Ameerika Ühendriigid

Naljakas on mõelda, et alustame oma reisi Ameerikasse Teisipäeval 16.11 - lendame 6 tundi ja ootame 8 tundi ja siis lendame veel 10 tundi aga kohale jõuame ikkagi Teisipäeval 16.11.2010.

Britil polnud piiri peal ühtegi probleemi, mind aga immigratsioon armastab! Taaskord olin mina see, kes pidi tagaruumis poolteisttundi ootama ja seletama, et ma ei kavatse Ameerikasse elama ega töötama jääda. Lõpuks kaks tundi pärast lennuki maandumist saan templi passi ja seljakoti kätte. Brit on kogu selle aja teadmatuses lennujaama ootesaalis istunud, Katrin ootas meid Maasikaga tund aega bussipeatuses kui lõpuks loobus ja lapse magama viis. Ostame metroopiletid ja sõidame kesklinna. Esimese asjana Ameerikas läheme apteeki, ostame paki blondi juuksevärvi ja teeme Briti juuksed taaskord “loomulikuks” blondiks.

Esimesed kaks nädalat San Fransiscos mööduvad väga kiiresti – nagu üks pikk uneta ööpäev. Esimesel hommikul pakime minu väikese uhiuue õetütre Maasika autosse ja võtame suuna Napa Valley veinimaale, umbes tunniajane autoreis San Fransiscost. Sõit üle Golden Gate Bridge paneb südame taaskord USA lainel põksuma. Mõnus algus meie uuele seiklusele – maitseme kohalikku California veini ja jututame. Ilm on Californiapäraselt päikeseline, üle pika aja oleme keset sügisvärve. Vein maitseb imehästi, eriti pärast kahekuist õlledieeti.

Päeval uudistame linna, poodleme, pärast Maasika vannitamist on õhtusöök. Jõudumööda tutvustan Britile oma sõpru ja armsaks saanud kohtasid. Sööme põhimõtteliselt päevad läbi – kõik on nii maitsev – põsed on mõnsalt punnis.

Pühapäeval kutsuvad Khyber’i (minu õemees) onu ja tema naine meid niiöelda hilisele hommikusöögile – siin kutsutakse seda Brunch’iks – kohta nimega Yang Sing.

Yang Sing pakub Tim Sum’mi mis on välja kujunenud Hiina teejoomise traditsioonist. Varemalt käisid sõbrad ja sõbrannad Lääne maade mõistes kohvikutes teed joomas, aga kuna pikk jutustamine, maleturniir või muu meelelahutus tegi kõhu tühjaks, hakkasid teejoomise kohakesed pakkuma erinevaid maitsvaid suupisteid. Nüüdseks on suupisted vaat ehk tähtsamad kui tee ise, kuigi siiani pole minul Yang Sing’is pakutavast jasmiiniteest küll isu täis saanud.

Kelnerid sõidavad serveerimiskärudega ringi ja pakuvad erinevaid maitsvad roogasid mis asetatakse suurele ümmargusele lauale, mille keskel on keerlev klaasist alus. Igaüks siis ammutab oma taldrikule vabal valikul eksootilisi maiuspalu.

Pärast pikka lõunat jalutame ja uudistame linna, hiljem sõidame trammiga San Fransisco järskudest küngastest alla ja ülesse. Ilm on selge ja üsna krõbe, eriti meile, kes me oleme troopilise kliimaga harjunud, väriseme nagu haavalehed. Kuigi on alles novembri keskpaik on kogu linn jõulutuledes.

Jõudumööda käime läbi San Fransisco vaatamisväärsused – Lombardi siiru-viiruline tänav, uhke Kuldsete väravate sild (Golden Gate Bridge), Alcatrazi vangla, Jaapani iluaed, linnavaated ja turismipiirkonnad. Kõike seda arhitektuurilist ilu saadab San Fransiscole kohane vaheldusrikas inimvalik – hipsterid, hipid, värvilised, mustvalged, vanad, noored, rikkad, vaesed, jooksudressides või ülikondades, kerjused ja ärimehed. Bussides saame korraliku doosi salaja inimesi vahtides ja nende lugusid kuulates – siin on ikka mõnus segu kõigest ja kõigist – elu nagu Ameerika filmis.

Nädal Ameerikas ja avastame end töötamast üle kahe kuu – Farmer Al (Khyberi onu) palub meie abi pühade-eelsel ostuhulluses ja nii saavad meist atraktiivsed moosimüüjad. Tööpäevad lõpetame samas hoones olevas veinipoes/baaris, kus mul juba eelmisest Ameerika korrast nägupidi tuttav kelner maitsvaid veine suure allahindlusega klaasidesse jagab!

Peolkäimiseks võtab Katrini sõbranna Jana ohjad üle ja läheme discole. Kes kunagi discol käinud see teab – mõnusalt lärmakas, ilusad inimesed, tants, trall ja tagaajamine. Koju lähme ikka kolmekesi, hommikuks kaasas ehk väike pohmellipoiss. California seaduse kohaselt saab klubides ja baarides alkoholi osta ja tarvitada kuni kella kaheni öösel. Pärast seda panevad väiksemad kohad uksed kinni, suuremad klubid müüvad veel kaks tundi vett ja lasevad peolistel tantsuplatsil kaineks saada. Komme varakult koju minna on alguses harjumatu aga pikem uni on hommikul väga vajalik, eriti kui beebi ärkab siis kui meie tavaliselt alles teist külge keerame.

Tänupühad veedame koos Khyberi onu Al’i ja tema naise Becky juures. Laud on head paremat lookas – traditsioonilised road ja mõned uuemad leiutised. Briti esimene tänupühade kalkun maitseb imehästi koos kõige sinna juurde kuuluvaga: jõhvikamoos, kalkunitäidis, kõrvitsakook. Aasta aega kahekesi olles, tuleb mõnusa värskendusena perekondlik tögamine, poliitika vaidlused ja ülesöömisest rahulolev naeratus. Minu vanemad on samuti Californiasse jõudnud, seltsis on veel segasem.

Moosimüük tehtud ja San Fransiscoga jooksu pealt tutvutud, laenutame mahtuniversaali ja pakime sinna pere ja miljon asja. Nagu ikka on kõige rohkem kraami pere kõige pisemal – Maasikal, tema järgi käib ka kogu jant – ta on ikka nii armas.

Alustame oma reisi mööda sinkavonkalist teed Vaikse ookeani kaldal Lõuna – Californiasse kolmapäeva (01.12.2010) hommikul. Esimene peatus on Monterey Bay akvaariumis, kuna meie Britiga pole veel/ikka harjunud beebi varajase ärkamisega siis kulub pool kaladega veedetud aega une ja ärkveloleku vahepeal.

Õhtuks jõuame oma esimesse sihtpunkti - Big Sur.

Jalutame kohalikku hingematvalt ilusad vaatega restorani ja päikeseloojangu taustal naudime erinevaid kuumi kakao- ja kohvijooke, brändiga otseloomulikult. Oleme ise siin samuti paras vaatamisväärsus – vanaisa viie blondi kaunitariga – isa, ema, Katrin, Maasika, mina ja Brit.

Üüritud väikeses majakeses on Briti ja minu etteaste valmistada õhtusöök kiiresti, maitsvalt ja väikeste vahenditega, ehk siis lihtne ülesanne talutöö aegadest. Brit saab väga hästi hakkama, lõpetame pika päeva kamina ees veinitades

Varakult asume jälle teele uueks sihtkohaks Hearst Castle, mis asub 490 m kõrguse San Simeoni mäe otsas. Ajalehemagnaat Mr William Randolph Hearst oli suur kunstihuviline ja meelelahutaja. Hearsti perekonnal oli suur maavaldus keset California rannikut, kuhu Hearst 20ndatel otsustas endale “tagasihoidliku” rantso ehitada, kus meeleolukaid koosviibimisi korraldada.

Mainimisväärne on fakt, et omal ajal oli Hearstil lossi ümbruses maailma suureim isiklik loomaaed. Tänaseni võib valdustes näha üksikuid ringi kalpsavaid Zebrasid, kes loomaia likvideerimise käigus jooksu panid.

Loss on ehitatud üldjuhul barokk- ja renessanss-stiilis, meile eurooplastele tundub see veider, teha midagi uut mis näeb välja nagu vana. Suurem osa sisustusest on Euroopast kokku ostetud – puitnikerdustega lagi Belgiast, maalid Saksamaalt, lehvivad lipud Prantsusmaalt jmt. Valdustes on kaks uhket basseini – millest ühe kahhelkivid on kullaga kaunistatud, teine väliõhubassein ehitati kolm korda ümber, enne kui Hearst sellega rahule jäi. Kuna Hearst muutis pidevalt oma meelt ja maja disaini, ei saanud loss mitte kunagi täielikult valmis. Pärast Hearsti surma 1957 annetati maavaldus koos lossiga California osariigile, mispeale see ajaloopargiks ümber nimetati – aastas käib siin umbes miljon turisti.

Loss ja abihooned olid kokkuvõttes väga suursugused aga minu maitsele veidike liiga võltsid. Kahjuks ei lubatud meid lossis ega seda ümbritsevas väga ilusas aias omaette üldse ringi vaadata, kogu ekskursioon oli kindlas marsruudis ja ajakavas. Siseruumides olid kindlad halli vaibaga märgistatud teerajad, millest kõrvale kalduda ei tohtinud. Vaid kord aastas lubatakse kogu kollektiivil kasutada välist basseini – muidu on kogu loss “ainult vaata, ära puutu” näitus.

Õhtuks jõuame Santa Barbara lähistele – mehhiko restoran, suur jäätisetuutu ja Maasika esimene “vauuu” panevad päevale naerusuise punkti.

Jõuame Los Angele’sse – päev algab Walk of Fame’il (tähtede tänaval): otsime kuulsuste tähekesi, pildistame, naudime päikest. Hiljem kohustuslikud fotod ja jalutuskäik filmidest tuntud “Hollywoodi” mäe otsas, kaadrite suure “O”, või mõne muu tähe kohal jalgade kõlgutamise eest võib trahvi saada vähemalt tuhat Ameerika dollarit. Õhtu veedame seekord Britiga traumapunktis – tema kaasavara Laosest - mädapaise varbas on muutunud väljakannatamatuks. Väike sisselõige, rull sidet, uus kõpsuv jalavari hiljem läheb puhkus edasi.

Järgmine päev (04.12.2010) algab hommikueinega üliameerikalikus Denny’ses – ja kultuuri täis päev jätkub 1997 aastal avatud Getty Keskuses.

Oma 1,3 millioni külastajaga aastas on Getty keskus üks populaarsemaid muuseume Ameerikas ja on kõigile tasuta. Keskus asub 270m kõrguse mäe otsas vaatega Los Angelesele – selge ilmaga pidavat näha olema ka Vaikne ookean. Mitmetasandiline keskuse arhitektuur ja seda ümbritsev aed on omaette vaatamisväärsus ja ilus ajaveetmise koht. Muuseum on spetsialiseerunud 19- ja 20ndade Euroopa ja Ameerika kunstile seal hulgas maalid, joonistused, skulptuurid, käsikirjad, sisekujunduselemendid, fotokunst jne. Minu jaoks kuulsaim maal muuseumis oli Vincent Van Gogh’i “Iirised” (1889).

Õhtuks jõuame Khyberi ema, Katrini ämma Racheli juurde LaJollasse – meie järgmine peatuspaik kolmeks nädalaks. Teel LaJollasse oleme endale organiseerinud veel eestlasi – Hendrik ja Karolin Los Angelesest - kes meiega õhtusöögi ja järgmiseks päeva koos veedavad.

Järgneb....