Kui suur on Austraalia?!!?

Maa-ala 7 617 930 km2, populatsioon 22 700 000

Otsustasin illustreerida oma blogi väikese vahepalaga, et Teie seal kaugel Eestimaal saaksite veidike rohkem aimu, kui suur on see riik, kus me oleme nüüd juba poolteist aastat veetnud.

Ma olen õnnelik ja rahul, et olen sündinud väikeses riigis koos kõigi nende väheste, vahel väiklaste, eestlastega. Tore on mõelda, et olen üks miljonist, sõna otseses mõttes.

Nad räägivad siin, et meil on eksootiline aktsent ja välimus. Mõnda aega tagasi jõudsin arusaamisele, et olen õnnelik, et olen üks neist, kes räägib kahte keelt – kõik kes on selle numbri saavutanud peaksid olema!

Muidugi soovin ma õppida ära veel vähemalt ühe võõrkeele, veel rohkem reisida, tundma õppida erinevate maade söögikultuuri aga minu põhieesmärke reisides on olla heaks eeskujuks Eestile ja eestlastele.

Ma ei realiseerinud Eesti riigi väiksust, enne kui ma reisisin suurde riiki, hiiglaslikul maa-alal. Mõni linn on suurem kui pool Eestit, mõni tornelamu mahutab sama palju inimesi, kui elab Võru linnas.

Vahel ma mõtlen, et olen valmis koju tulema, ma tean, et seal on nii mõnigi, kes võtaks meid rõõmuga vastu! Üldjuhul aga läheb see soe tunne üle, kui näen reisiagentuuri akendel sihtkohtasid, mida ikka veel näinud pole.

Mind pani kirjutama seda väikest lõiku, kuna hiljuti pidin helistama Eestisse, et oma passi uuendada. Reisimiseks välisriiki, peab passis olema vähemalt kuus kuud, minu esimese passi realiseerimiskuupäev saab oktoobris läbi, seega pole mul enne uue passi saamist võimalik reisida väljaspoole Austraaliat. Hetkel aga pole terves Austraalias ühtegi inimest, kellel oleks õigust välja anda Eesti passi.

Helistasin Eestisse ja üks väga terane pliiats seal kontoris pakkus mulle välja variandi, et äkki ma “hüppaksin läbi” Eesti saatkonnast, mis asub Sydneys. Ta ei teinud teist häältki, kui ma lisasin, et meie praegune asukoht on Lääne-Austraalias, Perthi lähedal. Kõigile teadmiseks, Perth asub Sydneyst linnulennult 3300 km kaugusel, mis on kõvasti rohkem kui Võrust Tallinnasse.

Õnneks pärast väikest uurimistööd internetis avastasin, et ka Perthis on Eesti aukonsul, kes pärast minu probleemi ärakuulamist teavitas, et ma pole ainuke passita eestlane Austraalias. Mulle anti lootust, et keegi kaugelt Eestimaalt pidi tulema augustikuu lõpus ja meie isikudokumendi probleemile lahenduse leidma!

Juunikuu talvine pööripäev

Seljakotirändurite põhieesmärk on reisida ja rännata, otsida ennast ja uusi seiklusi. See on kurb ja rõõmus samaaegselt – eriti tutvumine uute inimestega – kuna alati jõuab kätte hetk, kui peab jälle ütlema nägemist!

Meie ühe armsaima leiu Dunsboroughs – kanadalanna Kendra – aeg Austraalias hakkas selleks aastaks lõpule jõudma ning meie tallaalused kibelesid juba mõnda aega uute seikluste järele. Nii otsustasime oma Lääne-Austraalia veinimaa mõneks ajaks maha jätta ja kaheks nädalaks tüdrukutega puhkusele minna.

Vahetult enne väljalendu otsustas Tśiili tuhapilv meie plaanid veidike sassi ajada - kaotasime oma väga soodsalt reserveeritud lennu. Tiger Airways on Austraalia odavlennu kompanii, mis tavaliselt asub lennujaama kõige tagumises ja kõige kehvemas otsas. Lennuhinnad on küll odavaimad aga enne lennu reserveerimist peab alati lugema ka kõige väiksemalt trükitud lisasid, et mitte lennule registreerimisjärjekorras avastada erinevaid üllatavaid lisamaksusid.

Õnneks leidsime teise lennukompanii pakkumise, millele hammas peale hakkas ja jõudsime sihtkohta vaid 15 tundi hiljem. Seekord küll suure ringiga – kui algselt pidime Perthist otselennuga Melbourne saama, siis nüüd lendasime läbi Sydney. Euroopa mõttes oleks see nagu lendaks Tallinnast Lissaboni aga peatumisega Ateenas.

Samal ajal sõitis Saksa tüdruk Uli samuti Melbourne poole, nii saimegi neljakesi (Mina, Brit, Kenda ja Uli) 15juuni õhtul lennujaamas kokku. Odavalt reserveeritud hostelituba ootamas, vajusime jutuvada pidades unne.

Uli jaoks oli Melbourne külastamine ainukesena esmakordne, nii siis oli plaan kultuur, vanad tuttavad kohad ja inimesed ning disco ühte suurde korvi kokku pakkida ja roosa paelaga kinni siduda. Päikesega püüdsime linnas ringi jalutada ja õhtuti baarimelu nautida. Mõnus oli taaskord avastada, et sotsiaalne inimestevaatlemine ei lõpe pärast südaööd.

Esimesel päeval hoidsime turistilippu kõrgel – käisime vaateplatvormidel ja sildadel, klõpsutasime kolm korda rohkem pilte kui kaheksa Melbourne kuu jooksul kokku.

Meie Eesti poiss Tomas oli ette valmistatud, et Anna-Liisa ja Brit on linna tulemas. Pidin vaid moka otsast mainima, et neli blondi sooviksid Austraalia Rules –AFL – jalgpallimängu vaatama minna – nii oligi meil reede (17.06.2011) õhtul lõbu laialt. Elevil tüdrukud valmis ideaalses vormis poisse väga lühikesetes pükstes vaatama minema. Väljaku ääres lobisesime Tomasega, õlle ja traditsioonilise lihapiruka taustaks vaatasime mängu.

Hiljem panime peomaskid ette ja suundusime uutele suhtlustasanditele. Kokteilid, vali muusika, Melbourne veidralt huvitav inimsumm ja sõbrannad – paremat kombinatsiooni annab otsaid.

Nädalavahetuse algusega hakkas turistilipp vaikselt maha käima – vali muusika ja kokteilid teevad hommikuks oma töö. Motivatsioon, mis paneb varakult tõusma, ja järjekordset kultuurimonumeti vaatama minema, hakkas tasapisi kahanema. Teinekord võib võtta tunde, et neli blondi uksest välja saada. Nii jaotasime ostlemise, linnatutvumise, kohvitamise ja kokteilid mõnusalt päeva peale ära.

Laupäeval kruttisime oma peomaskid veel tugevamalt ette ja viisime tüdrukud meie niiöelda koduklubisse – CQ. Enne seda õhtustasime ühes kesklinna väiksel tänavaalleel ja hiljem tegime mõned kokteiliringid lounge klubis – Charlie’s Bar – mis pakub laupäeva õhtuti $10 martinisid, mis tavaliselt $17 ja rohkem maksavad.

CQ on avatud väga varaste hommikutundideni ja üldjuhul täis ilusaid inimesi. Meeldivalt üllatunult avastasime, et nii mõnigi eelmisest aastast nägupidi tuttavaks saanud turvamees ja baaritöötajad meid ära tundsid ja laia naeratusega vastu võtsid.

Kendra oli see, kes paar nädalat enne reisile minekut naljana mainis, et ta tahaks meiega jalgpalli vaatama minna, et siis hiljem meeskonnaga üks pidu maha pidada.Veel laiem oli meie naeratus kui eelmisest õhtust nägupidi tuttavaks saanud jalgpallur number 40 ka klubis oli ja meiega edasisi plaane teha oleks tahtnud.

Pühapäeval pakkisime kotid ja jätsime pisarad silmas Kendraga nägemiseni – taaskord üks üliarmas inimene südames.

Enne linnast lahkumist, saime kiirelt kokku Melbourne poistega, kelle me Las Vegases Bellagio ööklubis ülesse korjasime. Viskasime nalja, tegime uusi õhtusöögiplaane meie järgnevaks Melbourne naasmiseks ja muljetasime oma reisidest. Elu Austraalias on mulle õpetanud elamist nautima – teinekord polegi lõpp-sihtpunkt oluline, vaid see mis toimub teel sinna!

Tasmaania (populatsioon: 484 700, 68 332 km2 – võrdle Eesti 45 227 km2), suuruselt 26 saar Maailmas.

Pühapäeva (19.06.2011) õhtul sõitsime viimase autona Tasmaaniasse viivale praamile, vitsutasime kõhu täis ja keerasime ennast magamistooli mõnusalt sisse. Varahommikul jõudsime Põhja-Tasmaaniasse Devonporti, kus peatusime vaid hommikusöögiks. Edasi võtsime suuna veinimaale – oligi juba liiga pikk veinimaitsmispaus olnud.

Tasmaania külm kliima on suurepärane Pino Noir, Riesling ja Chardonnay viinamarja kasvatamiseks – nüüdsest võime rahulikult usaldada Tasmaania kihisevaid veine mis meie maitsepaletile väga meelepäraseid olid. Kõik kellel on halvad mälestused Riesling veinidega – võin oma kogemuste põhjal öelda, et te lihtsalt pole leidnud seda õiget!

Jaanipäev on kogu Austraalias kõige lühem päev, mis muidugi meile eestlastele naljakas tundub – mis tähendab ka, et juuni, juuli, august on aasta kõige külmemad kuud. Nii sattus ka meie reis Tasmaaniasse üsna kõledale ajale – kogu minu kahe ja poole aastase reisimise kõige külmema öö veetsin Tasmaanias – kuskil 5 plusskraadi. Inimesed on vaiksed ja kinnisemad – jaheda kliima tundemärgid.

Tasmaania on väga maaliline, suurepärane koht usaldusväärse autoga ringi sõitmiseks loendamatuid peatusi tehes ja vaateid nautides. Uli oleks siin kindlasti rohkem matkamist nautinud, aga meie linnatüdrukute varustus polnud selle ilma jaoks paslik, siin on lõputult radu ja kohti mida avastada. Püüdsime teha nii palju kui võimalik nii väheste vahenditega mis meil oli!

Sain taaskord kinnitust minu kasutusest maanteereisidel. Võrreldes Briti ja Uliga pole ma suurem asi kaardilugeja, ning teadagi minu nullilähedane autosõiduoskus. Mu keha on välja kujundanud automaatse puhkeolek - nii kui reis tagaistmel rohkem kui 15 minutit kestab, vajun unne, nii palju siis loodusvaadetest. Nii avastasin õhtuti kuidas tüdrukud esiistmel minust magamispilte klõpsinud olid.

Saime nii päikesepaistet kui vihma, kahjuks üks meie põhireisisiht Bay of Fires (loe: Tulelaht) sattus vihmasabinaga samale ajale. Imeilus rannajoon mis on täis pikitud suuri kivikolakaid mis mingi mineraali tõttu kohati erepunase värvusega on. Räägitakse, et päikesetõusul pleegivad punased kivid nagu tuleleegid – sealt ka kuulsa lahe nimi. Märja ilma tõttu tegime vaid kiire jalutuskäigu, mõned pildiklõpsud ja juba olime teel.

Päeva üheks blondimomendiks kujunes hetk, kus maaliline rannajoon sakslanna Uli kaine mõistuse looritas – me kolm blondi lukustasime autovõtmed ja kõik muu maise vara, ka telefonid, autosse, peale fotoaparaatide muidugi! Õnneks oli abi kiirelt teel - möödus vaid kiire tunnike, kui istusime oma soojas autos, auravad latted käes ja valmis uuteks seiklusteks.

Värske õhk teeb kõhu tühjks, seega lõunapausiks otsustasime minna kohta nimega nimega Mount Elephant Pancake Barn (Elevandimäe Pannkoogikuur). Kuulus pannkoogirestoran asub mäe otsas, mille panoraam lamavat elevanti kujutab. Restoranis oli täis kõikvõimalikke elevandikujulisi esemeid – toolidest soolatopsideni. Olime talvehooaja tõttu küll ühed ainukesed külastajad aga see ei mõjutanud pannkookide suurepärast kvaliteeti. Hiljem tegime kiire jalutuskäigu, et elevandipanoraamist pilti teha!

Käisime pingviine vaatamas, kuna talvehooaeg on Tasmaanias väga vaikne, olime kolmekesi ainukesed sellel ekskursioonil. Iga õhtu pärast päikeseloojangut tulevad väikesed pingviinipoisid kohalikku randa, mis nüüdseks looduskaitse all, et toidumoon koju naisele tuua. Meie ekskursioonijuht rääkis, et kogu tema 20 aasta jooksul on olnud vaid kord kui pingviinid otsustasid end mitte näidata. Nii ootasime kiired 10 minutit ja juba hakkasid armsad väikesed sulekerad ükshaaval kaldale kogunema, hiljem paterdasid nad läbi linnuvaatlejate mätaste vahele ööd veetma. Sellel õhtul nägime kokku umbes 30 pingviini. Reisijuht rääkis, et pingviinid leiavad kodutee tähti vaadates, minu jaoks jäi küsimärgi alla ööd kui taevas on pilves ja vihmane.

Räägitakse, et üks Austraalia ilusamaid randasid - Wineglass Bay (loe: Veiniklaasi laht)- asub Tasmaanias – nii võtsime oma suuna Itta Freycinet Looduskaitsealale. Tee sinna oli sinkavonkaline nagu Haanja maantee, võib öelda, et kogu Tasmaanias pole ühtegi maanteed mis oleks sirge vähemalt 200meetrit, ikka ülesse ja alla, paremale, vasakule.

Parkisime auto ja hommikupäikesega tegime pooleteisttunnise matka vaateplatvormile, mis oli igat sammu väärt!

Kogu Austraalias elab väga kirju ja kummaline loomariik, paljusid erinevaid liike pole mitte kusagil mujal kui siin, nagu näiteks kängurud, nokkloom. Ainult Tasmaanias elavad loomad nimega Tasmaania kuradid – väikesed metssea, vombati laadsed neljajalgsed põrgulised. Liik on väljasuremisohus, alles on vaid 10% populatsioonist, suurem osa sellest elab saare erinevates loodusparkides.

Muidu väga algelise nägemise ja lühikeste jäsemetega, kuid ülivõimsate lõualuudega tegelased elavnesid hetkega kui söötmisaeg kätte jõudis. Nad krõmpsutasid neile ette visatud kängurusääreluid nagu saia. Uli ja Brit arvasid, et nad on väga armsad, “nunnu” oli sõna mida Brit kasutas – ma ei jaganud nende arvamust. Esiteks tundusid Tasmaania kuradid pigem hirmuäratavalt kahepalgelised ja teiseks ütles minu vanem vend Erkki kunagi, et “nunnu” on karvane kapsajuurikas.

Pingviinid nähtud, Tasmaania kuraditega tutvus sõlmitud, Austraalia ilusaimas rannas käidud oli aeg külastada Hobartit – Tasmaania pealinna.

Hobart (populatsioon 202 000)

Hobart on Austraalia üks vanemaid linnasid. 1820ndatel saadeti siia nii öelda külmale asustamata maale kümneid tuhandeid kriminaale oma karistust kandma. 30 aastat hiljem oli Hobart nagu iga teinegi sadamalinn täis kai äärseid kõrtse ja bordelle, kostitamas tuhandeid sõdureid, mere- ja kalamehi.

Hobart kui pealinn on üks stiilitumaid mida külastanud oleme – sulevest, matkasaapad ja soe karvamüts on kohalike igapäevavorm – alati valmis väikeses seiklusmatkaks. Vaatamata sellel on rahuliku atmosfääriga tartulik linnake oma armsate kohvikute ja sadamaga igati mõnus puhkusesihtkoht.

Kolmeks ööks seadsime end sisse kesklinna väikeses külalistemajas. Päeval tegime reise linnast välja ja õhtuti muljetasime teleka ees.

Mount Wellington (1270m) on Hobarti kesklinnast vaid mõnekümne minuti kaugusel. Meiesuguste matkajate meeleheaks on mäe otsa ehitatud heas korras sõidutee. Tuul oli tol päeval hirmus tugev, leidsime peavarju mäe tippu ehitatud suurte akendega vaateplatvormilt.

Mäe tipus nägime üle mitme aasta lund, väikesest porisest hunnikust jääkristallidega lumest piisas, et valmis meisterdada lumemees. Kiired pildiklõpsud hiljem varjusime oma autosse sooja.

Päev möödus taaskord käänulisel maanteel veiniistandusest istandusse, seekord lõpetasime ekskursioonipäeva Cascade õlletehase maitsmisleti ääres. Mõned tunnid hiljem, linnariided seljas ja juuksed triigitud otsustasime Hobarti ööeluga tutvuma minna.

Viimase õhtu Tasmaanias veetsime kesklinna armsas Itaalia restoranis. Ilm oli üsna jahe aga gaasilambid õhkasid piisavalt soojust, et nautida peatänava melu ning meie hetke lemmik veini Lõuna-Austraaliast (SA) nimega The Vincent. Kolmekäigulise õhtusöögi alustasime klaasikese kohaliku vahuveiniga, et tähistada minu väikese õe sünnipäeva ja lõpetasime küllusliku magustoiduvooruga.

Kõhud punnis, küsisime abivalmis kelnerilt kus on pidu reede õhtul? Soovitused tagataskus käisime läbi kohalikud kokteilibaarid, kepsutasime jalga ning kolme ajal öösel jalutasime käsikäes unele. Minu prints valgel hobusel talvisel pööripäeval Hobartis kohale ei galopeerinud.

Laupäeva hommik oli meil reisi algusest saati reserveeritud Salamanca laada jaoks. Alates 1972 aastast on iga Laupäeva hommik Salamanca Platsil suur turg, sadagu või pussnuge. Turg nagu turg ikka, seal oli kõikvõimalikku kraami – suveniirid, ehted, kohalik käsitöö ja antiik, juust ja vein ja śokolaad. Toiduputkad vaheldumisi tänavalaulikutega. Minule meenutas veidike suurt Antsla Laata.

Laupäeva hommikule tavapäraselt tundsime end veidikene õrnemalt kui muidu, seega hommikusöögi teema oli pohmelliravi - kohalik burger, friteeritud kartulid ja dieet Coca Cola.

Õhtupoolikul jätsime Uli’ga head aega ja lendasime tagasi Melbourne. Kuna Tśiili tuhapilv polnud Austraalia kohalt täielikult kadunud, ning oli ikka negatiivseks teguriks lennugraafikutes, polnud meil julgust hotelli enne linna jõudmist ära broneerida.

Traditsiooniliselt olime taaskord jõudnud sihtkohta ilma ööbimiskohata ja taaskord pidime lennujaamas elamist otsima hakkama – kõik laabus kiiresti ja valutult ning tund aega hiljem maandusime Melbourne kesklinnas mugavas suure teleriga soojas hotellitoas.

Kiirelt vuntsisime ennast linnatüdrukuteks ja asusime laupäeva õhtut tähistama. Pudel veini ja õhtusöök hiljem olime taaskord jõudnud ringiga Charlie’s Baari, et enne tantsima minekut ennast martinikokteiliga turgutada. Varahommikul tuterdasime iluunne.

Pühapäeva õhtu oli Tomasega kokkulepitud õhtusöök, nii tore on ikka Eesti keeles Eesti inimestega lobiseda, kuigi Tomas vahel veidraid inglise-eesti lauseid moodustab. Proovisin käia kohtamas nii paljude Melbourne jäänud sõpradega kui võimalik, kes teab millal ja kas neid kunagi jälle näen. Esmaspäeva oli Rebecca päralt, käisime meile juba traditsiooniliseks saanud väikesel tänava alleel hommikust söömas ja hiljem kohvitamas.

Viimase päeva õhtuks olime puhkusest väsinud, inimestest ja üksteisest vaevatud seega tõin nurgapealsest kohvikust nuudlid ja Aasiapärase kanaburgeri ning veetsime aega teleri ees.

Tagasi Perthis oli meil kokku lepitud interviu Renee – StudioBistro restoranijuhataja – hea sõbra Markiga. Mark on üks restoran Beluga omanikest. Kuna StudioBistro läheb augustis kuuks ajaks puhkusele ning Beluga otsis parajasti usinaid töökäsi, otsustasid Renee ja Mark, et meie Britiga oleksime hea lisa Beluga kollektiivis.

Kaks nädalat hiljem, juuli keskel jagasime oma vara kaheks ja Brit sõitis Perthi. Mina otsustasin Studios hooaja lõpetada ning alles siis linna sõita.

Mark on Britiga väga rahul ja tööd on palju. Beluga asub snoobilike uusrikaste linnajaos, oleme nendega juba Bunker Bay ja StudioBistro tavaklientuurina harjunud. Teenindusnaeratus proffesionaalselt tagataskus peaksime mõnusalt oma uues kohas sisse elama.

Meie elu Dunsboroughs!!

Taaskord oleme kohanud ilusaid inimesi üle maailma – piltilusaid Itaalia poisse, vahvaid, südamlikke Kanada tüdrukuid, lisaks näputäis muidu toredaid eurooplasi. Meie otsene ülemus Studios - Renee ja tema peakokast abikaasa Blair – meie Austraalia vanem õde-vend, alati abivalmid ja meie üle nii uhked!

Mida kauem Dunsboroughs elame, seda enam taipame miks siin kaugel Austraalia otsas inimesed nii õnnelikud ja rahul on! Võttis aega, enne kui me jõudsime arusaamisele mis tähendab kui austraallased kirjeldavad Lääne-Austraalia, täpsemalt Margaret River’i, piirkonnas elamist kui lifestyle (elustiil).

Elu siin on aastaringi nagu puhkusel. Ilm on suurepärane vähemalt 9 kuud aastas. Kohalikud sõidavad ringi suurte nelivedu maasturitega, millele tilpneb järgi paat või muu vesiliikur, katusel surfilauad, veesuusad, kalastamisvarustus.

Perekonnad veedavad vabad hetked piltilusatel randadel - supeldes, surfates. Piirkond on täis huvitavaid, mitmekesiseid restorane – ja muidugi, ärgem unustagem veini!

Nii mõnedki vabad päevad oleme Britiga veetnud veiniistandusest istandusse hüpates ja restoranides gurmeelõunaid pidades – see on siin elu!

Ma pole arvatavasti mitte kunagi nautinud tööle minekut nagu ma teen seda praegu. Ma naudin juhendamist. Kindlasti on abiks restoraniomanike ja juhataja poolehoid ja tugi millega mind igapäevaselt üle kallatakse.

Vanasti eirasin klientidega vestlustesse langemist ja muud isiklikku sotsialiseerumist – nüüd aga naudin seda täiel rinnal. Tore on vahetada reisikogemusi ja kas maailmas ongi meeldivaimat vestlusteemat kui toit? Eks kindlasti on üheks põhjuseks meie Eesti taust, mis siiski paljudele väga eriline tundub. Meie inglise keele aktsent pidavat olema eriline ja väga meeldiv, meie skandinaavia/slaavi välimus ja blondid juuksed ikka veel lummavad suurt osa Austraalia resoranikülastajaid.

Kuigi Dunsborough on ehk poole väiksem kui Ayr ja ehk sama suur kui Home Hill oleme siin Lääne-Kaldal kõvasti rohkem kultuuri nautlenud. Veinimaal elades ei saagi ju muud moodi olla kui maitsev söök ja imetabased veinid. Minu uue töökohaga olen saanud tunda väga mugava “kontoriinimese” töögraafiku mõnusid – nädala sees 9-5ni ja vaid kaks õhtut nädalas – reedel ja laupäeval töötan õhtuvahetustes, vähemalt kaks vaba päeva.

Inglise keeles on tore väljend “social butterfly” ehk siis otsetõlkes - sotsiaalne liblikas - mis kahjuks eesti keeles osa oma särast kaotab. Nii veedangi vabad õhtud kohalikus pubis, veinibaaris või restoranis uusi tutvusi luues või juba armsaks saanud sõpradega.

Minu ammune inglise keelne lemmiksõna “mingle” (loe: segamine, tutvumine, suhtlemine) on saanud paari viimase kuu jooksul küllaldaselt harrastamist. Austraallased on harjunud varajase ärkamisega ning igapäevase sotsialiseerumisega. Sarnaselt ameeriklastega meeldib neile otse töölt minna dringile või õhtusöögile.

Kahjuks pole see suur suhtlemine ja tutvumine väga positiivselt mõjunud meie peika situatsioonile, mis ikka veel nullilähedane on. Eks siin seal on vahel mõni säravam täht – aga tundub, et prints valgel hobusel Dunsboroughs ei ela, kui siis valge surfilaua seljas. Nende piltilusate, ja oh kui ilusad nad on, merelastega pole tavaliset pikemat juttu, eriti kui ilm lubab häid laineid ja häid laineid on siin liiga tihti.

Ainuke miinus – Dunsborough on ikkagi väikelinn, mis sulgeb kõik meelelahutusuksed nädala sees kell kümme ja nädalavahetuseti südaööl – ei mingit hilist tantsutaldade kulutamist.

Eks ikka tuleb teinekord igatsus discoklubide järgi või tahtmine hingetult shoppama minna, sellepärast otsustasimegi minu sünnipäevaks Singapuri lennata – tuleb välja, et see on paradiis meiesugustele linnatüdrukutele. Poed on kirevat moekaupa täis, restoranid pakuvad hõrgutisi ja klubid on avatud varajaste hommikutundideni. Abiks ka tõsiasi, et Singapuri dollar on mõnevõrra odavam kui Austraalia oma!

Veetsime päevad linna uudistades, lõunaid pidades, poistega kurameerides ja ärgem unustagem śampanjat – Britiga alustasime ja lõpetasime minu 26aasta sünnipäeva pudeli Moét’ga.

Klubis kohtasime kahte prantsuse kutti, kes hiljem osutusid muusikal “Lõvikuningas” osatäitjateks – päev pärast poistega tutvumist otsustasime ennast kultuuriga üle kallata ja ostsime etendusele piletid.

Üliuus ja uhke Marina Bay Sands hotell, kasiino, teater, muuseum, kaubamaja on kultuur omaette. “Lõvikuningas” oli suurepärane, kostüümid üliandekad, etendus kaasakiskuv nii lastele kui täiskasvanutele. Enne seda muidugi hellitasime ennast restoranis ja pärast teatrit külastasime klubimaailma.

Esimest korda elus sõitsin taksoga peole kui kogu tee oli sõiduk täis mitmehäälset sünnipäevalaulu – autos oli ju kaks proffesionaalset laulupoissi ja Brit, kes võiks vabalt nendega samas kategoorias kaasa lüüa. Otseloomulikult oli see see hetk kui mu fotoaparaadi aku oli täiesti tühi ja telefon kadunud, et kasvõi üksainuke filmijupike sellest vahvast kogemusest jäädvustada.

Hiljem samal õhtul tantsuplatsi ääres sain Ameerika filmimomendi osaliseks – kus kena kutt sumedat John Legend’likku laulu tüdrukule kõrva sisse siristab – mõnusalt lääge ja romantiline – võimalusel soovitan nautida.

Singapur jättis meile mõlemale väga hea mulje – see on koht, kus ma võiksin elada – neid on siis juba neli – Tallinn, San Fransisco, Melbourne ja Singapur. Veidralt pole ükski neist kohtadest väga laste- ega peresõbralik, seevastu ülimalt moodsad ja arenenud ühistranspordi liiklusega. Tulevik näitab, missugune prints mu ära kodustab, kas trendikas linnapoiss, või tõesti pean ma lõpuks süüa tegema õppima ja autosõidu oskust tublisti värskendama.

Pärast Munadepühade pikka nädalavahetust (see aasta aprilli lõpus), mis on siin üleriigiline puhkus, on suvehooaeg ametlikult läbi. Koolides on vaheaeg, pered võtavad aja maha ja sõidavad puhkusele - väikesed kuurortlinnad nagu Dunsborough on turistidest puupüsti täis, tänavad liiklusummikutes, restoranid on täis broneeritud nädalaid varem. Teenindussektori viimane suur pingutus enne vaikset talvehooaega, keegi ei virise, kuna topelttasu on seda väärt.

Ilmad on Eesti mõistes ilusad ja päikeselised aga kohalike jaoks on talv ukse ees. Karged hommikud ja sagedased vihmahood on märgiks kui kohalikud oma rannasandaalid Ugg-saabaste vastu välja vahetavad ja varbad sooja karva sisse suskavad.

Kui restoranid hakkavad talveunne jääma on aeg jätta head aega suvega armsaks saanud inimestega, kes Põhja poole sooja ilma ja tihedamat töögraafikut otsima on läinud. Isegi peame vaikselt reisiplaane, et rohkem näha seda ümmargust maailma.

Küsimustele, mis on meie edasised reisisihid, kas kavatseme jääda, kas meile meeldib siin, mis on meie plaanid, ei ole konkreetset vastust – käime ikka nagu kassid ümber palava pudru. Maailm on nõnda suur ja lai, kell nagu tiksub, et alustaga vastutustundliku täiskasvanu elu aga süda tahab lennata.

Nii palju on kohti kuhu pole veel jõudnud, nii palju on inimesi, kes pole meid veel tundma õppinud, nii palju on sõpru üle maakera, keda kõiki tahaksime veel ja veelkord näha.

Kuidas otsustada kuhu pidama jääda – eriti teades, et Eestisse minnes kukume oma hetkel mugava lindprii eluredelil kõvasti allapoole kui hetkel harjunud oleme.

Ilm mind väga ei hirmutaga – alati on ju olemas see veel soojem ja pikem sulemantel ja karvamüts, küll aga paneb kohutama eestlaslik kinnisus ja hingehinda maksev toidunautlemine. Eesti “Tõde ja Õigus” mentaliteet, et kõik peab tulema läbi raske töö ei ole võrreldav austraalialiku “no worries” elustiiliga.

Toyota Starlet

Meil on uudiseid!

21. Veebruar 2011 sai Britist ametlikult autoomanik – mina võin nüüd ilma süümepiinadeta alati kõrvalistujakoha võtta! Meie uus kahe uksega helesinine Toyota Starlet on aastanumbriga 1996 ja sõitnud läbi 214 000 km.

Meil on nüüdseks mõlemal oma voodi (loe: madrats), töökoht, auto ja järgmisest reedest peaksime alustama oma lisatöökohaga. Kandideerisime restorani mis kohaliku ajalehe kaudu tööjõudu otsis – uus juhataja tundus meist väga huvitatud olevat. Dunsborough on siiani meie vastu väga helde olnud! Ilm on ikka väga palav ja igapäevaselt liiga suurepärane!

Tai 2011

Bangkoki jõudes avastame taaskord kuidas raha paneb rattad käima. Eestil ja veel umbes 20 teisel riigil on Taimaaga piirikokkulepe, mille kohaselt saab turistiviisat taotleda piiril. Üheks niiöelda tingimuseks on edasireisimist tõestav dokument – lennu-, bussi või misiganes pilet – mis garanteerib sinu riigist lahkumise 15 päeva möödumisel. Kui Ameerikasse lennates ma ei julgeks mõeldagi sellise dokumendi puudumisele siis kahjuks või õnneks ei tekkinud mul vähimatki kahtlust, et Tai piiril sellepärast ebamugavusi võiks ilmneda.

Keset ööd Bangkoki jõudes, ilma edasireisimist tõestava dokumendita, ei pilgutanud piiriametnik silmagi ja saatis meid tagasi korrutades vaid üht, ilma antud paberi ettenäitamiseta läbi ei saa. Jalutame ringi, kasutame 15 minutit tasuta internetiaega lennupileteid otsides. Kiirelt jõuame otsuseni rahulikult lennujaamatoolil hommikuni magada.

6 tundi hiljem on sama ametnik sama kurja näoga samal tööpostil, seekord ühmab ta aga silmadega kõrvaolevasse niiöelda kiirjärjekorrale ja mainib 200 bahtist (6 USD) makset. Astume järjekorda ja vähem kui 10 minutiga oleme teisel pool piiri, ei ühtegi liigset küsimust, ei ühegi dokumenti ettenäitamist.

Astume juba tuttavasse pagasihoiu piirkonda, tirime oma rasked kotid kärule, mõned asjatoimetused hiljem oleme teel kesklinna poodlema.

Uskumatu, et täiesti kõrvalisel tänaval keset hullumeelset Bangkoki jookseme kokku sõbrannaga, keda esimest korda kohtasime 3 kuud tagasi Kambodźas – temagi oli aastavahetuse pidustusteks Bangkoki tulnud.

Pärastlõunaks jõuame tagasi lennujaama ja võtame vastu oma Eesti sõbrad Leenu ja Troimi. Paaritunnist taksosõitu Pattayasse vooderdame soojaks läinud Campari klõmakatega – alanud on aasta 2010 ametlik ärasaatmine.

Meie kõigi nelja Taimaa kogemusi arvesse võttes ootame vana-aasta tähistamist piltilusal rannal, koos rõõmsameelsete kohalike ja turistidega. Kohale jõudes saame Britiga vaat et esimese tõelise kultuuriśoki: lodevad Lääne mehed ja tuntud kiirsöögirestoranid, Tai stripparid ja prostituudid, kõik läbisegi räpasel peotänaval.

Seame ennast oma uues kodus sisse ja pärast väikest iluund lähme seda teistmoodi hullumeelset keskkonda uudistama. Kõik polekski ehk nii hull, kui meid iga nurga peal venelasteks või veel hullem Vene prostituutideks ei peetaks. Mitmeid kordi topitakse nina alla Vene keelne menüü, olgu siis restorani või hoopis erinevate nimetuste ja hindadega seksetteastetele. Lõpuks astume sisse tõelisse turistilõksu ja tellime hunniku tiigerkrevette, mis kahjuks meie kõrgeid ootusi ei täida. Õnneks on meil oma seltskonnaga piisavalt jututamist ja muljetamist, nii et taustahullus kaob vahetevahel täiesti ära.

Aasta viimane päev kulgeb pärast hommikukohvi mõnusalt rannaääres õllet libistades, vaikselt tiksumise taustaks tegeleme inimestevahtimisega. Pärastlõunane massaaśi sessioon võtab viimsegi reisiväsimuse.

Paremad näod ees, puhtamad riided seljas astume pidustustele vastu. Lärmakas tänav on paksult inimesi täis, tasahilju on ligi hiilinud ka meie peotuju – pärast kohalikke snäkke ja üsna suursugust ilutulestikku ostame Britiga 7eleven’ist 150ml pudeli õunaviina mis meid uuel aastal purjakile teeb. Seame sammud klubisse. Uksel saame jutule teiste pidulistega, kellest üks meid hoiatab, et koht on Vene prostituute täis ja, et me peaksime eriti ettevaatlikud oleme kellega ja mida räägime. Lõppkokkuvõttes on pidu nagu pidu ikka, väljaarvatud tõsiasi, et me Britiga esimest korda suurde klubisse oma alkoholi sisse smuugeldame – oma pisikesse kotikesse ja oma väikeste kostüümide taskutesse suudame ära peita kolm 200ml pudelit lahjemat ja kangemat kraami.

Algsest plaanist veeta veel neli ööd Pattayas muutub järjest vähem ahvatlevaks, eriti kui hommikut alustatakse agressiivse suusõnalise reklaamiga “tavai paraśuut” – mis peaks siis olema venelastele suunatud reklaam vee kohal tehtavatest langevarjulendudest.

Meie pakutud variant sõita taksoga tagasi Bangkoki ja sealt rongiga Ko Phangani saarele saab pooleldi heakskiitva vastukaja – sihtkoht on suurepärane aga öö rongis näppe õhku viskama ei pane. Leenu ja Troim kingivad meile kõigile lennupiletid Ko Samuile, mis on Ko Phanganist vaid lühikese praamitee kaugusel.

Lennupiletid taskus kirjutame end hotellist välja, teeme pika lõuna ja ei oska aimatagi mis meid ees ootab. Sinisilmselt arvasime, et lennujaam Pattayas on vaid lühikese taksotee kaugusel, ning turismipiirkonnas auto tellimisega muret tekkida ei tohiks. Nii me siis loivasime oma kotid kaenlas taksopunkti vaid 2,5 tundi enne lennu väljumist. Alustuseks otsime ja ootame taksot oma 20 minutit, mille ajal jõuab turismibüroo töötaja meid teavitada, et lennujaam on 60km kaugusel ja meil on vaid üürike tund, et kohale jõuda.

Õnnekombel saame endale hullumeelse taksojuhi, kes kogu teekonna põhimõtteliselt keset kahte rida sõidab, pidevalt kiirust ületades hullumeelseid möödasõite teeb. Kõige uskumatum manööver meie kõigi elus on 15 minutit enne lennujaama jõudmist – punase tule taha seisma jäädes sõidab taksojuht mööda kahest autost ja tagatipuks ümber punaselt vilkuvat valgusfooriposti kasutades kõnniteed – taaskord oleme saanud suure edumaa. Lennujaama jõudes avastame, et meil on lahedalt aega, et end lennule registreerida ja surmasõidust toibuda.

Lend Ko Samuile on veidi üle tunni pikk, kohale jõuame ühte ilusamasse lennujaama kus me keegi enne käinud oleme, õhk on mõnusalt troopiline. Taksoga linnas otsime ööbimiskohta, mis tuleb välja 1.jaanuaril ei olegi nii lihtne. Kupatame Troimi ja kogu meie pagasi massaaśisalongi, antud tund on piisav, et leida meie nõudlikule maitsele – odav, puhas ja mõistlikus piirkonnas - uus elukoht.

Veedame päevad rannas ja ööd discol. Ilm on üsna “taipäraselt” vahelduv: niiske, pilvine, vihmane, kuum, päikeseline.

Päevad kujunevad väga stressivabadeks: hommikusöök, kohv, logelemine ja laisklemine, hiljem õhtusöök. Uus aasta on täis discosid, kui esimesed viis päeva jaksame tarvitada ämbrijooki ja kohalikku õlut, siis järgnevad ööd on põhimõtteliselt alkovabad tantsupeod. Me ei tegele millegi kultuurse ega vaatamisväärsega, peale õhtuste jalutuskäikude rannal ja kenade kuttide vahtimisega – neid on siin kõvasti.

Mõned päevad enne meie viisa lõppu jätame Leenu ja Troimiga nägemiseni. Nemad lähevad Vietnamisse ja meie hakkame omal vaiksel moel valmistuma Austraaliaks.

LaJolla

Mõnus on tagasi olla Lõuna-Californias! Magame, sööme, poodleme ja valmistume jõuludeks – nii võib kokkuvõtlikult iseloomustada San Diegos veedetud aega. Peame pikki hommiku- ja õhtusööke mille vahepalaks mängime kordamööda Maasikaga. Detsembri esimesed nädalad on üsna vihmased ja külmad, tegeleme tubaste toimetustega. Mina näiteks sorteerin garaaźis kümne aasta jagu ajakirju ja raamatuid riiulitesse ja Brit küpsetab piparkooke. Üle päeva sõidame kaubanduskeskustesse, et oma seljakoti sisu värskendada - ostame endale paari kontsakingi ja laename Katrinilt mõned litrilised topid – oleme otsustanud kaheks ööks Vegasesse lennata.

Viva Las Vegas!

Jõuame Vegasesse ja esimese asjana lennukilt maha astudes võtavad meid vastu mänguautomaadid. Viskame kotid tuppa ja läheme Strip’ile – nii kutsutakse Las Vegase Boulevardi osa, kus tänava mõlemad pooled on hotelle täis pikitud – uudistama. Jalutame hotellidest hotellidesse, kuni on aeg minna õhtuks ilusaks valmistuma. Vegas on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on täiesti okei kanda litritega kaetud särgikesi ja muidu imepisikesi sädelevaid kostüüme hommikust õhtuni ja siis jälle uue ringiga uues kostüümis. Öö on päev ja päev on öö.

Kostüümid seljas, juuksed kuumniiskelt kohevaks töödeldud ja kolm kihti ripsmeduśśi hiljem astume õhtule vastu. Õhtusöök “Pariisis”, kokteilid “Caesars Palace’s” ja disco “Bellagios”. Vahepeatused mänguautomaatide juures, mis Jackpot’i kuidagimoodi välja anda ei taha

Kahjuks või õnneks jalutame peo alguses ainukeste kuttide otsa, kes kannavad ruudulisi särke ja kitsaid teksaseid, kes üllatus üllatus on Austraaliast, täpsemalt Melbournest. Pidu kestab väga varaste hommikutundideni.

Varbad villis koperdame koju ja pärast lühikest und oleme valmis uueks päevaks hullumeelses kõrbelinnas.

Pärast pikka päeva ja lõunauinakut oleme jällekord tuhkatriinu kombel ilusates kostüümides ja kolmekordse ripsmeduśśi kihi all. Teise õhtu plaanidesse võtsime külastuse EnCore ja Wynn hotellidesse, mis on Strip’il ühed uuemad ja uhkemad, meie tagasihoidlikust hotellist lühikese taksosõidu kaugusel. Uutes hotellis on alati see meeldiv äratundmisrõõm – kulumilaikudeta, värske vaiba lõhn – kohev vaip millel on pehme jalutada isegi verivillis varvastel.

Väike disco ülerahvastatud tantsuplatsil millejärel otsustame magama minna. Langeme väsinult voodisse, sealt hommikusöögile, taksosse, lennukisse, autosse ja endalegi ootamatult oleme Racheli suure televiisori ees filmi nautimas.

Las Vegas – peatse kohtumiseni!

Tagasi LaJollas on päevad taaskord mõnusalt perekesksed ja jõuluettevalmistused jätkuvad. Kuna pool minu peret sai Californias kokku siis üksmeelselt otsustati teha Eesti jõulutoitu ja seda nii autentselt kui võimalik. Sealiha, ahjukartulite, jõhvikamoosi ja kõrvitsakompotiga ei tohiks muret tekkida kusagil maailmas, keerulisemaks läheb tavaliselt aga hapukapsa ja verivorstidega. Hapukapsa saime seekord väikesest Saksa delikatesside pood/restoranist, mille ema kodus suhkruga pruuniks praadis – maitses nagu iga aasta jõululaual.

Naljakam on aga lugu verivorstidega, kuna komponendid on ju veidikene ebatavalised: soolikad, veri ja tangud. Tangud leidsime hästivarustatud toidupoe lettidelt, veri sai ostetud kohalikust Aasia poest – kus pakutakse igasugu ebatavalisi tooteid. Soolikatega oli alguses keerulisem aga nagu kõik Ameerika trendikad “meeleheitel” koduperenaised läks Katrin internetti. Soolikad jõudsid posti teel koju vaid mõni päev hiljem läbi Amazon.com’i. Emal ja Katrinil kulus üks pikk päev, et valmistada hunnik verivorste – nii maitsvad!

Seekord saime niiöelda kahed jõulud: 24. Detsember oli Eesti traditsioonide kohaselt ja 25. Detsembri hommik aga Ameerika omade päralt.

Terve pere ümber laua, tutimütsid peas sööme jõulutoitu ja vahele limpsame Ameerika pühadejooki eggnog brändiga. Jõulud on ikka üks toredamaid palasid aastas: vahuvein ja kingitused, laulud, luuletused.

Veel mõnusam on aga avada uuesi kingitusi esimese asjana ärgates. Ameerika jõuluvana toob kingtused öösel vastu 25. Detsembrit, üldjuhul läbi korstna. Nii nagu filmides, rippusid ka meil suured pühadesokid kaminasimsil, mis hommikuks head paremat täis olid topitud.

Hiljem sööme veidikene eelmise õhtu peotoidu ülejääke ja teeme perekondliku jalutuskäigu Balboa pargis – mis on San Diego üks populaarsemaid vaba aja veetmise kohtasid. 500 hektari suurusel maa-alal on erinevad muuseumid, teatrid, botaanikaaed, rohelust, pargiilu ja maailmakuulus San Diego loomaaed – mida me paar päeva tagasi külastanud olime. Ilm on päikeseline aga jahedavõitu.

Kiire päev San Fransiscos (27.12.2010) ja juba ongi aeg Ameerikaga nägemiseni jätta. Viimane 40 tundi San Fransiscos kujuneb väga toimekaks. 26. Detsembri õhtul lendame San Diegost San Fransiscosse, viskame kotid nurka ja lippame kesköisele kohtingule Las Vegases kohatud kuttidega Alembic nimelisse kokteilibaari.

Lühike uni hiljem jookseme mööda San Fransisco tänavaid, et sõpradele viimased kallistused edasi anda. Jõuame teha kiire tiiru tuttavas veinibaaris ja õhtu lõpetame Jana ja Hankiga hilisel õhtusöögil Nopa’s. Kahju on lahkuda aga uued seiklused on ees ootmas.

Ameerika Ühendriigid

Naljakas on mõelda, et alustame oma reisi Ameerikasse Teisipäeval 16.11 - lendame 6 tundi ja ootame 8 tundi ja siis lendame veel 10 tundi aga kohale jõuame ikkagi Teisipäeval 16.11.2010.

Britil polnud piiri peal ühtegi probleemi, mind aga immigratsioon armastab! Taaskord olin mina see, kes pidi tagaruumis poolteisttundi ootama ja seletama, et ma ei kavatse Ameerikasse elama ega töötama jääda. Lõpuks kaks tundi pärast lennuki maandumist saan templi passi ja seljakoti kätte. Brit on kogu selle aja teadmatuses lennujaama ootesaalis istunud, Katrin ootas meid Maasikaga tund aega bussipeatuses kui lõpuks loobus ja lapse magama viis. Ostame metroopiletid ja sõidame kesklinna. Esimese asjana Ameerikas läheme apteeki, ostame paki blondi juuksevärvi ja teeme Briti juuksed taaskord “loomulikuks” blondiks.

Esimesed kaks nädalat San Fransiscos mööduvad väga kiiresti – nagu üks pikk uneta ööpäev. Esimesel hommikul pakime minu väikese uhiuue õetütre Maasika autosse ja võtame suuna Napa Valley veinimaale, umbes tunniajane autoreis San Fransiscost. Sõit üle Golden Gate Bridge paneb südame taaskord USA lainel põksuma. Mõnus algus meie uuele seiklusele – maitseme kohalikku California veini ja jututame. Ilm on Californiapäraselt päikeseline, üle pika aja oleme keset sügisvärve. Vein maitseb imehästi, eriti pärast kahekuist õlledieeti.

Päeval uudistame linna, poodleme, pärast Maasika vannitamist on õhtusöök. Jõudumööda tutvustan Britile oma sõpru ja armsaks saanud kohtasid. Sööme põhimõtteliselt päevad läbi – kõik on nii maitsev – põsed on mõnsalt punnis.

Pühapäeval kutsuvad Khyber’i (minu õemees) onu ja tema naine meid niiöelda hilisele hommikusöögile – siin kutsutakse seda Brunch’iks – kohta nimega Yang Sing.

Yang Sing pakub Tim Sum’mi mis on välja kujunenud Hiina teejoomise traditsioonist. Varemalt käisid sõbrad ja sõbrannad Lääne maade mõistes kohvikutes teed joomas, aga kuna pikk jutustamine, maleturniir või muu meelelahutus tegi kõhu tühjaks, hakkasid teejoomise kohakesed pakkuma erinevaid maitsvaid suupisteid. Nüüdseks on suupisted vaat ehk tähtsamad kui tee ise, kuigi siiani pole minul Yang Sing’is pakutavast jasmiiniteest küll isu täis saanud.

Kelnerid sõidavad serveerimiskärudega ringi ja pakuvad erinevaid maitsvad roogasid mis asetatakse suurele ümmargusele lauale, mille keskel on keerlev klaasist alus. Igaüks siis ammutab oma taldrikule vabal valikul eksootilisi maiuspalu.

Pärast pikka lõunat jalutame ja uudistame linna, hiljem sõidame trammiga San Fransisco järskudest küngastest alla ja ülesse. Ilm on selge ja üsna krõbe, eriti meile, kes me oleme troopilise kliimaga harjunud, väriseme nagu haavalehed. Kuigi on alles novembri keskpaik on kogu linn jõulutuledes.

Jõudumööda käime läbi San Fransisco vaatamisväärsused – Lombardi siiru-viiruline tänav, uhke Kuldsete väravate sild (Golden Gate Bridge), Alcatrazi vangla, Jaapani iluaed, linnavaated ja turismipiirkonnad. Kõike seda arhitektuurilist ilu saadab San Fransiscole kohane vaheldusrikas inimvalik – hipsterid, hipid, värvilised, mustvalged, vanad, noored, rikkad, vaesed, jooksudressides või ülikondades, kerjused ja ärimehed. Bussides saame korraliku doosi salaja inimesi vahtides ja nende lugusid kuulates – siin on ikka mõnus segu kõigest ja kõigist – elu nagu Ameerika filmis.

Nädal Ameerikas ja avastame end töötamast üle kahe kuu – Farmer Al (Khyberi onu) palub meie abi pühade-eelsel ostuhulluses ja nii saavad meist atraktiivsed moosimüüjad. Tööpäevad lõpetame samas hoones olevas veinipoes/baaris, kus mul juba eelmisest Ameerika korrast nägupidi tuttav kelner maitsvaid veine suure allahindlusega klaasidesse jagab!

Peolkäimiseks võtab Katrini sõbranna Jana ohjad üle ja läheme discole. Kes kunagi discol käinud see teab – mõnusalt lärmakas, ilusad inimesed, tants, trall ja tagaajamine. Koju lähme ikka kolmekesi, hommikuks kaasas ehk väike pohmellipoiss. California seaduse kohaselt saab klubides ja baarides alkoholi osta ja tarvitada kuni kella kaheni öösel. Pärast seda panevad väiksemad kohad uksed kinni, suuremad klubid müüvad veel kaks tundi vett ja lasevad peolistel tantsuplatsil kaineks saada. Komme varakult koju minna on alguses harjumatu aga pikem uni on hommikul väga vajalik, eriti kui beebi ärkab siis kui meie tavaliselt alles teist külge keerame.

Tänupühad veedame koos Khyberi onu Al’i ja tema naise Becky juures. Laud on head paremat lookas – traditsioonilised road ja mõned uuemad leiutised. Briti esimene tänupühade kalkun maitseb imehästi koos kõige sinna juurde kuuluvaga: jõhvikamoos, kalkunitäidis, kõrvitsakook. Aasta aega kahekesi olles, tuleb mõnusa värskendusena perekondlik tögamine, poliitika vaidlused ja ülesöömisest rahulolev naeratus. Minu vanemad on samuti Californiasse jõudnud, seltsis on veel segasem.

Moosimüük tehtud ja San Fransiscoga jooksu pealt tutvutud, laenutame mahtuniversaali ja pakime sinna pere ja miljon asja. Nagu ikka on kõige rohkem kraami pere kõige pisemal – Maasikal, tema järgi käib ka kogu jant – ta on ikka nii armas.

Alustame oma reisi mööda sinkavonkalist teed Vaikse ookeani kaldal Lõuna – Californiasse kolmapäeva (01.12.2010) hommikul. Esimene peatus on Monterey Bay akvaariumis, kuna meie Britiga pole veel/ikka harjunud beebi varajase ärkamisega siis kulub pool kaladega veedetud aega une ja ärkveloleku vahepeal.

Õhtuks jõuame oma esimesse sihtpunkti - Big Sur.

Jalutame kohalikku hingematvalt ilusad vaatega restorani ja päikeseloojangu taustal naudime erinevaid kuumi kakao- ja kohvijooke, brändiga otseloomulikult. Oleme ise siin samuti paras vaatamisväärsus – vanaisa viie blondi kaunitariga – isa, ema, Katrin, Maasika, mina ja Brit.

Üüritud väikeses majakeses on Briti ja minu etteaste valmistada õhtusöök kiiresti, maitsvalt ja väikeste vahenditega, ehk siis lihtne ülesanne talutöö aegadest. Brit saab väga hästi hakkama, lõpetame pika päeva kamina ees veinitades

Varakult asume jälle teele uueks sihtkohaks Hearst Castle, mis asub 490 m kõrguse San Simeoni mäe otsas. Ajalehemagnaat Mr William Randolph Hearst oli suur kunstihuviline ja meelelahutaja. Hearsti perekonnal oli suur maavaldus keset California rannikut, kuhu Hearst 20ndatel otsustas endale “tagasihoidliku” rantso ehitada, kus meeleolukaid koosviibimisi korraldada.

Mainimisväärne on fakt, et omal ajal oli Hearstil lossi ümbruses maailma suureim isiklik loomaaed. Tänaseni võib valdustes näha üksikuid ringi kalpsavaid Zebrasid, kes loomaia likvideerimise käigus jooksu panid.

Loss on ehitatud üldjuhul barokk- ja renessanss-stiilis, meile eurooplastele tundub see veider, teha midagi uut mis näeb välja nagu vana. Suurem osa sisustusest on Euroopast kokku ostetud – puitnikerdustega lagi Belgiast, maalid Saksamaalt, lehvivad lipud Prantsusmaalt jmt. Valdustes on kaks uhket basseini – millest ühe kahhelkivid on kullaga kaunistatud, teine väliõhubassein ehitati kolm korda ümber, enne kui Hearst sellega rahule jäi. Kuna Hearst muutis pidevalt oma meelt ja maja disaini, ei saanud loss mitte kunagi täielikult valmis. Pärast Hearsti surma 1957 annetati maavaldus koos lossiga California osariigile, mispeale see ajaloopargiks ümber nimetati – aastas käib siin umbes miljon turisti.

Loss ja abihooned olid kokkuvõttes väga suursugused aga minu maitsele veidike liiga võltsid. Kahjuks ei lubatud meid lossis ega seda ümbritsevas väga ilusas aias omaette üldse ringi vaadata, kogu ekskursioon oli kindlas marsruudis ja ajakavas. Siseruumides olid kindlad halli vaibaga märgistatud teerajad, millest kõrvale kalduda ei tohtinud. Vaid kord aastas lubatakse kogu kollektiivil kasutada välist basseini – muidu on kogu loss “ainult vaata, ära puutu” näitus.

Õhtuks jõuame Santa Barbara lähistele – mehhiko restoran, suur jäätisetuutu ja Maasika esimene “vauuu” panevad päevale naerusuise punkti.

Jõuame Los Angele’sse – päev algab Walk of Fame’il (tähtede tänaval): otsime kuulsuste tähekesi, pildistame, naudime päikest. Hiljem kohustuslikud fotod ja jalutuskäik filmidest tuntud “Hollywoodi” mäe otsas, kaadrite suure “O”, või mõne muu tähe kohal jalgade kõlgutamise eest võib trahvi saada vähemalt tuhat Ameerika dollarit. Õhtu veedame seekord Britiga traumapunktis – tema kaasavara Laosest - mädapaise varbas on muutunud väljakannatamatuks. Väike sisselõige, rull sidet, uus kõpsuv jalavari hiljem läheb puhkus edasi.

Järgmine päev (04.12.2010) algab hommikueinega üliameerikalikus Denny’ses – ja kultuuri täis päev jätkub 1997 aastal avatud Getty Keskuses.

Oma 1,3 millioni külastajaga aastas on Getty keskus üks populaarsemaid muuseume Ameerikas ja on kõigile tasuta. Keskus asub 270m kõrguse mäe otsas vaatega Los Angelesele – selge ilmaga pidavat näha olema ka Vaikne ookean. Mitmetasandiline keskuse arhitektuur ja seda ümbritsev aed on omaette vaatamisväärsus ja ilus ajaveetmise koht. Muuseum on spetsialiseerunud 19- ja 20ndade Euroopa ja Ameerika kunstile seal hulgas maalid, joonistused, skulptuurid, käsikirjad, sisekujunduselemendid, fotokunst jne. Minu jaoks kuulsaim maal muuseumis oli Vincent Van Gogh’i “Iirised” (1889).

Õhtuks jõuame Khyberi ema, Katrini ämma Racheli juurde LaJollasse – meie järgmine peatuspaik kolmeks nädalaks. Teel LaJollasse oleme endale organiseerinud veel eestlasi – Hendrik ja Karolin Los Angelesest - kes meiega õhtusöögi ja järgmiseks päeva koos veedavad.

Järgneb....