Lõpetame oma aasta Austraalias!

Taaskord oleme jõudnud meie Austraalia seikluse ühe etapilõpusirgele! Uskumatu on tagasi mõelda meie esimesele päevale Home Hill’is – esimesele töönädalale – siis tundus lõpp nii kaugel ja ilmvõimatu kunagi siit minema saada! Praeguseks oleme ennast oma narivoodiga toas üsna mugavalt sisse seadnud: päevarutiin ja sõbrad on armsaks saanud, farmiperele jätame alatiseks sooja koha oma südames!

Kuigi kahju on lahkuda ei jõua me ära oodata hetke kui astume lennukile ja alustame veel suuremat seiklust kui aasta eest arvata oleksime võinud! Viimased nädalad on möödunud lahkumispidude meeleolus – suurest Malpassi perekonnast on riismed järele jäänud, kõigil põnevad reisisihid ees ootamas. Maailm on nii suur ja lai, nii palju on mida tahaks näha ja kus tahaks ise kohal olla! Hetkeseisuga oleme välja valinud kolm riiki Aasias – Kambodźa, Indoneesia ja Taimaa, sealt edasi lähme vaatame üle minu uue õetütre Californias ja siis tagasi Austraaliasse. Uskumatu tundub tõsiasi, et pärast pikka, üksluiset farmitöö rutiini peame varsti hakkama saama kõige ootamatu, äreva ja plaanivälisega

Home Hilli kaasavara:

Brit ja Anna-Liisa kogevad hostelielu, kuigi meie Malpassi hostelis peatus vähe inimesi, võrreldes kohtadega kus on pidev segasummasuvila ja palju rahvast – oli see meile üsna hea treening hakkama saada vähesega.

Briti süda sai esimesed mõrad ja uhkus veidikene riivata! Sarmantse Prantsuse poisi Anthony mesimagus inglise keel võlus meie Eesti kaunitari südame. Mõned nädalad olid nad peaaegu, et peika ja pruta. Tony on tulihingeline prantslane – energiline, emotsionaalne, suure sooja südame ja laia naeratusega – väsimatu pealõvi. Komistuskiviks oli ehk eestlase reserveeritus ja seljakotiränduri elukood - me peame pidevalt edasi liikuma, tutvuma uute inimestega, olema avatud mis Maailmal meile pakkuda on – elu armastus peab ootama oma aega! Anthony jääb aga Britile ja ka minule väga armsaks sõbraks alati.

Austraalia esimene öö rannas. Otsustasime koos teiste omasugustega lähedalasuvasse randa telkima minna. Jah, ma tean – telkima! Ilm oli suurepärane, normaalsest tugevam tuul hirmutas veremaiad sääsed ja mudakärbsed kaugele eemale. Pärast lühikest laupäevast tööpäeva pakkisime soojemad riided ja külmemad õlled seljakotti, haarasime fotokad näppu ja asusime ootusärevalt teele.

Abivalmid uued sõbrad aitasid meid laenatud maja püstipanekuga, pumpasid täis madratsi ja loovutasid üleliigsed magamiskotid preilidele üheks ööks. Pauguga avatud vahuvein alustas seikluse mis lõppes naerust valutavate kõhulihaste, liivaste varvaste, päikesest põlenud põskede, teravalt torkivate rannataimede pindudega pükstes ja meeletu kuhja musta pesuga!

Burdekini maakond on üks viimaseid kohti maailmas, kus suhkruroo kasvatamisel ja vilja lõikamisel kasutatakse väga vana teguviisi – küpsele suhkruroo põllule pannakse tuli otsa – võib olla ehk veidike sarnane kulupõletamisega. Põld on mõned minutid suurtes punastes leekides, pärast põlengut on farmeril kolm päeva aega, et suhkruroog lõigata ja tehasesse toimetada, kus siis toimub edasine protsess - suhkrupressimine.

Kuna suhkruroo kasvatamine on siinkandis üks populaarsemaid – siis kogu hooaja vältel on õhus tunda mõnusalt magusat suhkrupõlemise lõhna ja taevast sajab alla Burdekin Snow (loe: Burdekini lumi) taimetuhk – talvehooajal peab olema ettevaatlik väljas pesukuivatamisega!

Burdekini on omalaadne Austraalias, kuna siin pole vesi defitsiit! Suurem osa Austraalia veevarudest on otsas – näiteks Victorias – Lõuna-Austraalias on eramaja omanikel kindlad kogused vett millega nad tohivad kindlatel päevadel kuus oma muru kasta. Burdekin aga asub maa-aluse järve kohal, teadlased on väitnud, et siin ei saa kunagi vesi otsa, mida nad tähistavad iga-aastase pidupäevaga Water Festival (loe: Vee päevad), seekord toimus see laupäeval (04.09.2010).

Pärastlõunat toimub peatänaval suurejooneline paraad, kus erinevad asutused – koolid, pangad, poed, farmid on ette valmistanud autokastidesse, järelkärudele ja muudele sõitvatele objektidele teemakohaseid väljapanekuid ja kõik kes paraadist osa võtavad viskavad pealtvaatajatele maiustusi. Igal asutusel on oma prints või printsess, kelle seast peo lõpus valitakse välja Burdekin Water Festival Ambassador (loe: Vee päevade ausaadik). Tänavatel müüakse suhkruvatti, friikartuleid, vilkuvaid prille, veepüstoleid ja mullitajaid, õhtu lõppeb kohalike lauljate kontsertiga. Meie pidu kestis hommikuni kohalikus discobaaris – Queens!

Mürgimaod ja muud loomad - ussid on liikvel, möödub vaevalt päev, et keegi ei räägiks madudest. Austraalia on täis kõike mürgist – kärnkonnad, maod, ämblikud. Mina isiklikult olen kohal olnudYellowbelly(loe: maoliik, otsetõlge kollane kõht) peamahalõikamisel, üsna võigas nägi välja!

Korjasime nagu tavaliselt oma vao vahel baklaźaane, kui saksa poiss Julian hüüdis madu madu – see on nii öelda kohustuslik farmitöö ja muu looduses liikumisel. Yellowbelli ei ole küll kõige mürgisem madu mis meie piirkonnas leidub aga minusuguse Eesti tüdruku niidaks tema mürk jalust maha küll. Jahedamate ilmade korral poevad ussid pahatihti kile alla – seekord oli see minu vagu ja vaid 5 meetrit eemal – süda tuksus ikka mitu korda kiiremalt kui tavaliselt. Teine kord oli väikene püüton baklaźaani taime küljes päikest võtmas – kohalike sõnul on see ohutu vennike – kägistab vaid siis kui satub väljapääsmatusse olukorda!

Brownsnake (loe: Pruunmadu) on üks kolmest mürgisemaist madudest maailmas ja sedagi olen kohanud oma rohimise käigus – poisid olid sellel küll pea maha lõiganud kui mina kohale jõudsin – rohkem kui poolteist meetrit pikk ja käsivarre jämedune elajas.

Olen kuulnud, et 75% inimestest, kes jäävad hätta keset Austraalia Outback’i (loe: kõrb, Austraalia sisemaa) ei tule sealt elusalt tagasi, me Britiga oleme veel kahevahel kui mugavalt me end usside, krokodillide ja muu eluslooduse suhtes tunneme.

Kaasa võtame kindlasti tõsiasja, et rohelised konnad elavad hea meelega WC-potis! Esimene kord kui avastad konna vetsupotist - ehmud, üllatud ja ootad, et saaks pissile minna. Järgmine kord oled juba harjunud veidra vaatepildiga ja edaspidi uurid kas asukaid on juurde tulnud – minu rekord on viis peopesa suurust konna korraga.

Üks veidramaid Home Hilli’i mälestusi on tõsiasi, et meie allkorruse baaris, iga reede pärastlõuna (16:00 – 18:00) on võimalik osta loteriipileteid paljaste tissidega tüdrukutelt. Loterii peaauhind on lihakandik! Kohalikud töömehed kognevad neljaks meie Malpassi baari, kõigil küünealused mustad ja nägu tahmane, kell pool seitse on tuba tühi! Kahjuks oli olukord niivõrd veider ja koomiline, et seal me pilti teha ei tihanud!

Brit tegi läbi suurima muutuse – tema sisemine blondiin sai välimusega kooskõlastatud – brünetist sai plaatinablond!

Meie viimase peo saime maha peetud meie Home Hilli isikliku juuksuri Kym’i tagaaias – töö- ja hostelikaaslased kogunesid pärast pikka päeva, et panna punkt meie farmitööle. Pidu venis nagu ikka meie puhul hommikuni ja külmkapp sai õllest tühjaks joodud. Südamlikud reisisoovid taskus ja uni silmas, toppisime asjad seljakotti ja reedel (09.09.2010) astusime bussi, et 7 tunni pärast olla Cairnsis, et lõpetada oma aasta Austraalias!