Oleme juba kaks päeva järjest kodus süüa teinud – või noh Brit kokkab ja mina surfan siin megaaeglases internetis (täna hakkisin porgandeid ka). Eile käisime turul – väga suur Victoria’s Market asub ainult 5 minuti jalutamise kaugusel, pakub juur- ja puuvilju, liha ja erinevaid delikatesse. Kindlasti külastame seda mõnusat kohta nii mõnigi kord veel! Ostsime kõvasti puuvilju ja proovime ennast burgeritest võõrutada – kaks päeva on õnneks läinud – mina söön muidugi kaks korda nii palju kui Brit!
Eile (Neljapäev 01.10.09) jalutasime veidikene ringi ja mina viisin veel mõned CV-d laiali. Võtsin lõpuks siis südame rindu ja astusin ka ühte veidikene uhkemasse restorani sisse, küsisin juhatajat ja seal ta oligi, uksel vastas. Minu küsimusele, kas nad töötajaid otsivad, sain jaatava vastuse ja kohe tegime ka lühikese intervjuu ja hopsti kustuti esmaspäeva õhtuks proovipäevale – olen rahul! Läksin Brituga kohtama – ta surfas Macis – võtsime oma kodinad kaasa ja suundusime linna tööriideid soppama! Brit pole vist elu sees nii palju musta värvi riideid ostnud kui eile – maika, kampsun, püksid, särk! Minu saagiks oli vaid must särk – kingad on vaja veel kuskilt leida!
Täna hommikul magasime kaua nagu meil plikadel ikka kombeks on ja umbes kell 11 helises minu telefon, köhisin hääle puhtaks ja vastasin. Taaskord töökõne, seekord kelleltki Assan või Astafan no lõpuks me ei saanudki ikka päris täpselt teada mis see nimi oli ja mis kohast ta helistab. Igal juhul tahtsi ta mind kell 4 näha ja ma ütlesin, et muidugi olen kohal! Minut hiljem helises ka Briti telefon, sama number ja sama jutt – Brit võttis kiire lonksu vett, köhis hääle puhtaks ja hops oli ka temal tööintervjuu kell 15.30.
Hakkasime puslet kokku panema, kellel oli meie mõlema andmed, kuhu me lõpuks ikkagi minema pidime. Surfasime netis, lugesime saadetud meile, arutasime kuhu olime CV-sid isiklikult kohale viinud. Pusle jäigi kokku panemata, pesime ennast puhtaks, riietusime apetiitselt, ja linna peale.
Võtsime kohvid ja istusime Maci maha, kuna vestluseni oli veel oma kaks tundi aega, proovisime uuesti seda puslet kokku panna, kuna ainuke koht kuhu olime koos CV-d viinud oli hoopis teises linna otsas ja aadressid kuhu olime meili teel töökuulutustele vastanud ei langenud kokku. Mõtlesime ja juurisime, kuni lõpuks võtsin telefoni kätte ja helistasin samal numbril tagasi sooviga täpsustada aadressi kus vestlus pidi toimuma.
Saime aadressi, googeldasime ja meie üllatus muudkui kasvas, polnud me kuulnud, ega lugenud sellest kohast – meil polnud aimugi, kust nad meie mõlema telefoninumbrid olid saanud.
No mis siis ikka, Brit käis ära, ja siis läksin mina. Suvalised baarid – üks üleval teine all. Hiljem netist lugedes avastasime, et kohad on lahti 7ni hommikul ja vestlusel tuli välja, et nad otsivad töötajaid põhiliselt nädalavahetuseks – mis tähendab, lõpp discodele – no see väljavaade pole just meie lemmik, nii et vaatame kuidas edeneb.
Vestluse lõpus küsisin juhatajalt kust ta meie mõlema telefoninumbrid saanud oli ja lõpuks saime pusle kokku! Ainuke koht kuhu koos oma resumeed viisime oligi selle peakontor, kust elulookirjeldused liiguvad mööda linna laiali erinevatesse teenindusettevõtetesse.
Austraalia tingimused polegi nii väga erinevad kui Euroopas, pole sellist lullilöömist nagu nt Ameerikas kus vahetused on 6-8 tundi pikad ja selle ajaga teenid samapalju või rohkemgi kui Eestis 15-18 tunniga.
No comments:
Post a Comment