Sunday not so Funday! Pühapäev – tööpäev!

Nädal läks väga kiiresti – ei midagi põnevat, ei midagi uut, ei midagi blogimisväärset!

Olen La Cameras tööl – tore staff, turistid ja itaalia söök. Ei midagi väga uhket, selline igapäevarestoran! Vahetused on 6-8 tundi. Mida edasi suvesse seda kiiremaks meil läheb, olen selles üsna kindel. Tore, et vähemalt pühapäeva hommikud on mul praeguse graafikuga vabad, seega laupäeval hakkame ikka peol käima. Brit teeb viimaseid vahetusi baaris ja lubas ka paremat kohta otsima hakata!

Terve nädala käisime Britiga tööl üksteise alla – kui üks magas siis teine töötas ja vastupidi – olgem ausad, päris tüütu! Nädalavahetus pidi tulema väga töine – välja aga kukkus hoopis midagi väga plaanivälist.

Reedel pärast kui olin juhatajale teatavaks teinud, et laupäeval on minu viimane vahetus baaris, andis ta mulle juba üsna varakult loa koju minna ja vahetas samuti järgmise öö päevase vahetuse vastu – mis tegelikult kokkuvõttes poleks olnud pooltki nii kehv, kui ta minu öist vahtust Britile poleks andnud! Seega sealt kus mina reede õhtul lõpetasin, Brit alustas – ma siis tegin ühe joogi ja jalutasin koju magama! Laupäeval jätkus sama lugu Brit magas kui mina töötasin, mina sain koju kui tema alustas. Seekord aga juhtus enneolematu - ka tema sai varem ära kui olime arvestanud nii et pärast minu seiklusi öises Melbournes saime kokku ja veetsime veidikene lõbusalt tüdrukuteaega – lõpuks ometi!

Kui tuli välja, et pean laupäeva õhtu üksi linna peal tuterdama, võtsin koheselt ühendust meie esimese ja hetkel veel ainukese Austraalia-Eesti sõbra Tomiga. Andsin talle teada, et kui midagi põnevat toimub – võtku mind kaasa ja teeme seda koos. Nagu juba eelnevalt sai öeldud, kõik sellele nädalavahetusel läks plaaniväliselt!

Laupäeva pärastlõunaks oli täiesti lootustandev plaan valmis – pidin saama kokku Tomi ja tema pruta Bethiga ja veel terve karja inimestega, et tähistada Laura sünnipäeva, korteripidu – teemaks Kõik Mis Algab L-ga. Vahva!

Töölt vabaks saades, istusin korra maha, rääkisin juttu püsikunde Allaniga – tore 50-60 aastane mees – suhtlesime vabalt, olen siin Austraalias nii tore ja armas ja tark Euroopa neiu – oi te eestlased ei tunneks mind siin lausa äragi ja see särav naeratus!

Hiljem lippasin koju, sõime Britiga õhtusöögi, tema tööle, mina peoks valmistuma.

Kõik toimis – esimene äratus oli, kui sain Tomilt sõnumi aadressiga kuhu minema pidin: SMS oli selline: Best st north Fitzroy. Tänava lõpus. Pedimonte poe eest 200m põhja poole.

No olgem ausad, põhja poole? Kas ma tõesti tundun neiuna, kellel kompass pidevalt taskus? Orienteerumine on ju alati olnud mu “tugevamaid” külgi. Tom vist pole väga kodus blondiinidega, või noh ‘kohukestega – seest valge, pealt pruun’.

No nii, ma mõtlesin, mis seal ikka – googeldasin Best st ja sain suuna selgemaks. Meikimisega jäin veidi hilja peale aga siht oli kindel silme ees! Astusin poest läbi, valisin meelepärase vahuveini ja võtsin trammi! Saatsin Tomile sõnumi, et kas olen juba lootusetult hiljaks jäänud.

Sõitsin ja sõitsin – tänavad muutusid üha pimedamaks ja Tom ei vastanud enam kõnedele. Lõpuks olin enam vähem õiges kohas – või nii ma arvan – 200m põhja poole aga enam nii väga minna ei tahtnud.

Nii ma siis seal olin: laupäeva öösel, üksi, vahuveinipudel näpus, keset pimedat “Tallinna pelgulinna”. Helistasin Britile, ta rahustas mind maha, et võtku ma tramm linna tagasi ja küll siis edasi kõik laabub ja rõõmustas mind uudisega, et pidi juba tunni pärast vabaks saama. Tühja sest Tomist, tühja sest trammist, tühja sest korteripeost – võtsin takso ja linna!

Pudel ikka veel näpus läksin Britile tööle vastu, ootasin pool tunnikest ja juba olimegi linna peal laiamas – tema oma plekiliste tööpükstega, mina mustas – nagu viimasel ajal kombeks saanud, pudeli jätsime baari hoiule.

Kell oli hiline, otsisime kohta kus maha istuda, mõned kohad leidsime, lobisesime ja tegime väikse joogi! Üsna tüütu siin Melbourne kesklinnas on see, et öisel ajal, eriti nädalavahetusel on kõik enam vähemgi korralikumad kohad piletiga – seega kui tahad lihtsalt lobiseda mõnes toredas lounges, siis maksad oma joogi eest topelt. Kell oli veel rohkem, otsisime kohta kus süüa, mõned kohad leidsime, tellisime kõike mida öösel kohe kindlasti süüa ei tohiks – mmmmmm nii hea. Kell oli hommik, kodu otsima ei pidanud, see on mugavalt ümber nurga!

Nagu juba kombeks saanud, magasime poole lõunani. Ärgates päike paistis, hüppasin voodist püsti, pesin hambad ja äratasin ka Briti. Läksime turule. Ostime: 7 kartulit, 5 väikest banaani, koti salatirohelist, 250g kuivatatud puuvilju, veerand seemneteta arbuusi, lõhemaitselist tipi, 3 tomatit ja pudeli Coca Lighti. Homme kavatseme kartulid ära keeta!

Ostsime söögi kaasa, jalutasime parki, et ilma nautida ja lõunatada. Nägime üliarmsat valget karvanässi (loe: kutsikas), ühe lestaga kajakalist ja veel ühte mustavalgekirjut lindu. Öösiti oleme pargis näinud ka orava ja kassi vahepealset looma – opossumilised vist - kohalikud räägivad (õigemini Tom), et nad on sama tüütud kui rotid – mõelge siis ise kas ma julgesin keset ööd puu taha pissile minna või mitte!

Tom saatis vastuse alles pühapäeval kell neli, oli alles telefoni kätte saanud või nii ta väitis. Lugesin tema sõnumist välja üllatuse, et miks ma siis lõpuks kohale ei jõudnud – no üllatus üllatus – 200m põhja poole – tundub, et see nali jääb meile Eesti tüdrukutele nüüd vist küll külge! Teine kleepuv nali oli nädala eest discol kui üks suvaline kutt, juhtumise pikem kui Brit, patsutas mulle lagipähe ja ütles jejeje Little Girl – (ehk siis jaja väike tüdruk) – No misasja?

Turul käidud, läksin mina tööle ja siis Brit tööle ja siis mina sain vabaks ja tema ikka veel töötab! Järgmisel nädalal on meil esmaspäev vaba. Kokku on mul 5 tööpäeva millest kaks on topelt, seega kokku seitse vahetust, Britil 3 tööpäeva, lubas vabal ajal uuesti erinevaid baare oma cv-dega ründama hakata. Restoranis tunduvad kõik minuga rahul olevat, lubati juba üsna pea valmistada ette teenindajaks. Teisipäev on palgapäev!

Brit mängis esimest korda kasiinos – alagajaõnn: $10 pani sisse ja $70 võttis välja! Mina üllatasin kõiki tõeliselt särava piljardimänguga: algajaõnn, valisin sihtmärgi ning kõigile kuttidele ja Britile üllatuseks läks kuul nii osavalt vastasauku! Teenisin suure hulga plusspunkte!

Melbourne meeldib meile iga päevaga rohkem ja rohkem – koduigatsust ei ole!