Toyota Starlet

Meil on uudiseid!

21. Veebruar 2011 sai Britist ametlikult autoomanik – mina võin nüüd ilma süümepiinadeta alati kõrvalistujakoha võtta! Meie uus kahe uksega helesinine Toyota Starlet on aastanumbriga 1996 ja sõitnud läbi 214 000 km.

Meil on nüüdseks mõlemal oma voodi (loe: madrats), töökoht, auto ja järgmisest reedest peaksime alustama oma lisatöökohaga. Kandideerisime restorani mis kohaliku ajalehe kaudu tööjõudu otsis – uus juhataja tundus meist väga huvitatud olevat. Dunsborough on siiani meie vastu väga helde olnud! Ilm on ikka väga palav ja igapäevaselt liiga suurepärane!

Tai 2011

Bangkoki jõudes avastame taaskord kuidas raha paneb rattad käima. Eestil ja veel umbes 20 teisel riigil on Taimaaga piirikokkulepe, mille kohaselt saab turistiviisat taotleda piiril. Üheks niiöelda tingimuseks on edasireisimist tõestav dokument – lennu-, bussi või misiganes pilet – mis garanteerib sinu riigist lahkumise 15 päeva möödumisel. Kui Ameerikasse lennates ma ei julgeks mõeldagi sellise dokumendi puudumisele siis kahjuks või õnneks ei tekkinud mul vähimatki kahtlust, et Tai piiril sellepärast ebamugavusi võiks ilmneda.

Keset ööd Bangkoki jõudes, ilma edasireisimist tõestava dokumendita, ei pilgutanud piiriametnik silmagi ja saatis meid tagasi korrutades vaid üht, ilma antud paberi ettenäitamiseta läbi ei saa. Jalutame ringi, kasutame 15 minutit tasuta internetiaega lennupileteid otsides. Kiirelt jõuame otsuseni rahulikult lennujaamatoolil hommikuni magada.

6 tundi hiljem on sama ametnik sama kurja näoga samal tööpostil, seekord ühmab ta aga silmadega kõrvaolevasse niiöelda kiirjärjekorrale ja mainib 200 bahtist (6 USD) makset. Astume järjekorda ja vähem kui 10 minutiga oleme teisel pool piiri, ei ühtegi liigset küsimust, ei ühegi dokumenti ettenäitamist.

Astume juba tuttavasse pagasihoiu piirkonda, tirime oma rasked kotid kärule, mõned asjatoimetused hiljem oleme teel kesklinna poodlema.

Uskumatu, et täiesti kõrvalisel tänaval keset hullumeelset Bangkoki jookseme kokku sõbrannaga, keda esimest korda kohtasime 3 kuud tagasi Kambodźas – temagi oli aastavahetuse pidustusteks Bangkoki tulnud.

Pärastlõunaks jõuame tagasi lennujaama ja võtame vastu oma Eesti sõbrad Leenu ja Troimi. Paaritunnist taksosõitu Pattayasse vooderdame soojaks läinud Campari klõmakatega – alanud on aasta 2010 ametlik ärasaatmine.

Meie kõigi nelja Taimaa kogemusi arvesse võttes ootame vana-aasta tähistamist piltilusal rannal, koos rõõmsameelsete kohalike ja turistidega. Kohale jõudes saame Britiga vaat et esimese tõelise kultuuriśoki: lodevad Lääne mehed ja tuntud kiirsöögirestoranid, Tai stripparid ja prostituudid, kõik läbisegi räpasel peotänaval.

Seame ennast oma uues kodus sisse ja pärast väikest iluund lähme seda teistmoodi hullumeelset keskkonda uudistama. Kõik polekski ehk nii hull, kui meid iga nurga peal venelasteks või veel hullem Vene prostituutideks ei peetaks. Mitmeid kordi topitakse nina alla Vene keelne menüü, olgu siis restorani või hoopis erinevate nimetuste ja hindadega seksetteastetele. Lõpuks astume sisse tõelisse turistilõksu ja tellime hunniku tiigerkrevette, mis kahjuks meie kõrgeid ootusi ei täida. Õnneks on meil oma seltskonnaga piisavalt jututamist ja muljetamist, nii et taustahullus kaob vahetevahel täiesti ära.

Aasta viimane päev kulgeb pärast hommikukohvi mõnusalt rannaääres õllet libistades, vaikselt tiksumise taustaks tegeleme inimestevahtimisega. Pärastlõunane massaaśi sessioon võtab viimsegi reisiväsimuse.

Paremad näod ees, puhtamad riided seljas astume pidustustele vastu. Lärmakas tänav on paksult inimesi täis, tasahilju on ligi hiilinud ka meie peotuju – pärast kohalikke snäkke ja üsna suursugust ilutulestikku ostame Britiga 7eleven’ist 150ml pudeli õunaviina mis meid uuel aastal purjakile teeb. Seame sammud klubisse. Uksel saame jutule teiste pidulistega, kellest üks meid hoiatab, et koht on Vene prostituute täis ja, et me peaksime eriti ettevaatlikud oleme kellega ja mida räägime. Lõppkokkuvõttes on pidu nagu pidu ikka, väljaarvatud tõsiasi, et me Britiga esimest korda suurde klubisse oma alkoholi sisse smuugeldame – oma pisikesse kotikesse ja oma väikeste kostüümide taskutesse suudame ära peita kolm 200ml pudelit lahjemat ja kangemat kraami.

Algsest plaanist veeta veel neli ööd Pattayas muutub järjest vähem ahvatlevaks, eriti kui hommikut alustatakse agressiivse suusõnalise reklaamiga “tavai paraśuut” – mis peaks siis olema venelastele suunatud reklaam vee kohal tehtavatest langevarjulendudest.

Meie pakutud variant sõita taksoga tagasi Bangkoki ja sealt rongiga Ko Phangani saarele saab pooleldi heakskiitva vastukaja – sihtkoht on suurepärane aga öö rongis näppe õhku viskama ei pane. Leenu ja Troim kingivad meile kõigile lennupiletid Ko Samuile, mis on Ko Phanganist vaid lühikese praamitee kaugusel.

Lennupiletid taskus kirjutame end hotellist välja, teeme pika lõuna ja ei oska aimatagi mis meid ees ootab. Sinisilmselt arvasime, et lennujaam Pattayas on vaid lühikese taksotee kaugusel, ning turismipiirkonnas auto tellimisega muret tekkida ei tohiks. Nii me siis loivasime oma kotid kaenlas taksopunkti vaid 2,5 tundi enne lennu väljumist. Alustuseks otsime ja ootame taksot oma 20 minutit, mille ajal jõuab turismibüroo töötaja meid teavitada, et lennujaam on 60km kaugusel ja meil on vaid üürike tund, et kohale jõuda.

Õnnekombel saame endale hullumeelse taksojuhi, kes kogu teekonna põhimõtteliselt keset kahte rida sõidab, pidevalt kiirust ületades hullumeelseid möödasõite teeb. Kõige uskumatum manööver meie kõigi elus on 15 minutit enne lennujaama jõudmist – punase tule taha seisma jäädes sõidab taksojuht mööda kahest autost ja tagatipuks ümber punaselt vilkuvat valgusfooriposti kasutades kõnniteed – taaskord oleme saanud suure edumaa. Lennujaama jõudes avastame, et meil on lahedalt aega, et end lennule registreerida ja surmasõidust toibuda.

Lend Ko Samuile on veidi üle tunni pikk, kohale jõuame ühte ilusamasse lennujaama kus me keegi enne käinud oleme, õhk on mõnusalt troopiline. Taksoga linnas otsime ööbimiskohta, mis tuleb välja 1.jaanuaril ei olegi nii lihtne. Kupatame Troimi ja kogu meie pagasi massaaśisalongi, antud tund on piisav, et leida meie nõudlikule maitsele – odav, puhas ja mõistlikus piirkonnas - uus elukoht.

Veedame päevad rannas ja ööd discol. Ilm on üsna “taipäraselt” vahelduv: niiske, pilvine, vihmane, kuum, päikeseline.

Päevad kujunevad väga stressivabadeks: hommikusöök, kohv, logelemine ja laisklemine, hiljem õhtusöök. Uus aasta on täis discosid, kui esimesed viis päeva jaksame tarvitada ämbrijooki ja kohalikku õlut, siis järgnevad ööd on põhimõtteliselt alkovabad tantsupeod. Me ei tegele millegi kultuurse ega vaatamisväärsega, peale õhtuste jalutuskäikude rannal ja kenade kuttide vahtimisega – neid on siin kõvasti.

Mõned päevad enne meie viisa lõppu jätame Leenu ja Troimiga nägemiseni. Nemad lähevad Vietnamisse ja meie hakkame omal vaiksel moel valmistuma Austraaliaks.

LaJolla

Mõnus on tagasi olla Lõuna-Californias! Magame, sööme, poodleme ja valmistume jõuludeks – nii võib kokkuvõtlikult iseloomustada San Diegos veedetud aega. Peame pikki hommiku- ja õhtusööke mille vahepalaks mängime kordamööda Maasikaga. Detsembri esimesed nädalad on üsna vihmased ja külmad, tegeleme tubaste toimetustega. Mina näiteks sorteerin garaaźis kümne aasta jagu ajakirju ja raamatuid riiulitesse ja Brit küpsetab piparkooke. Üle päeva sõidame kaubanduskeskustesse, et oma seljakoti sisu värskendada - ostame endale paari kontsakingi ja laename Katrinilt mõned litrilised topid – oleme otsustanud kaheks ööks Vegasesse lennata.

Viva Las Vegas!

Jõuame Vegasesse ja esimese asjana lennukilt maha astudes võtavad meid vastu mänguautomaadid. Viskame kotid tuppa ja läheme Strip’ile – nii kutsutakse Las Vegase Boulevardi osa, kus tänava mõlemad pooled on hotelle täis pikitud – uudistama. Jalutame hotellidest hotellidesse, kuni on aeg minna õhtuks ilusaks valmistuma. Vegas on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on täiesti okei kanda litritega kaetud särgikesi ja muidu imepisikesi sädelevaid kostüüme hommikust õhtuni ja siis jälle uue ringiga uues kostüümis. Öö on päev ja päev on öö.

Kostüümid seljas, juuksed kuumniiskelt kohevaks töödeldud ja kolm kihti ripsmeduśśi hiljem astume õhtule vastu. Õhtusöök “Pariisis”, kokteilid “Caesars Palace’s” ja disco “Bellagios”. Vahepeatused mänguautomaatide juures, mis Jackpot’i kuidagimoodi välja anda ei taha

Kahjuks või õnneks jalutame peo alguses ainukeste kuttide otsa, kes kannavad ruudulisi särke ja kitsaid teksaseid, kes üllatus üllatus on Austraaliast, täpsemalt Melbournest. Pidu kestab väga varaste hommikutundideni.

Varbad villis koperdame koju ja pärast lühikest und oleme valmis uueks päevaks hullumeelses kõrbelinnas.

Pärast pikka päeva ja lõunauinakut oleme jällekord tuhkatriinu kombel ilusates kostüümides ja kolmekordse ripsmeduśśi kihi all. Teise õhtu plaanidesse võtsime külastuse EnCore ja Wynn hotellidesse, mis on Strip’il ühed uuemad ja uhkemad, meie tagasihoidlikust hotellist lühikese taksosõidu kaugusel. Uutes hotellis on alati see meeldiv äratundmisrõõm – kulumilaikudeta, värske vaiba lõhn – kohev vaip millel on pehme jalutada isegi verivillis varvastel.

Väike disco ülerahvastatud tantsuplatsil millejärel otsustame magama minna. Langeme väsinult voodisse, sealt hommikusöögile, taksosse, lennukisse, autosse ja endalegi ootamatult oleme Racheli suure televiisori ees filmi nautimas.

Las Vegas – peatse kohtumiseni!

Tagasi LaJollas on päevad taaskord mõnusalt perekesksed ja jõuluettevalmistused jätkuvad. Kuna pool minu peret sai Californias kokku siis üksmeelselt otsustati teha Eesti jõulutoitu ja seda nii autentselt kui võimalik. Sealiha, ahjukartulite, jõhvikamoosi ja kõrvitsakompotiga ei tohiks muret tekkida kusagil maailmas, keerulisemaks läheb tavaliselt aga hapukapsa ja verivorstidega. Hapukapsa saime seekord väikesest Saksa delikatesside pood/restoranist, mille ema kodus suhkruga pruuniks praadis – maitses nagu iga aasta jõululaual.

Naljakam on aga lugu verivorstidega, kuna komponendid on ju veidikene ebatavalised: soolikad, veri ja tangud. Tangud leidsime hästivarustatud toidupoe lettidelt, veri sai ostetud kohalikust Aasia poest – kus pakutakse igasugu ebatavalisi tooteid. Soolikatega oli alguses keerulisem aga nagu kõik Ameerika trendikad “meeleheitel” koduperenaised läks Katrin internetti. Soolikad jõudsid posti teel koju vaid mõni päev hiljem läbi Amazon.com’i. Emal ja Katrinil kulus üks pikk päev, et valmistada hunnik verivorste – nii maitsvad!

Seekord saime niiöelda kahed jõulud: 24. Detsember oli Eesti traditsioonide kohaselt ja 25. Detsembri hommik aga Ameerika omade päralt.

Terve pere ümber laua, tutimütsid peas sööme jõulutoitu ja vahele limpsame Ameerika pühadejooki eggnog brändiga. Jõulud on ikka üks toredamaid palasid aastas: vahuvein ja kingitused, laulud, luuletused.

Veel mõnusam on aga avada uuesi kingitusi esimese asjana ärgates. Ameerika jõuluvana toob kingtused öösel vastu 25. Detsembrit, üldjuhul läbi korstna. Nii nagu filmides, rippusid ka meil suured pühadesokid kaminasimsil, mis hommikuks head paremat täis olid topitud.

Hiljem sööme veidikene eelmise õhtu peotoidu ülejääke ja teeme perekondliku jalutuskäigu Balboa pargis – mis on San Diego üks populaarsemaid vaba aja veetmise kohtasid. 500 hektari suurusel maa-alal on erinevad muuseumid, teatrid, botaanikaaed, rohelust, pargiilu ja maailmakuulus San Diego loomaaed – mida me paar päeva tagasi külastanud olime. Ilm on päikeseline aga jahedavõitu.

Kiire päev San Fransiscos (27.12.2010) ja juba ongi aeg Ameerikaga nägemiseni jätta. Viimane 40 tundi San Fransiscos kujuneb väga toimekaks. 26. Detsembri õhtul lendame San Diegost San Fransiscosse, viskame kotid nurka ja lippame kesköisele kohtingule Las Vegases kohatud kuttidega Alembic nimelisse kokteilibaari.

Lühike uni hiljem jookseme mööda San Fransisco tänavaid, et sõpradele viimased kallistused edasi anda. Jõuame teha kiire tiiru tuttavas veinibaaris ja õhtu lõpetame Jana ja Hankiga hilisel õhtusöögil Nopa’s. Kahju on lahkuda aga uued seiklused on ees ootmas.

Ameerika Ühendriigid

Naljakas on mõelda, et alustame oma reisi Ameerikasse Teisipäeval 16.11 - lendame 6 tundi ja ootame 8 tundi ja siis lendame veel 10 tundi aga kohale jõuame ikkagi Teisipäeval 16.11.2010.

Britil polnud piiri peal ühtegi probleemi, mind aga immigratsioon armastab! Taaskord olin mina see, kes pidi tagaruumis poolteisttundi ootama ja seletama, et ma ei kavatse Ameerikasse elama ega töötama jääda. Lõpuks kaks tundi pärast lennuki maandumist saan templi passi ja seljakoti kätte. Brit on kogu selle aja teadmatuses lennujaama ootesaalis istunud, Katrin ootas meid Maasikaga tund aega bussipeatuses kui lõpuks loobus ja lapse magama viis. Ostame metroopiletid ja sõidame kesklinna. Esimese asjana Ameerikas läheme apteeki, ostame paki blondi juuksevärvi ja teeme Briti juuksed taaskord “loomulikuks” blondiks.

Esimesed kaks nädalat San Fransiscos mööduvad väga kiiresti – nagu üks pikk uneta ööpäev. Esimesel hommikul pakime minu väikese uhiuue õetütre Maasika autosse ja võtame suuna Napa Valley veinimaale, umbes tunniajane autoreis San Fransiscost. Sõit üle Golden Gate Bridge paneb südame taaskord USA lainel põksuma. Mõnus algus meie uuele seiklusele – maitseme kohalikku California veini ja jututame. Ilm on Californiapäraselt päikeseline, üle pika aja oleme keset sügisvärve. Vein maitseb imehästi, eriti pärast kahekuist õlledieeti.

Päeval uudistame linna, poodleme, pärast Maasika vannitamist on õhtusöök. Jõudumööda tutvustan Britile oma sõpru ja armsaks saanud kohtasid. Sööme põhimõtteliselt päevad läbi – kõik on nii maitsev – põsed on mõnsalt punnis.

Pühapäeval kutsuvad Khyber’i (minu õemees) onu ja tema naine meid niiöelda hilisele hommikusöögile – siin kutsutakse seda Brunch’iks – kohta nimega Yang Sing.

Yang Sing pakub Tim Sum’mi mis on välja kujunenud Hiina teejoomise traditsioonist. Varemalt käisid sõbrad ja sõbrannad Lääne maade mõistes kohvikutes teed joomas, aga kuna pikk jutustamine, maleturniir või muu meelelahutus tegi kõhu tühjaks, hakkasid teejoomise kohakesed pakkuma erinevaid maitsvaid suupisteid. Nüüdseks on suupisted vaat ehk tähtsamad kui tee ise, kuigi siiani pole minul Yang Sing’is pakutavast jasmiiniteest küll isu täis saanud.

Kelnerid sõidavad serveerimiskärudega ringi ja pakuvad erinevaid maitsvad roogasid mis asetatakse suurele ümmargusele lauale, mille keskel on keerlev klaasist alus. Igaüks siis ammutab oma taldrikule vabal valikul eksootilisi maiuspalu.

Pärast pikka lõunat jalutame ja uudistame linna, hiljem sõidame trammiga San Fransisco järskudest küngastest alla ja ülesse. Ilm on selge ja üsna krõbe, eriti meile, kes me oleme troopilise kliimaga harjunud, väriseme nagu haavalehed. Kuigi on alles novembri keskpaik on kogu linn jõulutuledes.

Jõudumööda käime läbi San Fransisco vaatamisväärsused – Lombardi siiru-viiruline tänav, uhke Kuldsete väravate sild (Golden Gate Bridge), Alcatrazi vangla, Jaapani iluaed, linnavaated ja turismipiirkonnad. Kõike seda arhitektuurilist ilu saadab San Fransiscole kohane vaheldusrikas inimvalik – hipsterid, hipid, värvilised, mustvalged, vanad, noored, rikkad, vaesed, jooksudressides või ülikondades, kerjused ja ärimehed. Bussides saame korraliku doosi salaja inimesi vahtides ja nende lugusid kuulates – siin on ikka mõnus segu kõigest ja kõigist – elu nagu Ameerika filmis.

Nädal Ameerikas ja avastame end töötamast üle kahe kuu – Farmer Al (Khyberi onu) palub meie abi pühade-eelsel ostuhulluses ja nii saavad meist atraktiivsed moosimüüjad. Tööpäevad lõpetame samas hoones olevas veinipoes/baaris, kus mul juba eelmisest Ameerika korrast nägupidi tuttav kelner maitsvaid veine suure allahindlusega klaasidesse jagab!

Peolkäimiseks võtab Katrini sõbranna Jana ohjad üle ja läheme discole. Kes kunagi discol käinud see teab – mõnusalt lärmakas, ilusad inimesed, tants, trall ja tagaajamine. Koju lähme ikka kolmekesi, hommikuks kaasas ehk väike pohmellipoiss. California seaduse kohaselt saab klubides ja baarides alkoholi osta ja tarvitada kuni kella kaheni öösel. Pärast seda panevad väiksemad kohad uksed kinni, suuremad klubid müüvad veel kaks tundi vett ja lasevad peolistel tantsuplatsil kaineks saada. Komme varakult koju minna on alguses harjumatu aga pikem uni on hommikul väga vajalik, eriti kui beebi ärkab siis kui meie tavaliselt alles teist külge keerame.

Tänupühad veedame koos Khyberi onu Al’i ja tema naise Becky juures. Laud on head paremat lookas – traditsioonilised road ja mõned uuemad leiutised. Briti esimene tänupühade kalkun maitseb imehästi koos kõige sinna juurde kuuluvaga: jõhvikamoos, kalkunitäidis, kõrvitsakook. Aasta aega kahekesi olles, tuleb mõnusa värskendusena perekondlik tögamine, poliitika vaidlused ja ülesöömisest rahulolev naeratus. Minu vanemad on samuti Californiasse jõudnud, seltsis on veel segasem.

Moosimüük tehtud ja San Fransiscoga jooksu pealt tutvutud, laenutame mahtuniversaali ja pakime sinna pere ja miljon asja. Nagu ikka on kõige rohkem kraami pere kõige pisemal – Maasikal, tema järgi käib ka kogu jant – ta on ikka nii armas.

Alustame oma reisi mööda sinkavonkalist teed Vaikse ookeani kaldal Lõuna – Californiasse kolmapäeva (01.12.2010) hommikul. Esimene peatus on Monterey Bay akvaariumis, kuna meie Britiga pole veel/ikka harjunud beebi varajase ärkamisega siis kulub pool kaladega veedetud aega une ja ärkveloleku vahepeal.

Õhtuks jõuame oma esimesse sihtpunkti - Big Sur.

Jalutame kohalikku hingematvalt ilusad vaatega restorani ja päikeseloojangu taustal naudime erinevaid kuumi kakao- ja kohvijooke, brändiga otseloomulikult. Oleme ise siin samuti paras vaatamisväärsus – vanaisa viie blondi kaunitariga – isa, ema, Katrin, Maasika, mina ja Brit.

Üüritud väikeses majakeses on Briti ja minu etteaste valmistada õhtusöök kiiresti, maitsvalt ja väikeste vahenditega, ehk siis lihtne ülesanne talutöö aegadest. Brit saab väga hästi hakkama, lõpetame pika päeva kamina ees veinitades

Varakult asume jälle teele uueks sihtkohaks Hearst Castle, mis asub 490 m kõrguse San Simeoni mäe otsas. Ajalehemagnaat Mr William Randolph Hearst oli suur kunstihuviline ja meelelahutaja. Hearsti perekonnal oli suur maavaldus keset California rannikut, kuhu Hearst 20ndatel otsustas endale “tagasihoidliku” rantso ehitada, kus meeleolukaid koosviibimisi korraldada.

Mainimisväärne on fakt, et omal ajal oli Hearstil lossi ümbruses maailma suureim isiklik loomaaed. Tänaseni võib valdustes näha üksikuid ringi kalpsavaid Zebrasid, kes loomaia likvideerimise käigus jooksu panid.

Loss on ehitatud üldjuhul barokk- ja renessanss-stiilis, meile eurooplastele tundub see veider, teha midagi uut mis näeb välja nagu vana. Suurem osa sisustusest on Euroopast kokku ostetud – puitnikerdustega lagi Belgiast, maalid Saksamaalt, lehvivad lipud Prantsusmaalt jmt. Valdustes on kaks uhket basseini – millest ühe kahhelkivid on kullaga kaunistatud, teine väliõhubassein ehitati kolm korda ümber, enne kui Hearst sellega rahule jäi. Kuna Hearst muutis pidevalt oma meelt ja maja disaini, ei saanud loss mitte kunagi täielikult valmis. Pärast Hearsti surma 1957 annetati maavaldus koos lossiga California osariigile, mispeale see ajaloopargiks ümber nimetati – aastas käib siin umbes miljon turisti.

Loss ja abihooned olid kokkuvõttes väga suursugused aga minu maitsele veidike liiga võltsid. Kahjuks ei lubatud meid lossis ega seda ümbritsevas väga ilusas aias omaette üldse ringi vaadata, kogu ekskursioon oli kindlas marsruudis ja ajakavas. Siseruumides olid kindlad halli vaibaga märgistatud teerajad, millest kõrvale kalduda ei tohtinud. Vaid kord aastas lubatakse kogu kollektiivil kasutada välist basseini – muidu on kogu loss “ainult vaata, ära puutu” näitus.

Õhtuks jõuame Santa Barbara lähistele – mehhiko restoran, suur jäätisetuutu ja Maasika esimene “vauuu” panevad päevale naerusuise punkti.

Jõuame Los Angele’sse – päev algab Walk of Fame’il (tähtede tänaval): otsime kuulsuste tähekesi, pildistame, naudime päikest. Hiljem kohustuslikud fotod ja jalutuskäik filmidest tuntud “Hollywoodi” mäe otsas, kaadrite suure “O”, või mõne muu tähe kohal jalgade kõlgutamise eest võib trahvi saada vähemalt tuhat Ameerika dollarit. Õhtu veedame seekord Britiga traumapunktis – tema kaasavara Laosest - mädapaise varbas on muutunud väljakannatamatuks. Väike sisselõige, rull sidet, uus kõpsuv jalavari hiljem läheb puhkus edasi.

Järgmine päev (04.12.2010) algab hommikueinega üliameerikalikus Denny’ses – ja kultuuri täis päev jätkub 1997 aastal avatud Getty Keskuses.

Oma 1,3 millioni külastajaga aastas on Getty keskus üks populaarsemaid muuseume Ameerikas ja on kõigile tasuta. Keskus asub 270m kõrguse mäe otsas vaatega Los Angelesele – selge ilmaga pidavat näha olema ka Vaikne ookean. Mitmetasandiline keskuse arhitektuur ja seda ümbritsev aed on omaette vaatamisväärsus ja ilus ajaveetmise koht. Muuseum on spetsialiseerunud 19- ja 20ndade Euroopa ja Ameerika kunstile seal hulgas maalid, joonistused, skulptuurid, käsikirjad, sisekujunduselemendid, fotokunst jne. Minu jaoks kuulsaim maal muuseumis oli Vincent Van Gogh’i “Iirised” (1889).

Õhtuks jõuame Khyberi ema, Katrini ämma Racheli juurde LaJollasse – meie järgmine peatuspaik kolmeks nädalaks. Teel LaJollasse oleme endale organiseerinud veel eestlasi – Hendrik ja Karolin Los Angelesest - kes meiega õhtusöögi ja järgmiseks päeva koos veedavad.

Järgneb....

Austraalia 2011

Perthi lennujaama jõudes oleme veidike sabinas kuidas uus aasta Austraalias meid vastu võtab.

1,5 aastat tagasi Austraaliasse jõudes olime turistid kellel oli seljakotiränduri viisa, nüüd tahest-tahtmata kvalifitseerume seljakotiränduri ridades. Oskus hakkama saada vähesega ja magama kõiksugu tingimustes.

Piiri ületamine kulgeb väga kergelt, ei ühtegi liigset küsimust. Harjumuspäraselt ilma ööbismkohata ja ilma suurema söögita, kui välja arvatud tuub Eesti sinepit ja poolteist tahvlit śokolaadi, istume nõutult hilisõhtuses lennujaamas.

Tunnike lendlehti lugedes otsustame kesklinnas õnne proovida ja üle mitme öö endale voodikoht leida. Taaskord oleme jõudnud Lääne maailma, kus lennujaama transfer on kallim kui bussipilet mõnes Aasia riigis ühest otsast teise.

Hostelikoha leidmine ei kujune kõige lihtsamaks, kuna suured üleujutused Ida kaldal on paljud seljakotirändurid Läände täpsemalt Perthi peavarju ja õnne otsima saatnud. Poole kolmeks öösel leiame magamisaseme kuhu kukume jalapealt.

Veedame kaks ööd Perthis, esmamulje on üsna nigel – oleks nagu suurlinn aga ei ole ka. Ilm on harjumatult kuiv, tugev tuul ja kõrvetav päike. Otsustame edasi liikuda ja Perthi tundma õppimise mõne kuu pärast uuesti ette võtta!

Sakslane Philipp, kellega pool aastat tagasi Idakaldal baklaźaane korjasin elab Perthist mõnesaja km kaugusel Dunsboroughs, kuhu ka oma suuna seame.

Dunsborough on väike rannikulinnake (popul. 4000) keset Lääne-Austraalia (WA ehk Western-Australia) veinimaa piirkonda. Austraalia suvel on kogu veinimaa tõeline turismimagnet - väikesed keskused täituvad kümnete tuhandete puhkusenautlejatega

Phillipp viib meid oma neliveo autoga (mis on rohkem nagu suur paat) kõrvalistele tavaautoga ligipääsmatutele teedele ja kaugematesse randadesse. Läänerannik on tuuline, metsik ja hingematvalt ilus, lained on meeletult kõrged ja tugevad – surfarite paradiis.

Esimesel õhtul viiaks meid sõpruskonnaga kohtuma. Tuleb välja, et suurem osa Dunsborough seljakotirändureist töötab samas kohas – 5 tärni kuurortis Bunker Bay – kes kokad, kes teenindajad. Philipp, kes on Bunker Bay’s lõunakokk ja kogu töömeeskonnaga heades suhetes, poetab sõna meie kohta teenindusülemale. Järgmisel päeval viime oma resümeed ja neli päeva hiljem on esimene tööpäev.

Elamisega läheb samuti väga lihtsalt – Phil elab koos kahe teise Bunker Bay kokaga kolme magamistoaga suures rendimajas – kuhu ka meile väike nurgake eraldatakse. Poisid on väga abivalmid, sõidutavad kuhu vaja, laenavad autot ja on muidu väga toredad!

Philipp (22) – Lääne-Saksas – on meie pesamuna, rikaste vanemate lapsena on ta üsna hellitatud ja suure tähelepanuvajadusega. Abivalmis, tore ja suure südamega aga aegajalt liiga kärsitu ja harjunud oma tahtmist saama. Omaette reisimine on teda juba mõneti karastanud aga minna on veel pikk tee.

Torston (30) – Ida-Saksast – Mitu aastat kruiisilaeval töötamist on ta näinud sadamaid üle maailma ja harjunud pikkade tööpäevadega. Ehk kõige kogenum kokk meie majapidamises ja harjunud elama igasugustes tingimustes, lahke ja alati valmis mõneks õlleks.

Sean (27) – Tore ja sõbralik nagu ikka üks tüüpiline britt.

Meie uus kodu asub umbes 20 minuti jalutamise tee kaugusel linna südamest. Dunsborough keskuses on kaks suuremat toidupoodi, mõned restoranid, kohvikud ja turismiinfopunkt – väike kuurortlinnake, mis suvel turiste täis voolab ja talvel unne vajub. Siin on kohalik pubi ja kaks alkoholipoodi aga siiski tundub, et Dunsborough elavaim koht inimesi vaatamas käia on kohalik hostel. Sinna koguneb õhtuti suurem osa piirkonnas töötavaid seljakotirändureid ja unetuid noori.

Mõni päev tagasi juhtus, et meil kolmel – Philipp, mina ja Brit – oli vaba õhtu ja Philil oli isu süüa teha. Istusime päikeseloojangul oma teise korruse terrassil vaatega golfiväljakule, kus nagu tavaliselt kängurud oma päeva lõpetasid ja päikese käes peesitasid, samal ajal kui meie oma väga maitsvat kängurufileed nautisime. Üldjuhul muidugi teeme meie Britiga kodus kõige rohkem süüa nii ka meie toiduvarud suuremad – poisid on rohkem õlle ja valmistoidu peal väljas.

Kahjuks juhtus nii, et pidime mõlemad ootamatult töötama Austraalia Päeval, 26. Jaanuar – nii et seekord ei saanud me osa barbequest, õllest, rannast ega Austraalia lipuga ringi jooksmisest.

Pühapäeval (30.01.11) toimus hostelis nii öelda väike kogunemine, ei midagi väga põnevat – õlu, lobisemine ja piljard – osalised üldjuhul kõik meie kaastöötajad Bunker Bay kuurortis aga ka mõned kohalikud noored. Peo käigus kujunes aga välja plaan minna Margaret River’i piirkonda uudistama.

Jaanuari viimane päev kujunes väga vahvaks ja teguderohkeks. Kergekäeliselt lubasime Britiga kõigile hommikukohvi pakkuda, nii oligi maja esimese asjana täis tegusaid noori. Kodus lugesime pead kokku ja pakkisime lapsed autosse. Mõned osalised lisandusid kohustuslikus bensiinijaama peatuses. Margaret River’i keskusesse judes otsustasime alustuseks kohalikus kõrtsus keha kinnitada. Külm õlu ja mõnusalt rasvased friikartulid oli just õige esmaspäevane lõunavalik.

Järgmine peatus oli Xanadu viinamarjaistandus/veinikelder. Veinimaitsmine on siin tavaliselt tasuta, näiteks Xanadu’s said kõik soovijad kokku proovida oma kümmet erinevat veini – maitsmised on väikese lonksu suurused. Kolme peale – Brit, mina, Phillip – ostsime pudeli 2008 Shiraz’i ning Phil lubas sellel õhtul kui veini lahti korgime lammast valmistada.

Edasi suundusime veinikeldrisse nimega Vesse Felix, kus maitsesime veel oma kuut-seitset erinevat veini ja klõpsutasime pilte. Kogu piirkond on mõnusalt puhkuselõhnaline – ilusad vaated, armunud paarikesed, rõõmust rõkkavad perekonnad.

Pärast veini oli isu veidikene maiustada, nii oligi järgmine peatus kohalikus śokolaadivabrikus, kus ahmisime põsed head paremat täis ja loputasime selle kohviga alla – kogu seltskond sai kojusõiduks suhkru üledoosi.

Tagasi Dunsboroughs oli osaline meeskonnavahetus ja edasi suundusime vaateplatvormile nimega Sugarloaf - kus nautisime vaadet, siidrit ja seltskonda.

Õhtusöögiks otsustasime sõita 30km kaugusele linnakesse Busselton, kus pika laua taga ennast teenindada lasksime. Pika päeva lõpetasime uute Eesti sõprade – Merje ja Artjom – juures piltide vaatamisega ja uue päeva planeerimisega.

Teisipäeva hommik oli selge, kuum ja päikeseline – vaheldus mitmepäevasele pilvitusele ja eriti hiljutisele tsüklon Bianca hoiatusele. Bianca pidi saabuma pühapäeva (30.01.11) öösel, ennustati tuult kiirusega 200 km/h – tassisime kogu terrassimööbli sisse ja sulgesime aknad, uksed – õnneks tsüklon siiski meieni ei jõudnud.

Suundusime päevaks Yallingup’i nimelisse randa – vesi on siin ikka piltilusalt sini-sini-roheline. Pärast mõnetunnist rannal logelemist lubas Artjom tüdrukutele pannkooke küpsetada – vahtrasiirupi ja maasikamoosiga!

Austraalia Ida kallas on hetkel õnnetult liikunud ühest katastroofist teiseni. Alles oli Queenslandis suured üleujutused ja nüüd jõudis siia 5 kategooria tsüklon nimega Yasi. Üleujutused ja tsüklon on laastanud põllumajandussektori, banaani ja suhkruroo põllud on maatasa pekstud ning kümned tuhanded kodud ilma elektri ja veeta. Kõiki kahjusid pole veel jõutud kokku lugeda aga see on kindlasti miljonites dollarites. Kuna Austraalia on väga ettevaatlik importia ja üldjuhul on kõik põllumajandussaadused kohalik siis nüüd ennustatakse toidutööstuses üleriigilisi hinnatõuse.

Lõpuks ometi võtsime end kokku ja investeerisime Austraalia kallisse internetisüsteemi – meil on nüüd isiklik internetipulk. Loodetavasti saate meilt nüüd veidike rohkem uudiseid ja pilte, lugusid eelmise aasta reisist – kui me oma kiires graafikus neid ülesse kirjutada jõuame!