Austraalia 2011

Perthi lennujaama jõudes oleme veidike sabinas kuidas uus aasta Austraalias meid vastu võtab.

1,5 aastat tagasi Austraaliasse jõudes olime turistid kellel oli seljakotiränduri viisa, nüüd tahest-tahtmata kvalifitseerume seljakotiränduri ridades. Oskus hakkama saada vähesega ja magama kõiksugu tingimustes.

Piiri ületamine kulgeb väga kergelt, ei ühtegi liigset küsimust. Harjumuspäraselt ilma ööbismkohata ja ilma suurema söögita, kui välja arvatud tuub Eesti sinepit ja poolteist tahvlit śokolaadi, istume nõutult hilisõhtuses lennujaamas.

Tunnike lendlehti lugedes otsustame kesklinnas õnne proovida ja üle mitme öö endale voodikoht leida. Taaskord oleme jõudnud Lääne maailma, kus lennujaama transfer on kallim kui bussipilet mõnes Aasia riigis ühest otsast teise.

Hostelikoha leidmine ei kujune kõige lihtsamaks, kuna suured üleujutused Ida kaldal on paljud seljakotirändurid Läände täpsemalt Perthi peavarju ja õnne otsima saatnud. Poole kolmeks öösel leiame magamisaseme kuhu kukume jalapealt.

Veedame kaks ööd Perthis, esmamulje on üsna nigel – oleks nagu suurlinn aga ei ole ka. Ilm on harjumatult kuiv, tugev tuul ja kõrvetav päike. Otsustame edasi liikuda ja Perthi tundma õppimise mõne kuu pärast uuesti ette võtta!

Sakslane Philipp, kellega pool aastat tagasi Idakaldal baklaźaane korjasin elab Perthist mõnesaja km kaugusel Dunsboroughs, kuhu ka oma suuna seame.

Dunsborough on väike rannikulinnake (popul. 4000) keset Lääne-Austraalia (WA ehk Western-Australia) veinimaa piirkonda. Austraalia suvel on kogu veinimaa tõeline turismimagnet - väikesed keskused täituvad kümnete tuhandete puhkusenautlejatega

Phillipp viib meid oma neliveo autoga (mis on rohkem nagu suur paat) kõrvalistele tavaautoga ligipääsmatutele teedele ja kaugematesse randadesse. Läänerannik on tuuline, metsik ja hingematvalt ilus, lained on meeletult kõrged ja tugevad – surfarite paradiis.

Esimesel õhtul viiaks meid sõpruskonnaga kohtuma. Tuleb välja, et suurem osa Dunsborough seljakotirändureist töötab samas kohas – 5 tärni kuurortis Bunker Bay – kes kokad, kes teenindajad. Philipp, kes on Bunker Bay’s lõunakokk ja kogu töömeeskonnaga heades suhetes, poetab sõna meie kohta teenindusülemale. Järgmisel päeval viime oma resümeed ja neli päeva hiljem on esimene tööpäev.

Elamisega läheb samuti väga lihtsalt – Phil elab koos kahe teise Bunker Bay kokaga kolme magamistoaga suures rendimajas – kuhu ka meile väike nurgake eraldatakse. Poisid on väga abivalmid, sõidutavad kuhu vaja, laenavad autot ja on muidu väga toredad!

Philipp (22) – Lääne-Saksas – on meie pesamuna, rikaste vanemate lapsena on ta üsna hellitatud ja suure tähelepanuvajadusega. Abivalmis, tore ja suure südamega aga aegajalt liiga kärsitu ja harjunud oma tahtmist saama. Omaette reisimine on teda juba mõneti karastanud aga minna on veel pikk tee.

Torston (30) – Ida-Saksast – Mitu aastat kruiisilaeval töötamist on ta näinud sadamaid üle maailma ja harjunud pikkade tööpäevadega. Ehk kõige kogenum kokk meie majapidamises ja harjunud elama igasugustes tingimustes, lahke ja alati valmis mõneks õlleks.

Sean (27) – Tore ja sõbralik nagu ikka üks tüüpiline britt.

Meie uus kodu asub umbes 20 minuti jalutamise tee kaugusel linna südamest. Dunsborough keskuses on kaks suuremat toidupoodi, mõned restoranid, kohvikud ja turismiinfopunkt – väike kuurortlinnake, mis suvel turiste täis voolab ja talvel unne vajub. Siin on kohalik pubi ja kaks alkoholipoodi aga siiski tundub, et Dunsborough elavaim koht inimesi vaatamas käia on kohalik hostel. Sinna koguneb õhtuti suurem osa piirkonnas töötavaid seljakotirändureid ja unetuid noori.

Mõni päev tagasi juhtus, et meil kolmel – Philipp, mina ja Brit – oli vaba õhtu ja Philil oli isu süüa teha. Istusime päikeseloojangul oma teise korruse terrassil vaatega golfiväljakule, kus nagu tavaliselt kängurud oma päeva lõpetasid ja päikese käes peesitasid, samal ajal kui meie oma väga maitsvat kängurufileed nautisime. Üldjuhul muidugi teeme meie Britiga kodus kõige rohkem süüa nii ka meie toiduvarud suuremad – poisid on rohkem õlle ja valmistoidu peal väljas.

Kahjuks juhtus nii, et pidime mõlemad ootamatult töötama Austraalia Päeval, 26. Jaanuar – nii et seekord ei saanud me osa barbequest, õllest, rannast ega Austraalia lipuga ringi jooksmisest.

Pühapäeval (30.01.11) toimus hostelis nii öelda väike kogunemine, ei midagi väga põnevat – õlu, lobisemine ja piljard – osalised üldjuhul kõik meie kaastöötajad Bunker Bay kuurortis aga ka mõned kohalikud noored. Peo käigus kujunes aga välja plaan minna Margaret River’i piirkonda uudistama.

Jaanuari viimane päev kujunes väga vahvaks ja teguderohkeks. Kergekäeliselt lubasime Britiga kõigile hommikukohvi pakkuda, nii oligi maja esimese asjana täis tegusaid noori. Kodus lugesime pead kokku ja pakkisime lapsed autosse. Mõned osalised lisandusid kohustuslikus bensiinijaama peatuses. Margaret River’i keskusesse judes otsustasime alustuseks kohalikus kõrtsus keha kinnitada. Külm õlu ja mõnusalt rasvased friikartulid oli just õige esmaspäevane lõunavalik.

Järgmine peatus oli Xanadu viinamarjaistandus/veinikelder. Veinimaitsmine on siin tavaliselt tasuta, näiteks Xanadu’s said kõik soovijad kokku proovida oma kümmet erinevat veini – maitsmised on väikese lonksu suurused. Kolme peale – Brit, mina, Phillip – ostsime pudeli 2008 Shiraz’i ning Phil lubas sellel õhtul kui veini lahti korgime lammast valmistada.

Edasi suundusime veinikeldrisse nimega Vesse Felix, kus maitsesime veel oma kuut-seitset erinevat veini ja klõpsutasime pilte. Kogu piirkond on mõnusalt puhkuselõhnaline – ilusad vaated, armunud paarikesed, rõõmust rõkkavad perekonnad.

Pärast veini oli isu veidikene maiustada, nii oligi järgmine peatus kohalikus śokolaadivabrikus, kus ahmisime põsed head paremat täis ja loputasime selle kohviga alla – kogu seltskond sai kojusõiduks suhkru üledoosi.

Tagasi Dunsboroughs oli osaline meeskonnavahetus ja edasi suundusime vaateplatvormile nimega Sugarloaf - kus nautisime vaadet, siidrit ja seltskonda.

Õhtusöögiks otsustasime sõita 30km kaugusele linnakesse Busselton, kus pika laua taga ennast teenindada lasksime. Pika päeva lõpetasime uute Eesti sõprade – Merje ja Artjom – juures piltide vaatamisega ja uue päeva planeerimisega.

Teisipäeva hommik oli selge, kuum ja päikeseline – vaheldus mitmepäevasele pilvitusele ja eriti hiljutisele tsüklon Bianca hoiatusele. Bianca pidi saabuma pühapäeva (30.01.11) öösel, ennustati tuult kiirusega 200 km/h – tassisime kogu terrassimööbli sisse ja sulgesime aknad, uksed – õnneks tsüklon siiski meieni ei jõudnud.

Suundusime päevaks Yallingup’i nimelisse randa – vesi on siin ikka piltilusalt sini-sini-roheline. Pärast mõnetunnist rannal logelemist lubas Artjom tüdrukutele pannkooke küpsetada – vahtrasiirupi ja maasikamoosiga!

Austraalia Ida kallas on hetkel õnnetult liikunud ühest katastroofist teiseni. Alles oli Queenslandis suured üleujutused ja nüüd jõudis siia 5 kategooria tsüklon nimega Yasi. Üleujutused ja tsüklon on laastanud põllumajandussektori, banaani ja suhkruroo põllud on maatasa pekstud ning kümned tuhanded kodud ilma elektri ja veeta. Kõiki kahjusid pole veel jõutud kokku lugeda aga see on kindlasti miljonites dollarites. Kuna Austraalia on väga ettevaatlik importia ja üldjuhul on kõik põllumajandussaadused kohalik siis nüüd ennustatakse toidutööstuses üleriigilisi hinnatõuse.

Lõpuks ometi võtsime end kokku ja investeerisime Austraalia kallisse internetisüsteemi – meil on nüüd isiklik internetipulk. Loodetavasti saate meilt nüüd veidike rohkem uudiseid ja pilte, lugusid eelmise aasta reisist – kui me oma kiires graafikus neid ülesse kirjutada jõuame!