Tai 2011

Bangkoki jõudes avastame taaskord kuidas raha paneb rattad käima. Eestil ja veel umbes 20 teisel riigil on Taimaaga piirikokkulepe, mille kohaselt saab turistiviisat taotleda piiril. Üheks niiöelda tingimuseks on edasireisimist tõestav dokument – lennu-, bussi või misiganes pilet – mis garanteerib sinu riigist lahkumise 15 päeva möödumisel. Kui Ameerikasse lennates ma ei julgeks mõeldagi sellise dokumendi puudumisele siis kahjuks või õnneks ei tekkinud mul vähimatki kahtlust, et Tai piiril sellepärast ebamugavusi võiks ilmneda.

Keset ööd Bangkoki jõudes, ilma edasireisimist tõestava dokumendita, ei pilgutanud piiriametnik silmagi ja saatis meid tagasi korrutades vaid üht, ilma antud paberi ettenäitamiseta läbi ei saa. Jalutame ringi, kasutame 15 minutit tasuta internetiaega lennupileteid otsides. Kiirelt jõuame otsuseni rahulikult lennujaamatoolil hommikuni magada.

6 tundi hiljem on sama ametnik sama kurja näoga samal tööpostil, seekord ühmab ta aga silmadega kõrvaolevasse niiöelda kiirjärjekorrale ja mainib 200 bahtist (6 USD) makset. Astume järjekorda ja vähem kui 10 minutiga oleme teisel pool piiri, ei ühtegi liigset küsimust, ei ühegi dokumenti ettenäitamist.

Astume juba tuttavasse pagasihoiu piirkonda, tirime oma rasked kotid kärule, mõned asjatoimetused hiljem oleme teel kesklinna poodlema.

Uskumatu, et täiesti kõrvalisel tänaval keset hullumeelset Bangkoki jookseme kokku sõbrannaga, keda esimest korda kohtasime 3 kuud tagasi Kambodźas – temagi oli aastavahetuse pidustusteks Bangkoki tulnud.

Pärastlõunaks jõuame tagasi lennujaama ja võtame vastu oma Eesti sõbrad Leenu ja Troimi. Paaritunnist taksosõitu Pattayasse vooderdame soojaks läinud Campari klõmakatega – alanud on aasta 2010 ametlik ärasaatmine.

Meie kõigi nelja Taimaa kogemusi arvesse võttes ootame vana-aasta tähistamist piltilusal rannal, koos rõõmsameelsete kohalike ja turistidega. Kohale jõudes saame Britiga vaat et esimese tõelise kultuuriśoki: lodevad Lääne mehed ja tuntud kiirsöögirestoranid, Tai stripparid ja prostituudid, kõik läbisegi räpasel peotänaval.

Seame ennast oma uues kodus sisse ja pärast väikest iluund lähme seda teistmoodi hullumeelset keskkonda uudistama. Kõik polekski ehk nii hull, kui meid iga nurga peal venelasteks või veel hullem Vene prostituutideks ei peetaks. Mitmeid kordi topitakse nina alla Vene keelne menüü, olgu siis restorani või hoopis erinevate nimetuste ja hindadega seksetteastetele. Lõpuks astume sisse tõelisse turistilõksu ja tellime hunniku tiigerkrevette, mis kahjuks meie kõrgeid ootusi ei täida. Õnneks on meil oma seltskonnaga piisavalt jututamist ja muljetamist, nii et taustahullus kaob vahetevahel täiesti ära.

Aasta viimane päev kulgeb pärast hommikukohvi mõnusalt rannaääres õllet libistades, vaikselt tiksumise taustaks tegeleme inimestevahtimisega. Pärastlõunane massaaśi sessioon võtab viimsegi reisiväsimuse.

Paremad näod ees, puhtamad riided seljas astume pidustustele vastu. Lärmakas tänav on paksult inimesi täis, tasahilju on ligi hiilinud ka meie peotuju – pärast kohalikke snäkke ja üsna suursugust ilutulestikku ostame Britiga 7eleven’ist 150ml pudeli õunaviina mis meid uuel aastal purjakile teeb. Seame sammud klubisse. Uksel saame jutule teiste pidulistega, kellest üks meid hoiatab, et koht on Vene prostituute täis ja, et me peaksime eriti ettevaatlikud oleme kellega ja mida räägime. Lõppkokkuvõttes on pidu nagu pidu ikka, väljaarvatud tõsiasi, et me Britiga esimest korda suurde klubisse oma alkoholi sisse smuugeldame – oma pisikesse kotikesse ja oma väikeste kostüümide taskutesse suudame ära peita kolm 200ml pudelit lahjemat ja kangemat kraami.

Algsest plaanist veeta veel neli ööd Pattayas muutub järjest vähem ahvatlevaks, eriti kui hommikut alustatakse agressiivse suusõnalise reklaamiga “tavai paraśuut” – mis peaks siis olema venelastele suunatud reklaam vee kohal tehtavatest langevarjulendudest.

Meie pakutud variant sõita taksoga tagasi Bangkoki ja sealt rongiga Ko Phangani saarele saab pooleldi heakskiitva vastukaja – sihtkoht on suurepärane aga öö rongis näppe õhku viskama ei pane. Leenu ja Troim kingivad meile kõigile lennupiletid Ko Samuile, mis on Ko Phanganist vaid lühikese praamitee kaugusel.

Lennupiletid taskus kirjutame end hotellist välja, teeme pika lõuna ja ei oska aimatagi mis meid ees ootab. Sinisilmselt arvasime, et lennujaam Pattayas on vaid lühikese taksotee kaugusel, ning turismipiirkonnas auto tellimisega muret tekkida ei tohiks. Nii me siis loivasime oma kotid kaenlas taksopunkti vaid 2,5 tundi enne lennu väljumist. Alustuseks otsime ja ootame taksot oma 20 minutit, mille ajal jõuab turismibüroo töötaja meid teavitada, et lennujaam on 60km kaugusel ja meil on vaid üürike tund, et kohale jõuda.

Õnnekombel saame endale hullumeelse taksojuhi, kes kogu teekonna põhimõtteliselt keset kahte rida sõidab, pidevalt kiirust ületades hullumeelseid möödasõite teeb. Kõige uskumatum manööver meie kõigi elus on 15 minutit enne lennujaama jõudmist – punase tule taha seisma jäädes sõidab taksojuht mööda kahest autost ja tagatipuks ümber punaselt vilkuvat valgusfooriposti kasutades kõnniteed – taaskord oleme saanud suure edumaa. Lennujaama jõudes avastame, et meil on lahedalt aega, et end lennule registreerida ja surmasõidust toibuda.

Lend Ko Samuile on veidi üle tunni pikk, kohale jõuame ühte ilusamasse lennujaama kus me keegi enne käinud oleme, õhk on mõnusalt troopiline. Taksoga linnas otsime ööbimiskohta, mis tuleb välja 1.jaanuaril ei olegi nii lihtne. Kupatame Troimi ja kogu meie pagasi massaaśisalongi, antud tund on piisav, et leida meie nõudlikule maitsele – odav, puhas ja mõistlikus piirkonnas - uus elukoht.

Veedame päevad rannas ja ööd discol. Ilm on üsna “taipäraselt” vahelduv: niiske, pilvine, vihmane, kuum, päikeseline.

Päevad kujunevad väga stressivabadeks: hommikusöök, kohv, logelemine ja laisklemine, hiljem õhtusöök. Uus aasta on täis discosid, kui esimesed viis päeva jaksame tarvitada ämbrijooki ja kohalikku õlut, siis järgnevad ööd on põhimõtteliselt alkovabad tantsupeod. Me ei tegele millegi kultuurse ega vaatamisväärsega, peale õhtuste jalutuskäikude rannal ja kenade kuttide vahtimisega – neid on siin kõvasti.

Mõned päevad enne meie viisa lõppu jätame Leenu ja Troimiga nägemiseni. Nemad lähevad Vietnamisse ja meie hakkame omal vaiksel moel valmistuma Austraaliaks.