, et me (mina vähemalt) käega löönud olen – kõik loksub lõpuks paika nagu ideaalselt lahendatud tetrisemäng!
Kokkuvõttes õppisime tundma üksteist ja tükikest maailma oma ümber – mis on ikka ilmatuma suur ja lai – mida rohkem näeme, seda ahnemaks muutume. Nagu siga ja kägu oleme Britiga - nii kategoriseeris meid üks armas Eesti sõber, mingitmoodi see aga töötab lõpuks ikkagi meie kasuks!
Uued seiklused, uued kohtumised, uued traditsioonid on vaid mõne tunni kaugusel – California siit me tuleme, peatse kohtumiseni Kagu-Aasia!
