LaJolla

Mõnus on tagasi olla Lõuna-Californias! Magame, sööme, poodleme ja valmistume jõuludeks – nii võib kokkuvõtlikult iseloomustada San Diegos veedetud aega. Peame pikki hommiku- ja õhtusööke mille vahepalaks mängime kordamööda Maasikaga. Detsembri esimesed nädalad on üsna vihmased ja külmad, tegeleme tubaste toimetustega. Mina näiteks sorteerin garaaźis kümne aasta jagu ajakirju ja raamatuid riiulitesse ja Brit küpsetab piparkooke. Üle päeva sõidame kaubanduskeskustesse, et oma seljakoti sisu värskendada - ostame endale paari kontsakingi ja laename Katrinilt mõned litrilised topid – oleme otsustanud kaheks ööks Vegasesse lennata.

Viva Las Vegas!

Jõuame Vegasesse ja esimese asjana lennukilt maha astudes võtavad meid vastu mänguautomaadid. Viskame kotid tuppa ja läheme Strip’ile – nii kutsutakse Las Vegase Boulevardi osa, kus tänava mõlemad pooled on hotelle täis pikitud – uudistama. Jalutame hotellidest hotellidesse, kuni on aeg minna õhtuks ilusaks valmistuma. Vegas on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on täiesti okei kanda litritega kaetud särgikesi ja muidu imepisikesi sädelevaid kostüüme hommikust õhtuni ja siis jälle uue ringiga uues kostüümis. Öö on päev ja päev on öö.

Kostüümid seljas, juuksed kuumniiskelt kohevaks töödeldud ja kolm kihti ripsmeduśśi hiljem astume õhtule vastu. Õhtusöök “Pariisis”, kokteilid “Caesars Palace’s” ja disco “Bellagios”. Vahepeatused mänguautomaatide juures, mis Jackpot’i kuidagimoodi välja anda ei taha

Kahjuks või õnneks jalutame peo alguses ainukeste kuttide otsa, kes kannavad ruudulisi särke ja kitsaid teksaseid, kes üllatus üllatus on Austraaliast, täpsemalt Melbournest. Pidu kestab väga varaste hommikutundideni.

Varbad villis koperdame koju ja pärast lühikest und oleme valmis uueks päevaks hullumeelses kõrbelinnas.

Pärast pikka päeva ja lõunauinakut oleme jällekord tuhkatriinu kombel ilusates kostüümides ja kolmekordse ripsmeduśśi kihi all. Teise õhtu plaanidesse võtsime külastuse EnCore ja Wynn hotellidesse, mis on Strip’il ühed uuemad ja uhkemad, meie tagasihoidlikust hotellist lühikese taksosõidu kaugusel. Uutes hotellis on alati see meeldiv äratundmisrõõm – kulumilaikudeta, värske vaiba lõhn – kohev vaip millel on pehme jalutada isegi verivillis varvastel.

Väike disco ülerahvastatud tantsuplatsil millejärel otsustame magama minna. Langeme väsinult voodisse, sealt hommikusöögile, taksosse, lennukisse, autosse ja endalegi ootamatult oleme Racheli suure televiisori ees filmi nautimas.

Las Vegas – peatse kohtumiseni!

Tagasi LaJollas on päevad taaskord mõnusalt perekesksed ja jõuluettevalmistused jätkuvad. Kuna pool minu peret sai Californias kokku siis üksmeelselt otsustati teha Eesti jõulutoitu ja seda nii autentselt kui võimalik. Sealiha, ahjukartulite, jõhvikamoosi ja kõrvitsakompotiga ei tohiks muret tekkida kusagil maailmas, keerulisemaks läheb tavaliselt aga hapukapsa ja verivorstidega. Hapukapsa saime seekord väikesest Saksa delikatesside pood/restoranist, mille ema kodus suhkruga pruuniks praadis – maitses nagu iga aasta jõululaual.

Naljakam on aga lugu verivorstidega, kuna komponendid on ju veidikene ebatavalised: soolikad, veri ja tangud. Tangud leidsime hästivarustatud toidupoe lettidelt, veri sai ostetud kohalikust Aasia poest – kus pakutakse igasugu ebatavalisi tooteid. Soolikatega oli alguses keerulisem aga nagu kõik Ameerika trendikad “meeleheitel” koduperenaised läks Katrin internetti. Soolikad jõudsid posti teel koju vaid mõni päev hiljem läbi Amazon.com’i. Emal ja Katrinil kulus üks pikk päev, et valmistada hunnik verivorste – nii maitsvad!

Seekord saime niiöelda kahed jõulud: 24. Detsember oli Eesti traditsioonide kohaselt ja 25. Detsembri hommik aga Ameerika omade päralt.

Terve pere ümber laua, tutimütsid peas sööme jõulutoitu ja vahele limpsame Ameerika pühadejooki eggnog brändiga. Jõulud on ikka üks toredamaid palasid aastas: vahuvein ja kingitused, laulud, luuletused.

Veel mõnusam on aga avada uuesi kingitusi esimese asjana ärgates. Ameerika jõuluvana toob kingtused öösel vastu 25. Detsembrit, üldjuhul läbi korstna. Nii nagu filmides, rippusid ka meil suured pühadesokid kaminasimsil, mis hommikuks head paremat täis olid topitud.

Hiljem sööme veidikene eelmise õhtu peotoidu ülejääke ja teeme perekondliku jalutuskäigu Balboa pargis – mis on San Diego üks populaarsemaid vaba aja veetmise kohtasid. 500 hektari suurusel maa-alal on erinevad muuseumid, teatrid, botaanikaaed, rohelust, pargiilu ja maailmakuulus San Diego loomaaed – mida me paar päeva tagasi külastanud olime. Ilm on päikeseline aga jahedavõitu.

Kiire päev San Fransiscos (27.12.2010) ja juba ongi aeg Ameerikaga nägemiseni jätta. Viimane 40 tundi San Fransiscos kujuneb väga toimekaks. 26. Detsembri õhtul lendame San Diegost San Fransiscosse, viskame kotid nurka ja lippame kesköisele kohtingule Las Vegases kohatud kuttidega Alembic nimelisse kokteilibaari.

Lühike uni hiljem jookseme mööda San Fransisco tänavaid, et sõpradele viimased kallistused edasi anda. Jõuame teha kiire tiiru tuttavas veinibaaris ja õhtu lõpetame Jana ja Hankiga hilisel õhtusöögil Nopa’s. Kahju on lahkuda aga uued seiklused on ees ootmas.