Taaskord oleme kohanud ilusaid inimesi üle maailma – piltilusaid Itaalia poisse, vahvaid, südamlikke Kanada tüdrukuid, lisaks näputäis muidu toredaid eurooplasi. Meie otsene ülemus Studios - Renee ja tema peakokast abikaasa Blair – meie Austraalia vanem õde-vend, alati abivalmid ja meie üle nii uhked!
Mida kauem Dunsboroughs elame, seda enam taipame miks siin kaugel Austraalia otsas inimesed nii õnnelikud ja rahul on! Võttis aega, enne kui me jõudsime arusaamisele mis tähendab kui austraallased kirjeldavad Lääne-Austraalia, täpsemalt Margaret River’i, piirkonnas elamist kui lifestyle (elustiil).
Elu siin on aastaringi nagu puhkusel. Ilm on suurepärane vähemalt 9 kuud aastas. Kohalikud sõidavad ringi suurte nelivedu maasturitega, millele tilpneb järgi paat või muu vesiliikur, katusel surfilauad, veesuusad, kalastamisvarustus.
Perekonnad veedavad vabad hetked piltilusatel randadel - supeldes, surfates. Piirkond on täis huvitavaid, mitmekesiseid restorane – ja muidugi, ärgem unustagem veini!
Nii mõnedki vabad päevad oleme Britiga veetnud veiniistandusest istandusse hüpates ja restoranides gurmeelõunaid pidades – see on siin elu!
Ma pole arvatavasti mitte kunagi nautinud tööle minekut nagu ma teen seda praegu. Ma naudin juhendamist. Kindlasti on abiks restoraniomanike ja juhataja poolehoid ja tugi millega mind igapäevaselt üle kallatakse.
Vanasti eirasin klientidega vestlustesse langemist ja muud isiklikku sotsialiseerumist – nüüd aga naudin seda täiel rinnal. Tore on vahetada reisikogemusi ja kas maailmas ongi meeldivaimat vestlusteemat kui toit? Eks kindlasti on üheks põhjuseks meie Eesti taust, mis siiski paljudele väga eriline tundub. Meie inglise keele aktsent pidavat olema eriline ja väga meeldiv, meie skandinaavia/slaavi välimus ja blondid juuksed ikka veel lummavad suurt osa Austraalia resoranikülastajaid.
Kuigi Dunsborough on ehk poole väiksem kui Ayr ja ehk sama suur kui Home Hill oleme siin Lääne-Kaldal kõvasti rohkem kultuuri nautlenud. Veinimaal elades ei saagi ju muud moodi olla kui maitsev söök ja imetabased veinid. Minu uue töökohaga olen saanud tunda väga mugava “kontoriinimese” töögraafiku mõnusid – nädala sees 9-5ni ja vaid kaks õhtut nädalas – reedel ja laupäeval töötan õhtuvahetustes, vähemalt kaks vaba päeva.
Inglise keeles on tore väljend “social butterfly” ehk siis otsetõlkes - sotsiaalne liblikas - mis kahjuks eesti keeles osa oma särast kaotab. Nii veedangi vabad õhtud kohalikus pubis, veinibaaris või restoranis uusi tutvusi luues või juba armsaks saanud sõpradega.
Minu ammune inglise keelne lemmiksõna “mingle” (loe: segamine, tutvumine, suhtlemine) on saanud paari viimase kuu jooksul küllaldaselt harrastamist. Austraallased on harjunud varajase ärkamisega ning igapäevase sotsialiseerumisega. Sarnaselt ameeriklastega meeldib neile otse töölt minna dringile või õhtusöögile.
Kahjuks pole see suur suhtlemine ja tutvumine väga positiivselt mõjunud meie peika situatsioonile, mis ikka veel nullilähedane on. Eks siin seal on vahel mõni säravam täht – aga tundub, et prints valgel hobusel Dunsboroughs ei ela, kui siis valge surfilaua seljas. Nende piltilusate, ja oh kui ilusad nad on, merelastega pole tavaliset pikemat juttu, eriti kui ilm lubab häid laineid ja häid laineid on siin liiga tihti.
Ainuke miinus – Dunsborough on ikkagi väikelinn, mis sulgeb kõik meelelahutusuksed nädala sees kell kümme ja nädalavahetuseti südaööl – ei mingit hilist tantsutaldade kulutamist.
Eks ikka tuleb teinekord igatsus discoklubide järgi või tahtmine hingetult shoppama minna, sellepärast otsustasimegi minu sünnipäevaks Singapuri lennata – tuleb välja, et see on paradiis meiesugustele linnatüdrukutele. Poed on kirevat moekaupa täis, restoranid pakuvad hõrgutisi ja klubid on avatud varajaste hommikutundideni. Abiks ka tõsiasi, et Singapuri dollar on mõnevõrra odavam kui Austraalia oma!
Veetsime päevad linna uudistades, lõunaid pidades, poistega kurameerides ja ärgem unustagem śampanjat – Britiga alustasime ja lõpetasime minu 26aasta sünnipäeva pudeli Moét’ga.
Klubis kohtasime kahte prantsuse kutti, kes hiljem osutusid muusikal “Lõvikuningas” osatäitjateks – päev pärast poistega tutvumist otsustasime ennast kultuuriga üle kallata ja ostsime etendusele piletid.
Üliuus ja uhke Marina Bay Sands hotell, kasiino, teater, muuseum, kaubamaja on kultuur omaette. “Lõvikuningas” oli suurepärane, kostüümid üliandekad, etendus kaasakiskuv nii lastele kui täiskasvanutele. Enne seda muidugi hellitasime ennast restoranis ja pärast teatrit külastasime klubimaailma.
Esimest korda elus sõitsin taksoga peole kui kogu tee oli sõiduk täis mitmehäälset sünnipäevalaulu – autos oli ju kaks proffesionaalset laulupoissi ja Brit, kes võiks vabalt nendega samas kategoorias kaasa lüüa. Otseloomulikult oli see see hetk kui mu fotoaparaadi aku oli täiesti tühi ja telefon kadunud, et kasvõi üksainuke filmijupike sellest vahvast kogemusest jäädvustada.
Hiljem samal õhtul tantsuplatsi ääres sain Ameerika filmimomendi osaliseks – kus kena kutt sumedat John Legend’likku laulu tüdrukule kõrva sisse siristab – mõnusalt lääge ja romantiline – võimalusel soovitan nautida.
Singapur jättis meile mõlemale väga hea mulje – see on koht, kus ma võiksin elada – neid on siis juba neli – Tallinn, San Fransisco, Melbourne ja Singapur. Veidralt pole ükski neist kohtadest väga laste- ega peresõbralik, seevastu ülimalt moodsad ja arenenud ühistranspordi liiklusega. Tulevik näitab, missugune prints mu ära kodustab, kas trendikas linnapoiss, või tõesti pean ma lõpuks süüa tegema õppima ja autosõidu oskust tublisti värskendama.
Pärast Munadepühade pikka nädalavahetust (see aasta aprilli lõpus), mis on siin üleriigiline puhkus, on suvehooaeg ametlikult läbi. Koolides on vaheaeg, pered võtavad aja maha ja sõidavad puhkusele - väikesed kuurortlinnad nagu Dunsborough on turistidest puupüsti täis, tänavad liiklusummikutes, restoranid on täis broneeritud nädalaid varem. Teenindussektori viimane suur pingutus enne vaikset talvehooaega, keegi ei virise, kuna topelttasu on seda väärt.
Ilmad on Eesti mõistes ilusad ja päikeselised aga kohalike jaoks on talv ukse ees. Karged hommikud ja sagedased vihmahood on märgiks kui kohalikud oma rannasandaalid Ugg-saabaste vastu välja vahetavad ja varbad sooja karva sisse suskavad.
Kui restoranid hakkavad talveunne jääma on aeg jätta head aega suvega armsaks saanud inimestega, kes Põhja poole sooja ilma ja tihedamat töögraafikut otsima on läinud. Isegi peame vaikselt reisiplaane, et rohkem näha seda ümmargust maailma.
Küsimustele, mis on meie edasised reisisihid, kas kavatseme jääda, kas meile meeldib siin, mis on meie plaanid, ei ole konkreetset vastust – käime ikka nagu kassid ümber palava pudru. Maailm on nõnda suur ja lai, kell nagu tiksub, et alustaga vastutustundliku täiskasvanu elu aga süda tahab lennata.
Nii palju on kohti kuhu pole veel jõudnud, nii palju on inimesi, kes pole meid veel tundma õppinud, nii palju on sõpru üle maakera, keda kõiki tahaksime veel ja veelkord näha.
Kuidas otsustada kuhu pidama jääda – eriti teades, et Eestisse minnes kukume oma hetkel mugava lindprii eluredelil kõvasti allapoole kui hetkel harjunud oleme.
Ilm mind väga ei hirmutaga – alati on ju olemas see veel soojem ja pikem sulemantel ja karvamüts, küll aga paneb kohutama eestlaslik kinnisus ja hingehinda maksev toidunautlemine. Eesti “Tõde ja Õigus” mentaliteet, et kõik peab tulema läbi raske töö ei ole võrreldav austraalialiku “no worries” elustiiliga.
